Kaire Leibaku kolm hüpet uue elu suunas

„Rio pidi olema minu olümpia,” lausus paar aastat tagasi raske otsuse teinud ja tippspordist loobunud Kaire Leibak. „Vaatan kõiki kergejõustiku alasid suure rõõmuga, kuid kolmikhüpet nähes kriibib natuke hinge. Tahaks ka võistelda. Kõik mu tuttavad ja endised konkurendid on ju seal,” lausub Leibak.

Tippsportlase karjääri kõige raskemaks otsuseks on ühel hetkel öelda, et nüüd aitab. Selle otsusega hüppas Eesti rekordinaine kaks aastat tagasi ühe sammu uue elu suunas. Vaatamata sellele, et hüppetreeningud on jäänud seljataha, on Leibak ka praegu päevast päeva spordiga seotud – nimelt teeb ta koostööd Team Haanjaga ja on osakoormusega tööl firmas SportID. Töö kõrval ei ole ta unarusse jätnud ka treeningsaalide külastamist.

Tartu ülikoolis füsioteraapia eriala lõpetanud Leibaku sõnul on spordimassaaži pakkumine hea viis, kuidas tippspordiga vahetult seotud olla. „Ma olen ise eluaeg sporti teinud ja füsioterapeudina saan endiselt olla osa tiimist,” selgitab Leibak, kelle nimele kuulub kolmikhüppe Eesti rekord 14,43. „Tänu sellele olen üht- ja teistpidi spordis sees. Kui inimesel on mure ja ma saan teda aidata, siis loob see väga hea tunde.”

Endise kolmikhüppaja sõnul tuleb selle töö juures kõige enam kasuks tema enda vahetu kokkupuude massaažilauaga. „Alates 15. eluaastast käisin ma vähemalt korra nädalas massööri juures ja tean, mis peab olema ühe sportlase jaoks massööri juures käimise eesmärk. Ma tean omast kogemusest, mis aitab paremini ja mis mitte,” ütleb Leibak. „Koolipaber ei tähenda automaatselt, et oskad kohe inimesi aidata. Alguses harjutasin kätt tuttavate peal, nüüd on klientuur laienenud ja koos sellega on tulnud ka kogemus,” lisab ta.

Mitu ametit

Praegu on 28-aastane endine sportlane tihedalt seotud Eesti suusatamise arenguks loodud Team Haanjaga. Suveperioodil laagerdavad suusatajad kodumaal ja Leibak käib neile kaks korda nädalas Otepääl lihashooldust tegemas. „Poolaastaplaan on praeguseks tehtud ja välislaagrite korral sõidan füsioterapeudina Team Haanjaga kaasa,” sõnab ta.

Just tänu spordimassaažile sattus ta osakoormusega tööle ka firmasporti edendavasse ettevõttesse SportID. „Sattusin sinna nii, et käisin sealsetele töötajatele massaaži tegemas,” lausub Leibak, kes on tänaseks SportID-s töötanud pea kolm aastat. „Tundsin toona, et tippspordis hakkasid mul asjad allamäge minema, ja midagi oli vaja kõrvale tegema hakata.”

Nii tuligi SportID tegevjuhiga jutuks, et ettevõttes on üks koht vaba, ning Leibak otsustas sinna kandideerida. Tööaeg kolmikhüppajale sobis, sest jäi täpselt kahe treeningu vahele, ja nii otsustaski ta tööle asuda. „Meie firmal on kolm sihtrühma: teenusepakkujad, kasutajad ja ettevõtted,” sõnab ta. „Minu ülesanne on tegeleda uute teenusepakkujate leidmisega ja meie keskkonna kasutajatele sel moel uusi spordivõimalusi pakkuda. Lisaks vastan kõigile tekkinud küsimustele ja korraldan SportID keskkonnas võistlusele registreerimist.”

Endise kolmikhüppaja sõnul on kahel rindel võimalik tööd rügada küll. Siiski tõdeb Leibak, et keeruliste olukordade tekkimine on ühel hetkel paratamatu. „Üldiselt ei ole see probleem, et töötan kahes kohas korraga,” lausub Leibak, „ent vahel tuleb ette juhuseid, kus mõni massaažiaeg ei klapi SportID tööga, aga sellistel juhtudel tuleb lihtsalt aeg leida.” Seega on Leibak teinud füsioterapeudi ameti ja SportID-ga teise hüppe uue elukorralduse suunas. Töö aitas mõtted tippspordist eemale viia, kuid samas suurima armastusega ka sidet säilitada.

Tee viis Austria mägikülla

Leibak on tõestanud, et pikad vahemaad ei ole töötegemisel probleemiks. Nimelt veetis ta eelmise hooaja peamiselt Austria mägikülas Innsbruckis, kus tema võrkpallurist elukaaslane Renee Teppan kuulub Hypo Tiroli meeskonna ridadesse. Elukaaslase juures olles sai käia ka Eesti suusatajate laagris tööd tegemas ja nii käiski Leibak suuremates suusakuurortides Eesti suusatajate lihaseid hooldamas. Töö jätkus ka SportID rindel.

Kuna SportID tööd saab edukalt teha ka arvuti tagant, ei tekkinud Leibakul suuri probleeme. „Võrreldes Eestis töö tegemisega, pidin Austrias ikka oluliselt rohkem e-kirju saatma,” tõdeb ta. „Telefonikõnesid tegin harvem ja muidugi ei saanud nii pikalt lobiseda, kui oleks tahtnud,” toob Leibak välja ühe välismaal töötamise miinuse. Ühel hetkel hakkas ta puudust tundma aga oma kollektiivist. „Mingil perioodil on üksi kodus tööd teha üpris kerge,” teab naine, „aga samas võib üksi tööasju tehes õige pea igav hakata, sest puudub ju ümbritsev kollektiiv.”

Töö kõrvalt proovis Leibak ka Austria loodusest viimast võtta: „Üritasin mägede võlusid maksimaalselt ära kasutada. Kodust välja astudes ja mägesid nähes oleks olnud lausa patt sinna minemata jätta,” kirjeldab Leibak, „seega käisin palju matkamas ja proovisin ka esimest korda elus mäesuusatamist. Mägedes olemine ja seal aktiivselt liikumine on vägev elamus ja annab vabaduse tunde,” lisab ta. Ka sellel hooajal proovib naine võimalikult palju aega Austrias oma elukaaslase juures veeta. „Püsivalt ma seal kindlasti ei ole, aga kui suusatajate laagrite vahel on pausid, siis proovin ikka Innsbruckist läbi põigata.”

Harrastusspordi võlu

Leibaku kolmas hüpe on olnud tipptasemel treeningute asemel harrastusspordi võlude leidmine, nimelt osales ta eelmisel aastal nii Tartu rattamaratonil kui Eesti suurimas maastikurattasarjas Estonian Cup, kus sai ennast kaheksal etapil proovile panna.

„Esimest korda oli ikka väga raske,” meenutab Leibak. „Ma otseselt rattatreeninguid ei teinud, aga võistluskalender oli üsna regulaarne, siis läkski vorm iga etapiga aina paremaks ja sõitmine kergemaks.” Hobisportlane lisab, et mõne võistluse vahel tekkis aga kuuajane paus ja siis oli jälle veidi raskem rajale naasta. Endine tippsportlane tunnistab, et ta pole kõige suurem rattafänn, kuid Estonian Cup oli põnev väljakutse. Kirja pani ta end ka tänavusele Tartu rattamaratonile, kuid peab sellest loobuma, sest on samal ajal suusatajatega laagris.

Hoopis rohkem meeldib Leibakule teha trenni jõusaalis ja ühistreeningutel. „Eks mulle on ikka südamelähedased sellised kergejõustikulaadsed treeningud, näiteks üldfüüsiline ja lõigutrennid,” tõdeb naine. „Ühistreeningute juures meeldib mulle, et seal on kindel plokk harjutusi ning üheskoos pingutada on oluliselt meeldivam ja kergem.”

Mõistlikkuse piires

Sel aastal osales Leibak ka Kõrvemaa triatlonil ning ees ootab veel tiimiga öine seiklusspordiüritus Xdream. Tema harrastussportlasena saavutatud kohad on kõik olnud n-ö Harju keskmised, sest enamjaolt on tegu kestvusaladega. „Paraku olen kogu elu tegelenud kiirus- ja jõualade treeningutega, mis tõttu vorm kestvusaladel on pigem kasin. Minu eesmärk harrastusspordivõistlustel on panna ennast proovile võõrastes vetes ning kogeda niiviisi uusi ja põnevaid elamusi. Erinevalt tippspordist, kerkib pärast iga harrastusspordivõistlust tugevalt esile see võimas tunne, et olen jälle iseennast ületanud, olenemata sellest, mis koha saavutasin,” ütleb Leibak.

Endine tippsportlane tunnistab ka, et pole sel suvel tõsisemalt trenni teinud, kuid liikuv töö hoiab teda vormis. „Pole tundnud füüsilist vajadust raske trenni järele,” lausub ta. „Eelmisel suvel ma kohe tundsin, et pean midagi tegema, aga praegu olen olnud oma igapäevategevustes väga liikuv.” Leibak lisab, et elu pärast tippsporti on muutunud päris palju. „Nüüd teen trenni suhteliselt kaootiliselt ja nii, et mul oleks endal hea olla. Veremaitset enam suus tunda ei taha ning kellaajaliselt ja iga päev kergejõustikuhallis olema ei pea.” Lisaks treeningrežiimile ei pea ta enam nii rangelt jälgima ka oma toitumist. „Päris iga kilo enam lugema ei pea tõesti,” naljatleb Leibak. „Siiski proovin võtta kõike mõistlikkuse piirides.”

Elab omadele kaasa

Endine kolmikhüppaja sõnab, et proovib teleri vahendusel võimalikult palju spordis toimuvat jälgida ja eelkõige ikka kergejõustikku vaadata. „Kui eestlased võistlevad, siis hoiad alati kõigile pöialt.” Lisaks kergejõustikule hoiab ta silma peal ka võrkpallil. „Eelkõige vaatan klubimänge, kus tuttavad pallivad, ja muidugi ka Eesti koondise mänge. Päris võõraste meeskondade mänge ikka nii lihtsalt vaatama ei satu,” naerab Leibak.

Ka peatselt algavaid Rio olümpiamänge kavatseb Leibak vaadata suure huviga. „Eks nüüd on jälle põhjust mitu nädalat teleri ees olla,” muheleb ta. „Seda, mis tundega ma kolmikhüpet vaatan, ma veel ei tea. Loodan, et ikka positiivselt, kuid kindlasti käib südamest läbi, et tahaks ka …”

Tekst: Laura Kalam
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 augustis