RAIN VEIDEMAN – Üdini spordipoiss

Foto: Kalle Veesaar

Hoolimata oma noorest east on BC Kalev/Cramo praegune tagamängija Rain Veideman (23) Eesti korvpallisõpradele juba pikki aastaid tuttav − kes mäletab teda noortekoondisest, kes Rakvere Tarva aegadest ja kes Tartu Rocki päevilt. Veideman jääb alati silma, sest kui ta mängib, siis ikka täiega.

Saame Rainiga kokku ühel tema vähestest vabadest päevadest, mis mängude ja trennide vahele on sattunud. BC Kalev/Cramo on värskelt VTB ühisliigas Tsmoki-Minski üle võidu saavutanud, mis jättis neile lootuse jõuda play-off’idesse, kuid tänaseks on selgunud, et Kalev/Cramo jäi esimesena kohamängude ukse taha ning hooaeg ühisliigas on lõppenud. Alexela korvpalli meistriliigas on aga käimas otsustavad kohtumised ja korvpalluritel on praegu tihe aeg.

Tegelikult läheb Rainil vett vedama ka vaba päev ja Martin Dorbekuga tehtud plaan joogasse minna. See on muidugi mõnevõrra üllatav, sest jooga ei ole kindlasti esimene ala, millega võiks Veidemani tegelevat arvata. Tuleb välja, et ega korvpallur seda tegelikult harrastagi, see olnuks esimene kord joogaga tutvust teha. Kuigi joogatrenn seekord ära jääb, arvab Rain, et uudishimu pärast proovib ta seda tulevikus siiski.

SPORTLIKUST PEREST

foto: Mehis Oks
foto: Mehis Oks

Rain ongi üdini uudishimulik ja edukas spordipoiss. Mäletame ilmselt kõik oma kooliajast neid kutte, kes igal alal kooli esindasid ja häid tulemusi saavutasid. Ka Rain kuulub just sellesse kategooriasse. Lapsepõlves tegeles ta korvpalli kõrvalt ka kõikvõimalike muude aladega. „Nagu koolis ikka, teed kõike – jalgpall, korvpall, võrkpall, rahvastepall, kergejõustik, suusatamine ja pinks. Väiksena sai igal pool trennis käidud, oligi nii, et pärast kooli läksin võimlasse ja alles õhtul koju,” mäletab Rain.

Mõnes mõttes olnuks Raini jaoks loogiline valik hakata hoopis võrkpalliga tõsisemalt tegelema, sest seda mängisid nii ema kui õde Triin, kes lööb tänagi kaasa TTÜ naiskonnas. „Ema mängis võrku, aga isa ei ole minu teada eriline spordihull olnud. Kunagi, kui ta lõuga tõmbas, oli kehalise kasvatuse õpetaja talle öelnud, et tõmmaku ikka ennast kangi poole, mitte kangi enda poole,” naerab Rain.

Ema ja õde käivad Rainile ka mängudel kaasa elamas, aga isa eriti tihti platsi äärde ei satu. „Tal ei pea närv vastu. Ta tahab, et ma võidaks, ja kui midagi läheb pahasti, siis ta läheb närvi. Telekast ta natukene saab vaadata. Kui ema tuleb Tallinnasse kaasa elama, siis isa vaatab suures toas filmi, vahepeal läheb piilub köögist, mis seis on, ja vaatab filmi edasi,” kirjeldab Rain.

OTSAPIDI KIBUVITSAPÕÕSAS

Rain on alati olnud rohkem tegutseja tüüpi ja kuigi talle meeldis korvpall ka lapsepõlves, siis poisikesena ta seda teleka ees ei jälginud, vaid eelistas ikka ise palli korvi loopida. „Kullamäe, Pehka, Müürsepp – kõik olid vägevad minu jaoks, aga kui mäng käis, ega ma seda ei vaadanud, hoopis mängisin ise ja tegin neid vendi järele. Mul on kodus olnud hästi palju väikeseid korvirõngaid, mida saab seina peale panna. Need läksid pidevalt katki, sest ikka sai pealt pandud jne. Lõpuks tegi isa mulle rauast rõnga,” meenutab Rain.

Et noormees lõpuks just korvpalli juurde pidama jäi, selles võib põhiline roll olla temast kuus aastat vanemal sõbral, kellega ühes majas elati. Sõber oli tõeline korvpallifanaatik ja ilmselt oli tal silma ka Raini andekuse peale, ega ta muidu oleks naabripoissi kõvasti tagant utsitanud. „Alguses käisin Haljalas trennis ja edasi Rakverre läksin suuresti sõbra algatusel. Ta ütles, et kui ma ei lähe ja ta mind maja ees näeb, siis hakkab piinama,” muigab Rain ja ütleb, et sõbral oli kombeks teda „mehemoodi” motiveerida. „Mängisime näiteks kodu ees üks-ühte ja kui pähe sain, lendasin kibuvitsapõõsasse.” Võib-olla just see aitaski kõvaks mängumeheks saada? Raini jutust tuleb välja, et ka trennis tuli tal tihtipeale endast vanemate vastu mängida, sest omavanuste poiste punti lihtsalt ei olnud. Nii alustas ta ka Rakveres kohe kaks aastat vanemate poiste grupis.

SEGASED AJAD

foto: Mehis Oks
foto: Mehis Oks

Noorukina mängis Rain paljudes võistkondades: Haljalas, Kundas, Rakveres, Kuremaal ning üsna varakult kuulus ta ka juba Eesti noortekoondisesse. Pärast 9. klassi siirdus andekas poiss Tallinnasse Audentese spordigümnaasiumi. „Õde oli seal käinud, mu väga hea sõber Mooses Kaja õppis seal, samuti koondise poisid. Tahtsin ka kodust kaugemale,” meenutab Rain. Koolis aga ei sujunud kõik oodatult. „Meil pidi olema kaks trenni päevas, hommikuti koos klassiga ja õhtul läks igaüks oma klubi juurde, aga minul ja mu toanaaber Allar Kiiratsil ei olnud õhtul kuskil trennis käia. Kuna mina mängisin Kundas ja Kuremaal ning Allar Pärnus, siis lihtsalt passisime ühikas. Vahepeal käisime seal trennis, kuhu võeti – näiteks Soku juures või Kalevis,” meenutab Rain segaseid aegu. Audentese kooli Rain ei lõpetanudki, sest juhtus nii, et ta jäi silma Rakvere Tarva peatreener Andres Sõbrale, kes kutsus poisi oma meeskonda. „Ema meelest oli see ka täielik jaburdus, et me Audenteses korralikult trenni teha ei saanud, ja siis saigi otsustatud, et pärast 11. klassi lähen Haljalasse tagasi,” lausub Rain.

TARVA TEGIJA

Gümnaasiumi viimases klassis õppides oligi tagamängija Veideman juba Tarva meeskonna ridades mehetegusid tegemas ja nii Tarva klubi kui Eesti korvpalli jaoks on ülejäänud ajalugu. Fännid ja teisedki mäletavad veel kaua Rakvere meeskonna suurepärast hoo-aega, kui Eesti meistrivõistlustel võideldi välja teine koht. Tarva meeskonnavaim ja emotsionaalsed esitused võlusid sageli aplausi välja ka vastaste fännidelt. „Esimene kontrollmäng oligi Kaleviga, virutasin neile kohe 20 punkti ja siis hakkaski niimoodi minema. Andres muidugi andis mulle piisavalt mänguaega ka. Meil oli äge võistkond – Saage, Hallik, Kriisa, Müürsepp ja Anderson … Mind võeti seal nii hästi vastu ja kui hästi hoitakse, siis ei ole kusagil raske olla,” kinnitab mees, et gümnaasiumipoisina nii kõrgel tasemel mängida ei olnud keeruline.

TERVIS SUNDIS ÜMBER ÕPPIMA

Rainiga rääkides ei saa üle ega ümber väikesest iseärasusest, mis puudutab tema jalgu, kuigi mees ise arvab, et see on juba liiga äraleierdatud teema. Nimelt on Raini vasak jalg paremast aeglasemalt arenenud ja peenemaks jäänud. Miks see nii on, ei oska keegi kindlalt öelda. Raini sõnul lõi probleem välja siis, kui ta oli puberteedieas ja kasvama hakkas. „Üks ütleb, et see on kaasasündinud, teine ütleb, et tekkis trauma tagajärjel. Kunagi oli mul küll üks vigastus – mängisime jalkat ja üks 120-kilone vend pani hirmsa lataka vastu reit, nii et kaotasin isegi teadvuse. Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma siis olin, umbes 14−15, igatahes juhtus see just siis, kui hakkasin kasvu viskama. Siis algasid meeletud valud,” räägib Rain. Valu leevendas ainult sellel jalal hüppamine. „Ma ei saanud muud midagi teha, mul oli nii valus, hüppamine oli ainuke asi, mis aitas,” meenutab mees ja ütleb, et jalgade erinevus teda enam väga ei sega, sest ta on õppinud paljusid asju teistmoodi tegema. „Kui paremalt poolt korvi alla lähed, on vaja ju ka kõrgele hüpata, hakkasingi mõtlema, kuidas ma saan seda teha. Siis hakkasin proovima ja nii ta läks – kui paremalt korvi alla lähen, siis hüppangi parema jala pealt. Natuke imelik on seda vaadata, aga ma ei hüppa vasakult jalalt eriti midagi. Ma ei saa päka peale tõusta, mu varbad ei liigu allapoole, üks jalg on suurus 46, teine on 44, altpoolt põlve on umbes nagu 15-aastase jalg,” kirjeldab Rain.

KLUBI ON TÖÖKOHT

Jalaprobleem ei ole Raini korvpallurikarjääri edenemist karvavõrragi takistanud ning võibolla on individuaalne töö ja harjutused hoopis vastupidi mõjunud. Nii ongi Rain juba aastaid ka koondise rivistusse kuulunud. 2013. aasta sügisel aitas ta Eesti meeskonnal ajalugu teha ja pääseda taas EM-i finaalturniirile, mis peetakse teadupärast tänavu septembri esimesel poolel Riias.

Raini kõige meeldejäävam hetk korvpallurikarjäärist pärinebki kohtumisest Bulgaariaga, kui EM-ile pääs kindlustatud sai. „See oli ju võimas, Saku suurhall oli rahvast täis, möll käis, tõsine korvpalli-feeling,” räägib Rain vaimustunult. „Kui võrrelda koondise ja klubi mänge, siis koondises on vägevam tunne. Sa ikkagi ju esindad Eestit, klubi on nagu rohkem töökoht,” ütleb ta ja lisab samas, et tegelikult ta ei tunne, et teeb tööd. „Kui korvpalliga ei oleks võimalik teenida, usun, et mängiksin ikka, aga muidugi mitte samas mahus, siis peaks midagi kõrvalt ka tegema. Mängust ei tulekski midagi välja, kui võtta seda nagu tööd. Siis sa ei lähegi platsile hea tundega. Sul peab ikka väike pabin sees olema – kuidas täna läheb, kas võidame jne. Aga kui läheks nagu tööle, siis oleks täitsa suva, et ma teen selle tund aega ära seal saalis ja kõik. Mängupäev on mulle ikka pidupäev,” ütleb Rain veendunult.

FÄNNID PEAVAD KARJUMA

Rainile meeldib kui saalis on publik, kes kaasa elab. „Publik on tähtis, ega ilma-asjata öelda, et publik on kuues mees väljakul. Koondise mängudel elas rahvas kogu aeg kaasa, sama oli Tarva aegadel. Kui praegu Tarva fänne vaadata, siis pole vahet, kas meeskond on 20 punktiga taga või ees, rahvas saalis ikkagi elab, trummid pauguvad. Eesti fännide juures olen tähele pannud, et kui jääme 15 punktiga taha, on saalis täielik vaikus, aga fännid ongi ju need, kes peaksid käima tõmbama. Kui meie saame mängu jooksma, siis alles hakkavad fännid karjuma. Meie nagu tõmbame fänne käima, tegelikult peaks ju vastupidi olema,” mõtiskleb Rain ja ärgitab fänne: „Te peate kogu aeg karjuma, me saame ju teilt innustust!”

LIISA JA LIISI

Kui trennide ja mängude kõrvalt vaba aega jääb, veedab Rain selle enamasti oma tüdruksõbra Liisaga. Nad said tuttavaks Rakveres, kui Rain mängis Tarvas ja Liisa oli samas tantsutüdruk. Praegu elavad Liisa ja Rain koos Kadriorus ja hoolitsevad oma kahe koera eest. „Üks koer on n-ö lapsendatud chihuahua. Kunagi ma ütlesin, et mitte ükski chihuahua minu koju ei tule, aga … ära 2015iial ütle iial,” tõdeb mees ja lisab osavõtlikult, et see on üks kurva saatusega koer. „Tal on ainult üks silm, ta on isane, aga tal on munad maha võetud ja ta nimi on Liisi … Ta on selline paks vorst. Iseenesest ta ei näegi välja nagu chihuahua. Ta on äge. Alguses, kui me ta koju tõime, oli tal ka teine silm viga saanud, siis oli sellel klapp ees ja koer kõndis muudkui vastu seina. Eelmisel suvel võtsime ühe koera veel. Tema on väike Brabandi grifoon, kelle nimi on Toffy. Otsus grifoon võtta oli tehtud juba enne, kui Liisi meie juurde elama tuli,” räägib Rain. Igatahes võib kindel olla, et Liisi elu kurb periood on läbi, sest Raini ja Liisa näol on ta leidnud hoolitsevad peremehed.

IGASUGUNE TOETUS ON TÄHTIS

Seda, et Rainil on hea süda, kinnitab ka fakt, et korvpallur on asunud toetama Rakverest pärit noort lauatennisetüdrukut Adelina Zulfukarovat. Kuna Rain tunneb hästi tüdruku treenerit Kristo Kauküla ja käis Kristiine spordihallis Adelina võistlust vaatamas, tuli muu hulgas jutuks, et sponsoreid ei ole lihtne leida, eriti kui oled Rakveres ja tegeled alaga, millel väga suurt kandepinda ei ole. „Liisa ütles, et sul on võimalus, äkki hakkad ka Adelinat toetama. Arutasime Kristoga läbi ja leppisime tingimustes kokku. Nüüd ta siis räägib mulle iga kuu, mida nad selle raha eest said. Ma arvan, et nad oleksid ka ilma minu toetuseta kõik asjad ära teinud, aga lõppkokkuvõttes on igasugune raha tähtis ja on tobe, kui näiteks mõni sõit Narva turniirile peab ära jääma sellepärast, et sul ei ole bensiiniraha.”Rain on mitu korda Adelina mänge vaatamas käinud ja ütleb muiates, et on proovinud isegi tüdruku vastu mängida, aga väga pikalt igaks juhuks ei julgenud.

TEEN SEDA, MIDA ARMASTAN

Kui tulla tagasi Raini korvpallurikarjääri juurde, siis meenub, et Rakvere Tarvas mängis ta ühe hooaja, sealt siirdus edasi Tartu Rocki, oli vahepeal pool aastat Saksamaal laenul ja mängib nüüd teist hooaega BC Kalev/Cramos. Võimaluse avanedes läheks ta hea meelega veel Eestist väljapoole kätt proovima. Praegusel hetkel aga tuleb anda endast kõik, et koduklubiga Eesti meistri tiitlit kaitsta. Põhiturniiril jäi Kalev/Cramo kahel korral alla Valga meeskonnale ja pidi leppima teise kohaga, aga play-offi’s algab õnneks kõik otsast peale.

Seega keerleb Raini elu suuresti korvpalli ümber ja seda ta just soovibki. „Mulle meeldib korvpall. Ma ei saa eraldi välja tuua, et mulle meeldib palli visata, põrgatada, kaitses mängida või see, kui treener mind sõimab – see kõik on üks tervik, see ongi korvpall,” räägib Rain kirglikult.Mängus on tema jaoks oluline, et meeskond võidaks, ta ei lähe väljakule isiklikku skoori tegema või muudmoodi ekstra silma paistma. „Pole oluline, kui palju ma ise punkte viskan, sest lõppkokkuvõttes on ikkagi tähtis see, et võistkond võidaks. Sa võid ise 40 punkti ka panna, aga kui võistkond saab 30-ga pähe, siis sellest pole kasu.”

Rain Veideman
Eesti koondise ja BC Kalev/Cramo tagamängija.
SÜNDINUD 1. oktoobril 1991
PIKKUS 193 cm
ISIKLIK KARJÄÄR:
2007/2008 BC Kalev II (1.liiga)
2008/2009 Kuremaa SK
2009/2010 BC Rakvere Tarvas
2010/2011 Tartu Ülikool/Rock
2011/2012 Tartu Ülikool/Rock
2012. veebruaris liitus BBC Bayreuthiga (Saksamaa)
2012/2013 Tartu Ülikool/Rock
2013/2014 BC Kalev/Cramo
Sel hooajal on ta Kalev/Cramo särgis toonud VTB ühisliiga 23 kohtumises keskmiselt 28 minutiga 11,7 punkti, võtnud 2,2 lauapalli ja andnud 1,8 korvisöötu (seejuures kolmepunktivisete tabavus on 37%).
7. aprillil valiti ta ühisliiga vooru kõige väärtuslikumaks mängijaks (MVP), kui ta oli võidukas mängus Riias VEF-i vastu põmmutanud korvi 27 punkti ja kuus lauapalli.Alexela korvpalli meistriliigas on Veidemani näitajad tänavu keskmiselt 25 minutiga 13,5 punkti, 3,2 lauapalli ja 2,8 resultatiivset söötu.2015. aasta EM-i kvalifikatsiooni-turniiril oli Veideman Eesti koondise resultatiivseim mängija. Üheksas kohtumises tõi ta keskmiselt 23 minutiga 11,9 punkti, 1,9 lauapalli ja 1,4 korvisöötu mängus. Kahepunktivisete tabavus oli 63,4% ning kolmestel 50% (kaksteist kahekümne neljast).

BC KALEV/CRAMO TREENER Alar Varrak

foto: Mehis Oks
foto: Mehis Oks

Rain on Eesti parimaid tagamängijaid, ta on võimeline palju punkte tooma ja viimasel ajal on ta eriti säranud. Eks mõni halvem päev ole ka sisse tulnud, aga üldjuhul on ta ikka pigem skoorija. Tal on hea läbimurre ja vise ning ta on hea võitleja. Rainile ei meeldi kaotada. Olgu ametlik mäng või viskevõistlus trennis − tema pingutab igas olukorras nii nõrgema kui tugevama vastasega. Rain annab alati maksimumi.

Meenub VTB ühisliiga viimane mäng Riia VEF-iga, mis oli meie jaoks väga tähtis mäng, ja seal ta oli ikka superhea, viskas palju punkte ja otsustavaid korve. Olime kaotusseisus, aga selle mängu tegidki suures osas ära Veideman ja Machado.

ELUKAASLANE Liisa Väli

Esimest korda kohtusime me Rainiga korvpalliväljakul Rakveres, kui ta liitus BC Rakvere Tarvaga ja mina olin Tarva tantsutüdruk. Jutud käisid, et meeskonnaga liitub noor ja andekas mängija, ja ehkki nimi mulle midagi ei öelnud, ootasin huviga, kes meeskonnale appi tuleb. Ühiseid tuttavaid ja sõpru oli meil palju, seega ei läinud väga kaua, kui meid ka teineteisele tutvustati. Jutusoonele oli temaga alguses raske saada, kuigi ta oli alati viisakas ja sõbralik. Mida rohkem ühes seltskonnas viibisime, seda enam sain aru, et ta on väga sümpaatne, hooliv ja sõbralik. Temast sai väga hea sõber. Kui Tarva hooaeg läbi sai ja ta ütles mulle, et siirdub Tartusse, olin ma loomulikut kurb, aga samas oli mul tema üle ääretult hea meel. Läks mööda paar kuud, kui ta mulle igal õhtul helistama hakkas ja me pikki vestlusi maha pidasime. Raini juures hindan kõige rohkem tema ausust ja hoolivust. Kui talle miski ei meeldi, saan sellest kohe aru, ta ütleb otse, kui teda miski häirib. Temaga on väga hea asju arutada, leiame alati hise keele ja lahendame kõike alati koos. Viie aasta jooksul ei ole me veel suutnud riidu minna, Rain on hästi rahulik inimene.

foto: erakogu
foto: erakogu

Korvapallurina on ta meeskonnamängija, kes tekitab mängus teravust ja loob teistele olukordi, et pall korvi saaks. Ta ei ole isekas ja kui tal endal mäng nii hästi ei õnnestu, siis leiab alati võimalusi teistele. Mängudele läheb ta alati väga suure võitlushimuga, mis on hea. Ta ei löö kunagi käega ega alahinda vastaseid. Ta on südamega asja juures ja teeb tõsiselt tööd, et ainult ülespoole liikuda. Hooaja keskel on meil millegi suurema ettevõtmiseks vabu päevi üsna vähe, suvel, kui on pikem paus, puhkame Saaremaal minu kodukohas. Kui on kaks või kolm vaba päeva, sõidame Raini vanemate juurde, kus saame ka vanaisal ja vanaemal külas käia. Meil on ka kaks väikest vahvat koera, kes naudivad, kui saame kõik koos olla ja nendega aktiivselt tegeleme.

ÕDE Triin Veideman

Pisikesele Rainile mõeldes tuleb esmalt silme ette pilt, kuidas nad naabri-poistega koduõuel hilisõhtuni kossu mängisid. Teised olid Rainist 4−5 aastat vanemad, aga võtsid hea meelega Raini endaga kampa.Väikesele kohale omaselt polnud Haljalas noortel suurt sportimisvõimaluste valikut. Rain tegeles paralleelselt kolme pallimänguga, nii kossu, võrgu kui jalkaga. Koolivõistkonnaga tulid nad rahvaste pallis üle-Eestilistel võistlustel kõrgele kohale. Haljala lastekaitsepäeva rattarallidel mahtus ta alati pjedestaalile. Spordi kõrvale mahtus ka pisut kultuuri, rahvatantsurühmaga käis ta tantsupidudel ja laulis kooli poistekooris.Tõsisemalt hakkas tunduma, et temast võiks ehk kossumängijana asja saada, siis, kui Kunda tiimiga „eestikatel” häid tulemusi saavutati ja tema oli võistkonnas üks tegijamaid, samuti on ta juba noorteklassidest eri vanuserühmade Eesti koondistesse kuulunud.

foto: erakogu
foto: erakogu

Sportlasena on Rain pühendunud, annab endast alati parima, mis tal anda on. Tal on võitlejahing, seda on näha platsil, kus ta seisust olenemata pingutab, kuni on kõlanud lõpuvile. Aga ka väljaspool platsi ei anna ta kunagi alla, näiteks on teda korduvalt tabanud erinevad vigastused ja kuigi need hetked on rasked, ei lase ta motivatsioonil langeda. Palliplatsilt eemal olles paneb ta rõhku üldfüüsilisele treeningule ning tihtilugu on ta vigastuspausilt naastes veel paremas vormis ja täis tahtmist end taas kord väljakul tõestada.Rain teeb iseendaga hästi palju individuaalset tööd, nooremana ehk kippus isegi pisut üle rassima, aga kogemused on talle õpetanud et profisportlasena tuleb treeningud ja puhkus omavahel tasakaalus hoida.Rain teeb sporti, sest see tuleb tal hästi välja ja paneb silmad särama. Korvpall on tema elus väga tähtsal kohal, ta on otsustanud sellega elatist teenida ja suhtub oma sportlaskarjääri täie tõsidusega. Kui ta Rockis mängis üritasin ikka vaikselt vihjata, et ta ka ülikooli astuks, sest tean, et ta on võimeline sporti ja õpinguid omavahel edukalt ühendama, kuid tema oli veendunud, et soovib keskenduda ühele asjale korraga, sest vaid nii saab ta anda endast maksimumi.

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 mais

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*