Spordifotograaf Jaanus “välk” Ree

Jaanus pildistamas WRC-pilooti Sebastien Ogieri Foto: Michael Vettas

Kohtun ühes Tallinna söögikohas maailma spordifotograafia tipu poole pürgiva Jaanus Reega (30) hetkel, kui ta on viinud dokumendid saatkonda, et reisida mitmeks nädalaks Venemaale ja pildistada maailma pikimat ekstreemrattasõitu Red Bull Trans-Siberian Extreme. Jaanus on muhe ja sõbralik, tema olekust jääb mulje, et ta tuli kohtumisele rulaga ja viskab tervituseks pigem high five’i kui surub kätt.

Jaanus Ree Foto: Daniel Roeseler
Jaanus Ree
Foto: Daniel Roeseler

Räägi oma kokkupuutest spordiga. Mis sporti sa ise teinud oled?

Esimesed trennid olid kooli ajal judo ja karate, sealt edasi tegin neli-viis aastat kick-poksi, umbes 18-aastaselt hakkasin purjelauga tegelema. Kõige kõrvale sõitsin jalgratta, rulluiskude ja longboard’iga. Mingil hetkel proovisin ka triatloni, siis veel ujumist ja jooksu sinna juurde. Natuke olen ka piljardit mänginud, kui seda spordiks pidada (naerab). Peale eelnevate olen veel lumelauaga sõitnud, teinud tavalist surfi, kite-surfi ja kite-surfi lumel ning sõitnud isegi purjekaga.

Kuna mul on endal kokkupuuteid spordialadega seinast seina, siis selle võrra on nüüd natuke kergem ka spordifotograafi tööd teha.

Kas mõne spordialaga tegelesid ka tõsisemalt?

Purjelauda ja kick-poksi tegin kunagi päris tõsiselt. Purjelaual osalesin isegi EM-il, mul ei läinud seal küll väga hästi, aga ma vähemalt üritasin ja purjelauaga sõidan enda lõbuks siiamaani.

Õppisid Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat – räägi mismoodi see käib, kas fotograafiat saab üldse õppida?

Fotograafiat õppida ei saa, saab fotokeelt. Õppeprotsess oligi pigem pildikeele arendamine kui tuim tehniline õpetus, kuidas seada ava ja säriaega. Minul oli koolist väga palju kasu, sa võid kõike teoreetiliselt ka netist lugeda, aga sa ei saa asendada klassitäit kaasõpilasi ja õppejõudu, kes kõik su töid analüüsivad ja kritiseerivad, see suunab ja aitab.

Fotograaf Tiit Veermäe, kes andis meile üht loengut, lasi meil võtta tänavalt suvalise inimese ja hakata temast fotoreportaaži tegema, puhtalt enda julguse arendamiseks – sellist kogemust ei saa sa netist õppides kunagi.

Öeldakse, et kõigepealt tuleb ära teha 10 000 kehva pilti ja siis hakkavad need head tulema, kuidas sinul?

Minul on siiamaani portfoolios pilte sellest ajast, kui mul oli alles „seebikas” (lihtne „vaata ja pildista” fotoaparaat – Toim.). Hea foto on mõnikord ka lihtsalt juhuste kokkulangemine, sa oled lihtsalt õiges kohas ja õigel ajal ning teed hea pildi. Harjutamine on protsess, kus tehakse palju vigu, aga kui neist õpitakse, siis hakkavad lõpuks ka need head fotod tulema.

Kas sul on olnud mingi hetk, kus sa said aru, et nüüd tuleb riskida – kõik mängu panna ja fotograafiks saada?

Mul läks vist pigem sujuvalt, ma lihtsalt ei jõudnud enam pildistamise kõrvalt muud tööd teha.

Kui suur roll sinu valikutes on olnud juhusel?

Väga suur, alguse sai tegelikult kõik nii, et purjelauavõistlustel, kus osalesin, ma kukkusin, ja uuesti laua peale ronides tõmbasin jalatallaga üle laua uime ning jala katki. Kuna adrenaliin oli üleval, siis alguses ei saanud midagi aru, kuni märkasin, et vesi ümber minu on punane. Läksin kaldale ja mind tõmmati enam-vähem kokku, aga ma tahtsin võistlust edasi jälgida, nii et võtsin suvalise kaamera ja läksin kohtunike paati, ütlesin, et ma olen täna fotograaf ja võin teile pilte teha. Järgmised kuu aega ei saanud ma ise võistelda ja nii ma käisingi üritustel pildistamas ja hakkas meeldima. Kooli minnes oli samuti juhusel suur roll – ma viskasin kulli ja kirja, kas minna õppima fotograafiat või matemaatikat. Muidugi kooli mineku ajal ma juba pildistasin purjelaua- ja jalgrattavõistlusi.

Kuidas karjäär edasi läks, samuti juhuste rida?

Edasine ei olnud juhus, ühel hetkel andis Red Bull mulle proovitöö, milleks oli Simple Session Tallinnas. Sealt tekkisid uued kontaktid, rääkisin neile oma ideedest ja koostöö hakkas pihta. Täna olen üks maailma viiekümnest Red Bulli fotograafist.

Praegu on üheks sinu peamiseks tööks WRC ehk autoralli maailmameistrivõistluste pildistamine. Kuidas nemad su leidsid?

WRC pildistamine algas ühest pildist, mille ma Hispaanias WRC etapil tegin. Ma teadsin, et tahan rallit pildistama hakata, ja selleks oli mul portfooliosse head pilti tarvis. Läksin Hispaaniasse oma kuludega ja võtsin riski, läks mööda peaaegu aasta, enne kui üks pilt huvilistele silma jäi ja mind telliti Sardiiniasse WRC rallit pildistama. Sealt hakkas kõik pihta, edasi tuli veel mõni rallietapp, siis kokkulepped poole aasta ja nüüd juba aasta kaupa. Ainult pildistamisoskusest jääb selles töös tegelikult väheks, tuleb palju inimestega suhelda, et oma piltidele ka turgu leida.

Pilt millest algas WRC pildistamine.  Foto: Jaanus Ree
Pilt millest algas WRC pildistamine.
Foto: Jaanus Ree

Sinu Facebooki-seinal on keegi sinu tuttavatest hiljuti ühe pildi alla kirjutanud: „Noh Jaanus, lõpuks hakkab vist ära tasuma”. Kas hakkab siis?

See kõik on algusest peale ära tasunud, fotograafia lihtsalt on nii lahe asi, millega tegeleda. Rahalise poole kohta ütles hästi üks mu sõbranna: „Kui sul on rohkem tööd ja sa teenid rohkem raha, siis sa lihtsalt ostad kallima veini, raha on lõpuks ikka otsas.”

Kas sa pildistad täna töö raames ainult sporti või ka midagi muud?

Ma käin suhteliselt tihti ka arhitektuuri pildistamas, see on väga huvitav: õige koha leidmine ja valguse seadmine, tegelikult sarnased protsessid, mis spordi pildistamisel.

Milline on ühe pildi saamise protsess?

See on tihti väga pikk protsess, ühe näitena võin tuua pildi, kus käisime Kakerdaja rabas Johanna Allikut pildistamas. Suvel tuli idee, et võiks minna rappa uisutamist pildistama, kuni lõpuks talvel tuli õiget ilma ja valgust oodata, et pilt tehtud saaks. Rallide puhul sõidan ma kõik rajad mitu päeva varem läbi, vaatan, kust läheb auto, kuidas on päike, juhusele jätan ma tööd tehes väga vähe ruumi.

Johanna Allik Kakerdaja rabas Foto: Jaanus Ree
Johanna Allik Kakerdaja rabas
Foto: Jaanus Ree

Kui palju sul tavaliselt pildistamisel varustust kaasas on?

Keskmiselt on 80 kilo kandis: üks suur välk, üks natukene väiksem välk, välkude akud, 2-3 statiivi, 8-9 objektiivi, 2-3 Nikoni kaamerat. Väga harva on kaasas ka assistent, kes aitab seda kõike tassida, tavaliselt teen seda ise.

Gvard Hvaara Simple Sessionil Foto: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool
Gvard Hvaara Simple Sessionil
Foto: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool

Sinu kõige kuulsam pilt on tehtud Simple Sessionil Gvard Hvaarast, räägi sellest pildist.

See oli Simpel Sessioni harjutuspäeval, nägin seda suurt valget seina ja mõtlesin sinna midagi kuidagi tekitada, tõin autost statiivid, panin ühe Gvardi pea kohale ja lasksin tal seal all sõita, alguses oli midagi puudu, kuni palusin Gvardil kaamerasse vaadata ja tekkis selline huvitav nurk mütsi nokaga. Ma nägin tegelikult seda pilti peas juba ette ja hakkasin selle idee järgi valgust sättima, kuni kõik lõpuks paika läks. See, et see foto nii kõrgelt hinnatuks saab, oli mulle üllatus, sest esitasin selle konkursile lihtsalt kohatäiteks teiste piltide kõrvale. (Pilt valiti Red Bull Illume fotokonkursil 6417 pildi seast aasta 50 parima spordifoto sekka − Toim.)

Milline on su enda lemmikpilt?

Ma arvan, et Lõuna-Aafrikas tehtud pilt, kus üks purjelaudur lohistab enda järel veest välja oma katkist varustust. Selles pildis on nii palju emotsiooni! Ma nägin seda pilti ette ja ootasin, et ta jõuaks kaldal täpselt õigesse kohta ja õigesse valgusesse. See pilt oleks peaaegu saamata jäänud, kuna selles kohas olid ookeanis hoovused ja ta üritas umbes pool tundi veest välja kaldale saada. Natuke veel ja oleksin talle hoopis appi läinud. Samal põhjusel, et pildistatav on hädas, olen korra pildi ka tegemata jätnud – üks tüdruk sattus purjelauaga Gran Canarial kalju lähedal tuulekotti ja lained viisid ta kaldale, varustus jäi aga ookeani hulpima. Jätsin oma fotovarustuse teisele fotograafile valvata ja ronisin kaljult alla tütarlapse vastu kaljusid triivima jäänud asju päästma.

”Ma nägin seda pilti ette ja ootasin, et ta jõuaks kaldal täpselt õigesse kohta ja õigesse valgusesse.”  Foto: Jaanus Ree
”Ma nägin seda pilti ette ja ootasin, et ta jõuaks kaldal täpselt õigesse kohta ja õigesse valgusesse.”
Foto: Jaanus Ree

Millist spordiala meeldib sulle kõige rohkem pildistada?

Ma ütleks, et autorallit. Ralli puhul on sul endal variante tuhandeid, kuidas see pilt teha. Kui paljude spordialade puhul on see ette kirjutatud, kus sa pildistad või pildistada saad, siis ralli puhul on sul võimalik valgust ja kaameraid panna enamjaolt kuhu tahes.

Kas sul on olemas unistuste pilt, mille sa kunagi lihtsalt pead saama?

Ühte konkreetset ei ole, aga ma ei ole veel käinud pildistamas Antarktises, seal tahaks kindlasti pildistada. Hong-Kongist 300 km kaugusel on üks käänuline tee, kus tahaks longboard’i pildistada, Lõuna-Ameerika tipus Cape Horni juures ehk nn maailma lõpus tahaks surfi pildistada … palju on selliseid pilte, mis veel tegemata.

Kui suur on spordifotograafide vaheline konkurents?

Kahe otsaga asi, ühelt poolt suur, väga suur, teiselt poolt mingile alale spetsialiseerunud fotograafide seas väike. Näiteks motokrossi pildistavad peamiselt ainult motokrossi pildistamisele pühendunud fotograafid. Ürituse korraldajad tunnevad neid fotograafe ja teavad, mis stiilis fotosid nad tahavad ning kes mis stiilis pildistab, seal on juba valik väga väike.

Stiilist rääkides – kas fotograafil on oma äratuntav stiil ja käekiri?

Kindlasti on, osa armastab kontrastsemat pilti, osa pehmemat, osa mängib värvidega, osa kasutab välke, osa ainult naturaalset valgust, mõni teeb rohkem landscape-pilte, kuhu jääb rohkem loodust peale, mõni jälle peamiselt lähivõtteid. Minu käekiri on naturaalse valguse sidumine tehisvalgusega.

Kas hea pildistamiskoha eest tuleb küünarnukkidega võidelda?

Ma ütleks vastupidi, ei tule. Kui sa pead küünarnukkidega võitlema, siis ei ole see hea pildistamiskoht, sest miks teha pilti, mida teeb juba kümme teist fotograafi.

Kuidas sa pildistad, kas teed suure hulga pilte ja valid pärast selle õige välja?

Ei, need Nikoni 800 ja 810 seeria kaamerad, mida ma kasutan, on hästi suure sensoriga ega ole mõeldud kiirete seeriate pildistamiseks ning kuna ma kasutan ka välke, millel on laadimisaeg, siis ma saan teha ühest situatsioonist tavaliselt ühe pildi ja see peab õnnestuma.

Kas mõnikord juhtub ka nii, et võistlustel see üks pilt ei õnnestu ja pilt jääbki saamata?

Ei tohi juhtuda, selleks on mul tegelikult alati plaan B, mul on varukaamera, mis pildistab samal hetkel, kui ma teise kaameraga pildistan, ja on pandud n-ö kindla-peale-pilti pildistama. Kui tööandja on mind pildistama kutsunud, siis ta peab selle pildi lõpuks ka saama.

Tööandjatest rääkides – mäletad sa oma esimest pilti, mille tegid tööna?

Ei mäleta, ma arvan, et mingi purjelauavõistlus, aga see oli mitte ühe pildi, vaid terve võistluse pildistamine.

Kui ohtlik su töö on, pildistad ju muu hulgas palju rallisid?

Väga ohtlik, aga need kohad, mis on ohtlikud, sinna panen puldiga kaamera ja ise seisan eemal. Ei pea tingimata ise täpselt kaamera taga olema, riskid tuleb miinimumi viia. Rallit pildistades tuleb silmas pidada seda, ei paneks välke sinna, kuhu sõitja vaatab, et välk sõitjat ei pimestaks. Eks ohtlik on ka mujal, mitte ainult rallil. Kunagi pildistasin Otepääl Red Bulli võistlust, kus kajakid sõitsid lumel mäest alla, neli kajakki oli stardis ja kuidagimoodi läks mul nende lugemine sassi ning astusin raja peale pärast kolmandat, nii et neljas kajakk niitis mu jalust maha − see on ainus kord, kui mul endal on pildistades midagi juhtunud. Varustus on teine asi ja seda on kõvasti lõhutud ning seda kulub palju: mitu fotoaparaadi keret, mitu objektiivi, väga palju välke, nii uputatud kui maha pillatud. Suuremat hirmu olen tööd tehes vaid ühe korra tundnud, kui pildistasin Šveitsis parkuurijat Jason Pauli, kes rippus kuristiku kohal sillalt alla ja ma ise pidin aparaadiga kaljuserval ronima.

Ott Tänak ja Raigo Mõlder ”suplemas” Foto: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool
Ott Tänak ja Raigo Mõlder ”suplemas”
Foto: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool

On sul mõni hea soovitus nendele sadadele pealtvaatajatele, kes ralliraja ääres tuhandeid pilte teevad?

Jah, tehku pigem üks korralik pilt. Aga siin ma ei saa soovitusi anda, igal fotograafil on oma stiil ja huvitava pildi võib igast situatsioonist saada. Kui nüüd keegi tahab spordifotograafiks hakata, siis üks soovitus on küll – eelnevalt tuleb see spordiala ja üritus endale selgeks teha, siis saad aru, kus mis toimub ja kus pildistada. Kui sa tahad ennast kuskile müüma hakata, siis keskendu alguses ühele spordialale ja tee endale seal tugev portfoolio.

Kas sul on mõni eeskuju, kes sind inspireerib?

Kõik teised fotograafid inspireerivad. Mulle meeldivad väga portreefotod ja pulmafotod, kus on hästi valgust kasutatud. Kui nimesid nimetada, siis kuulsamad spordifotograafid on vast näiteks Joe McNally ja ilmselt kõik Sports Illustratedi originaalfotograafid. Mind inspireerib tegelikult inimestest rohkem see töö ise.

Kui sportlase ülim eesmärk on tavaliselt tiitlivõitluste võit, siis mis spordifotograafil selleks eesmärgiks on?

Jääda oma töödega rahule, sinnapoole tuleb püüelda ja see on ülim eesmärk.

Mõni fotograaf on muidugi kogu aeg oma töödega rahul, aga nendele ma tunnen natuke kaasa (naerab). Ainuke edasiviiv jõud on ikka rahulolematus, sest kui sa endaga rahul oled, siis sa ei liigu kuskile.

Jaanus Ree Foto: Marcin Rybak
Jaanus Ree
Foto: Marcin Rybak

Kuhu sina liigud, kus sa oled ja mida sa teed 20 aasta pärast?

Vabakutselise fotograafina on hea, kui sa tead, kus sa kuu aja pärast oled, seega 20 aastat on väga pikk periood, et midagi ennustada. Kui ma vanaks jään ega jaksa enam sporti pildistada, siis hakkan pulmi pildistama, see on hästi äge ja loov protsess. Fotograafiavõistlustel, kus ma olen käinud, on tihtipeale palju huvitavam jälgida pulmafotosid kui portree- või spordifotosid, neil on palju laiemad piirid ning nad kasutavad väga hästi valgust ja maastiku.

Spordifotograaf Lembit Peegel on pilte teinud aastast 1958, see teeb 57 aastat, kas vanameister on sulle ka näpunäiteid jaganud?

Kokku oleme puutunud küll, aga näpunäiteid jaganud ei ole. Kui võrrelda seda, mis on täna ja mis oli 57 aastat tagasi, siis kõige rohkem on muutunud pildi väärtus. Mulle meeldib väga pildistada filmile, aga kui filmikaamera on tööl kaasas, siis on alati oht et pildid ei tule välja, ja tööd teen digikaameraga. Reisidel ja puhates võtan pigem filmikaamera kaasa. Ilmutamas käin aegajalt Nõmme Noortemajas, suur tänu neile, et saan nende pimikut kasutada.

Kuhu töö sind tänavu suvel veel pildistama viib?

Järgmine nädalavahetus olen Lätis motokrossi MM-il, siis paariks tunniks koju ja edasi mõneks nädalaks Venemaale Red Bull Trans-Siberian Extreme’i pildistama, siis Soome WRC etapile, edasi Saksa WRC etapile, siis Bali saarele surfama ning sealt otse Austraalia WRC etappi pildistama.

See foto ühest Eesti parimast triatleedist Kirill Kotšegarovist on minu poortfoolios vist ainuke pilt, kus on kasutatud Photoshopi nii, et on kombineeritud kaks pilti. Esiteks tegime pika säriga pildi, jalutasime tee valgustitega läbi ja siis tegime teise pildi, kus oli Kirill välja valgustatud, ning lõpuks panime need kaks kokku. Selle foto oleks saanud tehniliselt ka ühe pildina teha, aga Kirillil polnud nii palju aega. Tegime seda pilti tegelikult kaks päeva, esimene päev ei tulnud nii hästi välja, kui ootasime, ja pidime järgmisel päeval uuesti tegema. Foto: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool
See foto ühest Eesti parimast triatleedist Kirill Kotšegarovist on minu poortfoolios vist ainuke pilt, kus on kasutatud Photoshopi nii, et on kombineeritud kaks pilti. Esiteks tegime pika säriga pildi, jalutasime tee valgustitega läbi ja siis tegime teise pildi, kus oli Kirill välja valgustatud, ning lõpuks panime need kaks kokku. Selle foto oleks saanud tehniliselt ka ühe pildina teha, aga Kirillil polnud nii palju aega. Tegime seda pilti tegelikult kaks päeva, esimene päev ei tulnud nii hästi välja, kui ootasime, ja pidime järgmisel päeval uuesti tegema.
Foto: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool

Sul on olnud Tallinnas isikunäitus, millal sinu töid järgmine kord avalikult näha saab?

Ma ei tea, mingid mõtted on, aga ei oska öelda, millal need realiseeruvad, ilmselt mõne aasta pärast. Kui juba näitust teha, siis tahaks teha ägedalt, viimane kord me tassisime terve galerii liiva täis.

Rallimeestele soovitakse nael kummi, kuidas fotograafidele?

(Naerab) Kivi objektiivi

Tekst: Mehis Oks
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 augustis

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*