Läbi ja lõhki spordipoiss Juss Haasma

Sport on näitleja Juss Haasmale alati meeldinud. Püsimatu inimesena ei ole ta leidnud endale üht ja ainsat sportikku hobi, vaid on eri eluetappidel tegelenud eri aladega ning jagab praegugi oma vaba aega jalgpalli, jõusaalitreenigute ja näiteks rulluisutamise vahel.

Kui rulluisud sai Juss jalga alles sel kevadel, siis jalgpalli mängis ta juba poisikesena ja mängib siiani. „Lapsepõlves meeldis mulle ikka sportides aega ja energiat kulutada. Meeldis hoovis jalgpalli vastu garaažiseina taguda ja kui jalgrattasõit selgeks sai, siis ka sellega sõita. Ka mu isa on mitmekülgne hobisportlane ning ujumine, rattasõit ja igasugused pallimängud on meile mõlemale meeltmööda,” räägib Juss. Just isa soovitusel läks ta ka ujumistrenni, millega tegeles vahelduva eduga ligi kuus aastat. Ning kuigi Jussil on hea meel, et tal tänu ujumistrennile on ujumine selge – tegu on ju lausa eluks vajaliku oskusega –, tunnistab ta, et see ei olnud siiski päris tema ala. „Ma olen püsimatu inimene, mulle ei sobi individuaalspordialad, mul on vaja seltskonda. Ma mäletan, et ujumistrenni kõige meeldejäävamad momendid olid trenniminek ja trennist tulek, sest siis nägin sõpru. Eredamalt jäid meelde veel suvised laagrid, sest seal lisandusid ujumisele muud sportmängud. Mäletan isa juttu, et ujumine annab üldised eeldused ja on vajalik oskus. Ega ma vastu ei vaidle, nii ongi, ja mul on väga hea meel, et ma püsin suurepäraselt vee peal ja tagantjärele siiralt kaifin seda, et trennis sai käidud, aga hing kuulus juba siis kuskile mujale,” tunnistab Juss.

Keskväljamees

Hing kiskus spordipoissi ikka meeskonnaalade poole ja palju vaba aega kulus tal jalgpalliväljakul. „Põhikooli ja keskkooli ajal oli üks vaba aja veetmise vorm, et läksin staadionile, sõbrad tulid kokku ja mängisime jalgpalli. Keskkooli ajal mängisin isegi neljandas liigas meeskonnas FC Nimeta. Selle meeskonna ridades olen ma löönud ka oma ainsa liigavärva. Meil oli nooruslik tiim ja läks täitsa hästi, aga lavakunstikooli kõrvalt ei olnud mul enam aega jalgpallile pühenduda. Siis oli kool peamine,” mõtiskleb Juss.

Nüüd aga, kui kool ammu lõpetatud, kohtab Jussi jalgpalliväljakul taas üsna sageli. „Ma käin FC Muusikute meeskonnas, kes koguneb kord nädalas Tallinnas Kotka hallis. Jalgpall nõuab aega, nii et kui ma olen pealinnast eemal, siis ma selle satsi mängudest osa ei saa võtta ja siis peab teiste spordialadega vormi hoidma. Aga jah, muusikute satsis ma käin ja mulle on oluline, et mul mingi meeskond oleks, kellega ma saan mängida,” kinnitab sportlik näitleja.

„Positsioneerin ennast reeglina mängus kusagile keskväljale, sest seal on mul on tunne, et saan midagi korraldada – seal tekib äkki rohkem momente ja võimalusi. Kaitsesuunitlusega mängija ma ei ole, ma tahan luua momente ja ohtlikke olukordi,” ütleb ta ja lisab muiates, et kuigi kirg jalgpalli vastu on tal maast madalast suur olnud, siis Eesti koondisesse ta loomulikult enam elus ei jõua. „Aga seda leevendab asjaolu, et Aivar Pohlak ja Mihkel Uiboleht kinkisid mulle Eesti koondise särgi minu nimega,” võib Juss siiski uhke olla. Jalgpallist ei saanud üle ega ümber ka siis, kui näitleja osales teleprojektis „Su nägu kõlab tuttavalt”, sest siis filmiti teda tutvustav klipp samuti just jalgpallistaadionil. „Kui mul oli vaja anda esimene intervjuu, siis kutsusin võttegrupi staadioni kõrvale, kus Eesti näitlejad mängisid Soome näitlejate vastu. Mõtlesin, et vutt läheb minuga kokku,” meenutab ta ise.

Ka teleri ees

„Kui jalgpalli vastu huvi on, siis tuleb teha mõlemat, tuleb vaadata ja mängida,” ütleb Juss, kes on ka üsna kirglik tugitoolisportlane. „Vaatan televiisori vahendusel kõiki suurturniire ja kui Eesti koondis mängib mõne põneva riigi vastu, jälgin kindlasti ka seda – kas televiisorist või lähen staadionile kaasa elama,” ütleb Juss, kes sel aastal jõudis ära vaadata pea kõik jalgpalli EM-i mängud.
„Usun, et on palju inimesi, kes tunnevad, et midagi on elust nüüd justkui puudu, kui tiitlivõistlus läbi sai. Puudu on kaasaelamisrõõm ja põnevus. Ilmselt mina sellepärast vaatangi, et elada kaasa ilusale mängule, väravatele ja momentidele, mängijatele ja treeneritele ning staadionimelule. Viimast küll ei saa võrrelda kohapeal vaatamisega, kuid tubli ettekujutuse saab siiski,” arvab Juss.
Tänavusel EM-il kujunesid tema lemmikud mängude käigus. „Pärast avamängu sai Prantsusmaa koondisest üks minu sümpaatia ja loomulikult elasin kaasa Islandi meeskonnale, kellel on poolehoidjaid nüüd üle kogu planeedi. Aga kunagi nooruses oli minu lemmik Inglismaa, siis ta oligi Eestis äärmiselt populaarne. Tänast Inglismaa koondist toonasega võrrelda kahjuks enam ei saa,” tõdeb näitleja. Mängijate hulgas on tal eri eluetappidel olnud samuti erinevaid lemmikuid, kellest esimesena meenuvad Alan Shearer ja Eric Cantona. „Shearer oli Inglise koondise ründaja, kes oli omaette isiksus, ja ma väga elasin talle kaasa. Kui kooli taga vutti mängiti, siis mina kehastusin ikka Sheareriks,” tuletab Juss lapsepõlve meelde.

Leidis taas rulluisutamise

Mõistagi tuleb ka näitlejatöös hea vorm ainult kasuks, kuigi Jussile ei meenu otseselt ühtki lavastust, mille pärast ta oleks pidanud eraldi trenni tegema või midagi spetsiifilist omandama (nt vehklemist). „Teen tööde ja tegemiste kõrvalt neid spordialasid, mis mulle meeldivad. Reeglina käin jõusaalis, et hoida ja parandada üldist toonust, ning jalgpalliga parandan võhma. Küll olen sel suvel tegelenud üle pika aja rulluisutamisega,” ütleb Juss, kes sai kevadel kutse tulla Rullituuri patrooniks.

„Patrooniks oli vaja inimest, kes oleks väga vähe rulluisutamisega tegelenud. Sellepärast mind ilmselt kutsuti, et näidata paljudele rulluisuhuvilistele, et tegemist on laheda alaga ning et ka lihtne inimene suudab ilma ennast vigastamata rajal püsida. Mul oli rulluisutamise suhtes varem mingi tugevamat sorti eelarvamus, tänaseks ei saagi aru, miks,” imestab Juss praegu. „Olin positiivselt üllatunud, kui rullid üle pikkade aastate uuesti alla sain. Tänaseks on seljataga juba natukene läbitud kilomeetreid, Pärnus peetud Rahvarulli 10 km etapp ja väga palju positiivseid emotsioone,” ütleb ta.

Ühest alast ei piisa

Ka paljud sõbrad-tuttavad on viimasel ajal just Jussi juurde jutule tulnud, et on ka mõelnud, et äkki peaks rulluisutamist proovima, aga pole kaugemale jõudnud. Sõpradele ja tuttavatele ütleb Juss: „Ärge katke proovida, rulluisutamine ei ole nii raske, kui see paistab. Ma ise kartsin võib-olla kõige rohkem seda, milline ma uiskudel välja näen, aga sain aru, et see ei olegi nii hirmus, kui oma peas ette kujutasin, ja minu väljanägemisel ei olnud ka midagi viga. Kui saavutad uiskudel mugava oleku – kulged sinna, kuhu tahad kulgeda, kaifid oma sammu ja dikteerid tempot −, siis on tegu mõnusa alternatiiviga näiteks jalgrattasõidule,” lausub Juss ja usub, et tema jaoks jääb see ala edaspidi kindlasti suviste harrastuste hulka. „Ma ei ole küll veel selles kõige osavam, aga uisutamine arendab jälle mingit uut külge. Mulle meeldib katsetada uusi asju, uusi spordialasid ja ka erialaliselt ei oska ma ennast ainult ühe ala järgi liigitada,” lausub ta.

Sport annab energiat

Juss ütleb, et sport on eluks vajalik. Mõnikord, kui töid ja tegemisi on kogunenud palju, jääb sportimine tagaplaanile, kuid ei unune. „Ma vajan trenni selleks, et ennast paremini tunda. Sport parandab ja puhastab vaimu, leevendab pingeid ja stressi, annab uut energiat. Kui aega on rohkem, võin teha ka kaks trenni päevas, hommikul ja õhtul. Kui ajaressurss on piiratud, lähen trenni siis, kui saan, ning katsun sel perioodil jälgida rohkem seda, mida, mis kell ja kui palju söön. Õnneks on spordiklubisid praegu juba igas suuremas linnas ja see teeb üldise toonuse hoidmise mugavamaks ka väljaspool kodulinna,” on Juss rahul. „Ma tunnen, et ma pean sporti tegema, esiteks mulle väga meeldib ja teiseks tuleb mõnikord rock’n’roll, kiire elutempoga kaasnev kiirtoit ja muu lihtsalt maha põletada,” leiab ta.

Toetab Eesti sportlasi

Enda teadmata on Juss andnud väikese panuse ka Eesti võrkpallile. Nimelt kõlas tema näosaates uuesti kuumaks lauldud katkend Raul Sepperi loost „Sein on ees”, koondise viimastel mängudel – siis kui vastase ründajad meie blokist mööda ei saanud, oli sein ees.

Ja võrkpallikoondisele hoiab ta ise pöialt niikuinii, aga mitte ainult. „Loomulikult olen kaasa elanud ja elan kaasa kõikidele Eesti tublidele sportlastele ning jälgin huviga nende tegemisi ja arengut. Selle koha pealt olen multifunktsionaalne tugitoolisportlane. Olen jälginud suusatamist, kui meil olid medalite eest võitlevad sportlased. Rallispordis on meil olnud tugevaid tegijaid ja neid on praegugi. Tervitan siinkohal Markko Märtinit, kelle koduhoovis Tartu lähedal sai kunagi kossu loobitud! Loomulikult elan ma kaasa ka meie korvpalli- ja võrkpallimeestele jne. Tänaseks on teinud väga suuri tegusid Kelly Sildaru. Temast me kuuleme veel suuri asju,” usub mees. „Ja siiralt hea meel on ka Ragnar Klavani üle, kelle unistus mängida Premier League’is on lõpuks täitunud. Kindlasti hakkan nüüd rohkem Liverpooli mänge jälgima ja soovin Rakule tuult tiibadesse.”

Tuleb anda endast parim

Juss ei tee sporti niisama spordi pärast, talle meeldib selle juures alati võistlusmoment. „Võistlusmoment peab sportides olema selleks, et rohkem pingutada. Kui ma lähen jalgpalli mängima, siis mina tahan platsil jalgpalli mängida, ma ei lähe niisama sörkima. Ja ma ootan, et ka kõik teised annavad endast kõik,” avaldab Juss ja lisab, et pingutama peab selleks, et saada paremaks ja olla efektiivsem nendes tegevustes, mida sa teed. „Kui ma lähen lihtsalt metsajooksu tegema ega sea endale mingit eesmärki, siis ma lihtsalt kulgen. Teinekord on muidugi ka seda vaja teha, aga kui sa sead endale mingi eesmärgi, siis see motiveerib sind rohkem liigutama,” usub Juss ja võtab kogu spordijutu kokku järgmiselt: „Minu kõige suurem eesmärk on saada spordi vahendusel parem enesetunne. Sportima peab nii, et see muutub enesestmõistetavaks elu osaks, mitte tahtejõuga sunnitavaks tegevuseks.”

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 augustis