Moonika Pilli – Eesti tipus!

Kaunis ja särav Moonika Pilli (34) parandab mängleva kergusega oma jooksuvõistluste tulemusi nii lühematel distantsidel kui ka maratonijooksus ja ootab põnevusega, kuhu ta välja jõuab. Seni pole piiri veel ette tulnud.

Võib öelda, et seeme Moonika jooksjakarjääri alguseks sai mulda pandud aastal 2011, kui tema kodulinnas Rakveres toimus esimene ööjooks. Tol aastal käis Moonika jooksmas kohalikus liikumissarjas „Terve Rakvere liigub”, mis kutsuti sügisel ellu selleks, et juunis toimuvat ööjooksu tutvustada ja selleks üheskoos valmistuda. Moonika meenutab, et samas sarjas osales kaks prouat, kes läbisid lõpuks esimesel ööjooksul 21 km distantsi. „Mõtlesin, et kui nemad jaksasid selle ära joosta (nad olid liikumissarjas kogu aeg viimaste hulgas olnud), miks siis mina ei peaks suutma. Igal juhul andsid need prouad mulle motivatsiooni nii pikka distantsi üldse proovida, ilma nendeta ma ei oleks selle peale tulnudki,” arvab Moonika praegu.

Ta ise armastas küll jooksmas käia, aga maksimaalselt 10 km korraga. Söakatest prouadest motiveeritud, pani ka Moonika end järgmisel aastal ööjooksu 21 km distantsile kirja. Kuna Rakvere ööjooks kuulus ka linnajooksude sarja, otsustas Moonika juba terve sarja kaasa teha ning registreeris end kohe Kuldrajale. Selle peale, et Kuldrada sisaldab ka septembrikuist SEB Tallinna maratoni, naine alguses ei mõelnud. Alles augustis jõudis kohale, et selline katsumus tuleb ette võtta.

Esimene armastus

2012. aasta septembris SEB Tallinna maratoni stardis seisis Moonika hea tundega, uskudes, et nelja tunniga võiks ehk finišisse jõuda. Naine meenutab, et inimesed tema ümber olid väga
positiivsed ja sõbralikud. „Juba stardis tekkis mul n-ö esimene armumine maratoni, selle õhkkonna pärast, mis seal valitses,” lausub Moonika nüüd. Ja kui ta ületas finišijoone ajaga 3:35.44, oli süda lõplikult kaotatud. „Joosta oli üllatavalt kerge ja mõnus, saavutatud lõpuaeg tundus täiesti uskumatu ja seda tunnet, mis mind finišis valdas, on võimatu sõnadesse panna. Sellest jooksust sain väga hea elamuse ja hakkasin mõtlema, mis siis saaks, kui trenni ka teeks,” räägib Moonika.

Seni olid tema trennid olnud suhteliselt kaootilised: ta käis hommikuinimesena varajastel kellaaegadel jooksmas, basseinis ujumas ja osales mõnes rühmatrennis, kuid ilma igasuguse plaani ja regulaarsuseta. Nüüd aga hakkas ta jooksutreeningute kohta maad kuulama ja kuna Rakveres otseselt treeneriga treenimisvõimalusi ei olnud, jäi Moonikale Facebookis silma kuulutus, milles otsiti kandidaate Marathon100 ellukutsutud projekti „Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. „Mõtlesin, et 3:30 grupp sobiks mulle hästi, ja tahtsin teada, mis tunne oleks teha trenni täpselt nii, nagu peab,” avaldab naine. Ta pidas ka perega aru ning väljakutse oli piisavalt ahvatlev, et mugavustsoonist välja astuda ja projekti kandideerida. Moonika osutuski valituks ja tema treeneriks sai Einar Kaigas klubist Jooksupartner. „Mul on ülihea meel, et sattusin just sellesse klubisse, sest seltskond klubis on nii tore, inimesed ise jube innustavad ja motiveerivad,” kiidab Moonika, kuigi treeneri juhiste järgi tegutsema hakkamine tekitas esialgu küsimusi. Siiani oli Moonika omapäi treenides üritanud ikka alati kiiremini joosta ja alguses tundus väga imelik nii aeglaselt kulgeda, nagu treeningplaan ette nägi. „Tuli hakata pulssi jälgima, esimesed jooksud pidin tegema 130-se pulsiga. Mäletan nii selgelt, et kui ma siis esimest korda jooksma läksin, hoidsin kästud pulssi ja üks lapsevankriga ema jalutas minust lihtsalt mööda. Ma ei saanud üldse aru, kuidas küll treener ei mõista, et ma tahan ju kiiremaks saada – kuidas on võimalik nii aeglaselt joostes seda saavutada,” meenutab ta pähe tulnud küsimusi.

Aga kohusetundliku inimesena täitis naine kõiki ettekirjutusi ja seisis septembris taas SEB Tallinna maratoni stardis, eesmärgiks 3:30. Eesmärk sai täidetud ja pisut ületatudki, Moonika lõpuaeg oli 3:27.28.

Üllatas iseennastki

Sellega oli üks huvitav projekt lõpu saanud ja selle edukas läbimine kasvatas Moonika jooksunälga veelgi. Ta jäi edasi treenima Einar Kaika käe alla ja kui Jooksupartneri klubi läks detsembris Honolulu maratonile Hawaiile, pani ka Moonika ennast kirja. Täna tõdeb ta, et see on tema senisest väljaspool Eestit joostud neljast maratonist (Honolulu, Zürich, Veneetsia, Dubai) kõige suuremaid emotsioone pakkunud. „Läksin sinna lihtsalt koha atraktiivsuse pärast ja tulemust oluliseks ei pidanud. Kartsin, et kliima on liiga palav, ja pelgasin ka ajavahet. Tegelikult aga kohanesin kohe ja stardiaeg hommikul kell viis sobis mulle kui varasele ärkajale ideaalselt. Esimesed 10 km kulgesid küll raskelt, sest enne starti sõin müslit piimaga, mis kogu seedimise segi lõi. Nii tuli joosta kohe algul lihtsalt ühest boksist järgmisesse. Peale seda aga, kui see jama kõik välja sai, läks asi väga kergeks, kuigi rada ise ei olnud kergete killast. Olid pikad lauged tõusud, vihm, torm ja lõpuks ka meeletu palavus, kuid melu raja ääres ja ilusad vaated ei lasknud seda kõike tähele panna,” räägib Moonika ja ütleb, et see oli hoolimata kõigest tema elu kõige kergem jooks. „Kogesin seda lendamise tunnet, mida ilmselt iga jooksja tahaks korra kogeda. Jooksin teise poole maratonist 8 minutit kiiremini ja lõpuaeg 3:16.47 oli üle ootuste hea. Selle tulemusega üllatasin nii ennast kui treenerit. Sellest hetkest kasvas põnevus veelgi, et edasi proovida, milleks ma võimeline olen.”

Honolulu maratoni finišis oli Moonika enda sõnul nii suures eufoorias, et käis Margus Pirksaarele, kes on on SEB maratoni 3:00 tempomeister, välja lubaduse joosta sügisel koos temaga. „Ja sõna ma pean. Nii ei jäänudki muud üle, kui treenida selle nimel, et oma lubadust täita. Ja sügisel jooksin Tallinnas Pirksaare grupis 2:58.54, mis ei olnud selleks hetkeks mulle enam üllatus, sest teadsin, et suudan seda,” räägib Moonika.

Ühendab spordi ja reisimise

Parima aja jooksis Moonika välja tänavu jaanuaris oma seitsmendal maratonil. „Plaanisime perega Dubaisse minna ja sellest tuli juttu ka treeneriga, kes mainis, et samal ajal peaks seal toimuma maraton, kus on üks maailma kiirem rada. Registreerisingi ennast sinna ära, sest ei saa ju sellist võimalust kasutamata jätta,” muigab Moonika. Rio OM-i normist jäi Moonikal Dubai finišis puudu kõigest 11 minutit ja ta tunnistab, et pärast seda hakati sageli uurima, millal ta olümpiale läheb, kuid selliseid eesmärke ei ole Moonika endale seadnud. „Ma täidan oma plaani ja naudin lihtsalt kogu seda protsessi, ma ei oskagi mingeid eesmärke seada. Kuna olen alles kaks aastat teadlikult plaani järgi treeninud, ei mõtle ma sellele, et tahaks kohe olümpiale,” ütleb Moonika. Tal on hea meel, et eri välismaratonidel osaledes on ta saanud ühendada ka kaks hobi: reisimise ja jooksmise. „Nüüd, kui plaanin kuskile minna, vaatan ikka üle, ega seal samal ajal mingit võistlust toimu.”

Jookseb sefiiri pärast

Moonika ütleb muiates, et küsis hiljuti tütre käest, mis too arvab, miks ta jookseb. Tütar vastas, et talle see ju nii hirmsasti meeldib ja kõhnaks tahab ta ka saada. Kuigi saledat ja pisikest Moonikat vaadates ei tule kaaluprobleemid mõttessegi, tunnistab naine, et tütre arvamuses on tõetera sees ja kaaluteema on kindlasti jooksmiseks üks motivaator. Võrreldes hetkega, kui Moonika kaks aastat tagasi treenigutega alustas, kaalub ta praegu 10 kg vähem. „Juba tänu sellele ma jooksen kiiremini,” muigab Moonika. Kaalukaotus ei tulnud küll ainult tänu treeningutele, sest Moonika muutis ka oma toitumist. Selles osas kiidab ta jällegi „Eesmärgiks SEB Tallinna maraton” projekti, sest lisaks treeningplaanide koostamisele jagati seal ka toitumisalast nõu. „Ma kindlasti muutsin oma toitumist sportlasele sobivamaks. Kõige esimesena jätsin menüüst välja igasugused saiad ja kartuli ning lisasin rohkem valku,” ütleb Moonika. Samuti proovib ta süüa nüüd kindlatel kellaaegadel, kuigi see on omajagu keeruline, sest ametilt on Moonika anesteesia- ja intensiivravi õde, mis tähendab 24-tunniseid vahetusi ja vahel ka öiseid söögikordi, nii et alati ei tule kellaaegadest kinni pidamine välja. Aga enne võistlusi võtab Moonika ennast ikka kokku ja jälgib režiimi paremini. „Õnneks on aga nii, et enne pikemaid võistlusi tulebki ennast süsivesikutest täis laadida ja nädal pärast võistlust söön, mida tahan,” räägib ta. Ja siis saab Moonika rahumeeli oma lemmikmaiustust sefiiri nautida. „Ma sõpradele naeran, et ma sefiiri pärast jooksengi, sest see on asi, mida ma alati maratonide juures ootan – et saaks süümepiinateta sefiiri süüa. Sefiir lihtsalt maitseb mulle väga, eriti roosa. Treener vahel norib, et peaks mulle kommivabriku sponsoriks hankima. Näiteks Hawaii maratonile läksin ma peaaegu tühja kohvriga, mul oli kaasas ainult kõige vajalikum: võistlusvorm ja kolm pakki sefiiri, ülejäänud asjad ostsin sealt,” naerab naine.

Kes teeb, see jõuab

Moonikalt ei saa jätta küsimata seda igavat küsimust, et kuidas sa kõike jõuad. Naine vastab selle peale, et kui aega oskuslikult planeerida, jääb kõigeks aega, seriaali vaatamise või Facebookis istumise asemel jõuab näiteks vabalt mõne trenni teha. Lisaks treeningutele, võistlustele ja mitmele töökohale jääb tal lahedalt aega ka pereeluks ja lastega tegelemiseks. „Erinevad trennid on lihtsalt terve meie pere päeva loomulik osa – poeg mängib korvpalli, tütar jalgpalli ja mees võrkpalli,” lausub Moonika, kes lööb ka kaasa kodulinna Rakvere liikumissarja vedamisel ning kuulub ööjooksu korraldustiimi. Viimasesse kutsus teda jooksu peakorraldaja Marko Torm. „Mul on väga hea meel kuuluda ööjooksu tiimi, kogu see seltskond, eesotsas Marko perega, on kogu selle aja mulle kaasa elanud ja pöidlaid hoidnud, ka Marko ise on oma tegudega tõeliseks eeskujuks ja innustajaks, tõestades, et kui sa ise millessegi väga usud ja midagi tahad, siis on võimalik korda saata uskumatuna näivaid asju,” ütleb Moonika vaimustusega. „Marko usk ja tahe korraldada Rakveres sellist suurt asja nagu ööjooks tundus alguses ikka väga hulljulge unistusena. Algselt oli projekti nimi Team5000, mille eesmärk oli tuua viie aasta pärast starti 5000 jooksjat. See suur unistus aga täitus juba teisel aastal, sest jooks oli lihtsalt nii äge elamus,” ei hoia Moonika kiidusõnu tagasi. Ta ise lööb korraldustiimis kaasa alates ööjooksu teisest aastast. Moonika meelest on väga tore, et kogu tiim algusest peale üsna sama on püsinud. „Me kõik teame juba, millal võtta oma puhkust, ja Marko ei pea enam küsima, kas me teeme seda uuel aastal jälle. Loomulikult teeme!”

Rakvere liigub

Moonika on uhke, et Rakveres toimub augustis nii suurejooneline üritus, nagu seda on ööjooks. See on ka üks tema enda lemmikjooksudest, kuid korraldajana ei ole tal õnnestunud igal aastal Rakveres startida. Kuidas tänavu augustis läheb, näitab aeg. „On olnud võimas elamus osaleda jooksjana, aga ka pealt vaadata, kui kogu ühtses värvis särgimeri teele läheb. Ööjooksule tasub tulla juba lihtsalt kaasaelajaks, kui ise joosta ei taha, võimsa elamuse saavad kõik,” lubab Moonika. „Eelmisel aastal jõudsin ise ka starti minna ja pean tunnistama, et see on ainuke jooks, kus ma olen lõpetades tundnud, et mul on nii kahju, et jooks nii kiiresti joostud sai.”

Ööjooksu ajal on Moonika ülesanne vastutada stardimaterjalide komplekteerimise ja väljastamise eest, kuid sügisest kevadeni aitab ta vedada liikumissarja „Terve Rakvere liigub”, millest ta ise kunagi alustas. Praegu on Moonika samas sarjas jooksujuhina ametis ja igal esmaspäeval septembrist maini lippavad liikumissarjas osalejad Moonika vedamisel Rakvere radadel. „Kui esimesel aastal oli liikujaid kahekümne ringis, siis nüüd liigub igal esmaspäeval meiega 400 liikumissõpra. See on ühe väikese linna kohta väga suur arv, paljud jooksuvõistlused kahvatuvad sellise osavõtjate arvu ees, aga meie inimesed teevad seda iga nädal, iga ilmaga,” saab Moonika uhkust tunda.

Rakvere omakorda saab uhkust tunda, et linnal on Moonika näol olemas oma sportlane, kes nii lühikese aja jooksul on näiteks korduvalt uuendanud ka maakonna rekordeid maratonis ja poolmaratonis, mis seni olid püsinud aastaid. „Kahe aasta jooksul olen parandanud kõvasti oma tulemusi kõikidel distantsidel. Ka lühematel maadel, kuigi minu tugevuseks on pigem vastupidavus pikematel distantsidel,” ütleb Moonika.

Elu suurem kui unistused

Raju ööjooksu kõrval, kus ta saab nautida kodukoha eelist ja kus terve raja vältel keegi kogu aeg kaasa elab, on Moonika lemmikuks ka SEB Tallinna maraton. „Seal on hea rada, maailma parim Jooksupartneri joogipunkt ja jooksujärgne teenindus,” kiidab ta. Samuti meeldib talle Maijooks. „Seal on mõnus melu ja kuna osalevad ainult naised, siis saab kordki suhteliselt ees joosta,” muigab ta.

Suuri ajalisi eesmärke Moonika endale ei sea. „Minu jaoks on praegused tulemused suhteliselt kiiresti tulnud, ilma et oleksin väga jõudnud nendest unistamagi hakata, olid nad juba tehtud. Ma pean väga lugu oma treenerist, kes mind selliste tulemusteni on viinud. Võtan ühe võistluse korraga ja jooksen nii, nagu tuleb. Üks unistus on küll – ma tahaksin kordki näha ennast tõsiselt võitlemas ja pingutamas, sest jooksen suhteliselt mugavustsoonis ega suuda väga sellest välja minna” avaldab Moonika ja ütleb, et võistlustel läheb ta võistlema eelkõige iseendaga. „Loomulikult on mul ülihea meel, kui tuleb hea tulemus või kui olen võitnud kedagi, keda olen endast kõvasti tugevamaks pidanud. Kuna treenin enamasti üksinda, on võistlused lihtsalt väga tore koht koos teistega joosta. Olen õnnelik iga koha üle. Olen juba võitnud rohkem, kui eales oleksin arvanud, et ma suuteline olen. Vahel lihtsalt on elu suurem kui unistused. Hea enesetunne ja tulemused tekitavad loomulikult sõltuvust ning selle pealt treenin praegu täie naudinguga ja ootan huviga, mis väljakutseid elu mulle pakub,” ütleb ta ja kinnitab, et kunagi ei ole liiga hilja alustada. „Tuleb vaid proovida. Mul on väga hea meel, et tegin seda ja osalesin „Eesmärgiks SEB Tallinna maraton” projektis. Poleks ma julgenud sinna projekti proovida, poleks ma kunagi teada saanud, milleks võimeline olen, ja paljud toredad kohtumised oleks olemata ja inimesed kohtamata jäänud.”

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 juulis