Emadepäeva eel küsis Eesti Jalgpalli Liit viis küsimust Kärt Merelt, kes on kahe vahva poisi ema ja vaatamata aastate pikkusele pausile, mängib taas alates möödunud hooajast valitseva Eesti meistri Tallinna FC Flora esindusnaiskonna ridades.
Kui kergelt või raskelt tuli otsus lapse kõrvalt jalgpalli juurde naasta?
Mul võttis selle otsuse langetamine aega. Kuna mu kaaslane on treener, tähendab see talle tööpäevi, mis algavad päeval ja kulgevad hilisõhtuni. See ei jätnud mulle väga valikut ja pidin laste kõrvalt ise trennidest loobuma. Tagasi jalgpallitrenni mineku mõte ketras ikka ja jälle peas. Isegi, kui tuli tunne, et äkki nüüd, venis hoo võtmine pikale. Kokkuvõttes oli paus peaaegu 6 aastat.
Kui vana oli laps(ed), kui treeningutega liitusid? Kas naasmine kulges nii, nagu olid ette kujutanud?
Trennidesse tagasi mineku ajaks olid lapsed Jese 5-aastane ja Luca 2-aastane. Naasmine kulges tegelikult paremini, kui olin ette kujutanud. Lapsed hakkasid minuga treeningutel kaasas käima ja suutsid edukalt platsi ääres hakkama saada – selleks oli neile vaja ainult kahte palli!
Mis on olnud rasketel hetkedel suurim motivaator sportlase ja emana edasi pingutamiseks?
Mind motiveerib kõige rohkem soov mängida jalgpalli! Kui see soov sisimas olemas on, ei kao see ka kuue aastase pausiga.
Mida on emadus õpetanud sellist, mida oled saanud ka sportlasena ära kasutada?
Kui soovid tulemust, siis peabki raske olema.
Mida soovid läheneva emadepäeva eel teistele emadele?
Nautige iga hetke oma lastega. Nad on igat pingutust väärt!
Allikas: EJLi pressiteenistus
Foto: Erakogu
