Maania, mitte hobi

Tippsport oleks mõeldamatu publiku, tulihingeliste fännide ja huvilisteta. On aga rühm inimesi, kes astuvad tavalise fänni ja pealtvaataja rollist välja ning hakkavad koguma spordiga seotud atribuutikat.

Enamikule jääb kollektsionääride maailm varjatuks ja ei teata, kui palju need inimesed tegelikult oma aega, raha ja hinge hobi sisse panevad. Siinse loo kangelane on üks Eesti juhtivaid autogrammikütte, Martin Kasesalu, kes on praeguseks hankinud autogrammikogu, mille suurust ta ise enam täpselt hinnata ei oskagi: „Piltidel olevaid autogramme on umbes 6000 ringis, kuid mingi hulk on ka korduvaid isikuid, et saaks teistega vahetada. Erinevate sportlaste pilte on kindlasti üle paari tuhande.”

Kroonijuuveliks jalkakoondis

Martini kogu kroonjuveeliks on ainulaadne kollektsioon, kuhu kuuluvad kõigi 154 Eesti koondist pärast taasiseseisvumist esindanud jalgpalluri autogrammiga pildid. Lapsepõlves vaid hoovispordiga tegelenud Martinis tekitas suurema huvi spordi vastu isa, kes vedas teda kaasa Tallinna Spordi jalgpallimeeskonna mängudele Nõukogude Liidu teises liigas. Eesti koondisele on mees aktiivselt kaasa elanud alates taasiseseisvumisest 1992. aastal, mil meie koondis pidas esimese ametliku mängu Sloveeniaga.

Eesti jalgpallikoondislaste autogrammikogu sai Kasesalul alguse äärekaitsjast Urmas Roobast, kelle pildi ta ostis koondisemängu ajal staadionilt ja nime sinna peale küsis palluri käest ühisel mängujärgsel pubiõhtul. „Sellega oli seeme mullas ja mõtlesin, et miks siis tema ainuke peaks olema. Siis ma sain järgmiselt pubiõhtult veel ka Andres Operi autogrammi ja siis hakkasin neid veel ja veel taga ajama. Alguses oli hea – lähed Flora ja Levadia mängule ning põhimõtteliselt kõik olid koondise mehed. Mis kunst see oli, said kohe 30 autogrammi korraga. Siis ma mõtlesin, et nii lihtne see ongi. Tolleks hetkeks, kui ma 2000. aasta paiku kogumist alustasin, oli koondist esindanud umbes sada mängijat. Oleks ma siis teadnud, et see lõpuks nii lihtne ikka ei ole, kui peab hakkama neid ükshaaval taga otsima,” meenutab Kasesalu.

Ka Google aitab

Kõige keerulisemaks osutus 1993. aastal koondise eest neli mängu pidanud ja Leedu vastu värava löönud poolkaitsja Sergei Zamorski tabamine. Eesti tolmu jalgadelt pühkinud jalgpallur õnnestus lõpuks leida täiesti juhuslikult tänu ühele Iirimaa kuulutusteportaali pandud kuulutusele.

„Ma paar korda aastas ikka guugeldasin igaks juhuks ta nime ja ükskord avastasin, et Iirimaal müüb keegi samanimeline diivanit. Kontakteerusin müüjaga ja küsisin, ega ta pole see Narva jalgpallur, kes Eesti koondist esindas. Oligi! Seletasin talle oma mure ära, sain postiaadressi ja nii see läks,” muljetab Kasesalu.

Veel on Martinil üks huvitav lugu varuks samuti välismaale elama läinud koondislasest, kelle nime ta avalikult mainida ei soovi ja kes lahkus Eestist kontakte jätmata. Kasesalu käis juhtlõnga otsimas tema vanast elukohast, kus mehe sugulase käest õnnestus saada üks välismaa telefoninumber.

„Ma siis helistasin. Aga see mees vist pitsi ei sülita ja ma ei sattunud kordagi peale, et ta oleks olnud kontaktivõimeline. Ta kas ei võtnud kõnet vastu või kui võttis, siis oli kuulda vaid mingit mõminat. Ükskord võttis tal hoopis naine telefoni, rääkisin mure ära ja ta ütles, et ajab mulle asja korda. Andsin oma aadressi ning ära see autogramm mulle saadeti. Pilt on ka tema enda poolt ning juures oli tekst: „Palun ära seda Kroonikasse pane!”.”

Beckham vs. Voskoboinikov

Martini autogrammikogu kopeerimise teeb võimatuks asjaolu, et tänaseks on üks Eesti koondist esindanud mängumees kahjuks meie hulgast lahkunud. 1993. aastal sisehallis Läti vastu peetud kohtumises oma debüüdi teinud ründaja Aleksandr Olerski suri 2011. aastal südameseiskuse tagajärjel, olles vaid 38-aastane. Koondise eest kaks kohtumist kirja saanud mehe autogrammi käis Martin taga ajamas Astangul. „Aadressi ma teadsin ja käisin teda korduvalt otsimas, kuid keegi ei teinud kunagi ust lahti. Ta elas suures kortermajas, ükskord tuiasin niisama ümber maja ja üks vanem naine tuli küsima, keda ma otsin. Ja kas sa kujutad ette tõenäosust, et see memm ütles, et tema elabki selles korteris, mille aadress mul oli,” meenutas Kasesalu särasilmselt. Tegemist oli Olerski emaga, kes juhatas autogrammiküti paar maja edasi, kus endine jalgpallur ka tabada õnnestus.

Kasesalu meenutas heldimusega ka 2007. aasta suvel Tallinnas toimunud Eesti- Inglismaa EM-valikmängu, kus tema huviobjektiks oli veidi varem koondisedebüüdi teinud ründaja Vladimir Voskoboinikov: „Pärast mängu Lillekülas oli staadioni ees meeletu rahvamass. Tüdrukud kiljuvad, kõik ootavad Beckhamit, ja üks loll seisab seal vahel Voskoboinikovi pildiga. Maitse asi.”

Klavani autogramm aukohal

Ühel hetkel pidi Martin kehastuma ka Eesti teises liigas mängiva Hiiu Kaluri suurimaks fänniks, sest seal pallisid paljud ekskoondislased. „Käisin ühel hooajal vist umbes viis korda Maardus nende mängu vaatamas. Seal pidi ju kaks korda käima – üks kord teed pildi, ilmutad selle ära, ja siis saad alles autogrammi küsima minna. Aga teise liiga pallurid ju käisid mängudel kohal ka nii nagu jumal juhatas.” Väga uhke on autogrammikütt ka praeguseks hetkeks Inglismaa suurklubisse Liverpooli jõudnud kaitsja Ragnar Klavani autogrammi üle. Vaid 17-aastaselt koondisedebüüdi teinud Klavani nimi on Kasesalu kogus kirjutatud pildi peale, kus noor tulevane staar kannab veel Viljandi Tuleviku meeskonna särki. „Väga retro. 2003 ta debüteeris ja ma kohe võtsin ka autogrammi. See oli tema jaoks ilmselt üks esimesi autogramme anda,” naljatab Kasesalu.

Koondislaste kollektsiooni jooksvalt täiendamine on Kasesalu sõnul väga lihtne, kuid midagi juhuse hooleks ta ei jäta ning üritab rahvusmeeskonna eest debüteerinud palluritelt võimalikult kiiresti autogrammi kätte saada: „Mis ära see ära. Jumal seda teab.”

Olümpiamedalistide jahil

Jalgpallurite autogrammide kogumisega Martini huvi aga kaugeltki ei piirdu, sest mees jahib päevast päeva ka olümpiamedaliste. Seetõttu käib ta tihti mööda laia Venemaad endisi tippsportlasi jahtimas ja sellega seoses on tal samuti rääkida terve hulk ilmekaid lugusid – küll on tahtnud endise NSV Liidu tippsportlased temaga autogrammi eest koos viina võtta või on tahetud enne nime kirjutamist kogu oma elulugu südamelt ära rääkida. Üks Moskvas elav endine olümpiavõitja soovis aga näiteks enne autogrammi andmist, et Martin tema korteri rõdul remondi ära teeks. „Mulle meeldib väga Venemaal käia. Viimati käisin seal veepalli vaatamas. Venemaa naiskond sai Rio olümpial veepallis pronksmedali ja seal turniiril, kus ma käisin, mängis sellest koondisest üheksa naist – sain kõikide autogrammid kätte,” räägib Kasesalu, kelle huvi autogrammide vastu sai alguse pärast 1988. aasta Souli olümpiamänge, kui Eestis tekkis tänu Erika Salumäe olümpiavõidule suur spordihullus.

Kuna Kasesalu käib Venemaal pigem endiste aegade staare või siis vähempopulaarsete alade esindajaid jahtimas, ollakse tema vastu ääretult lahked. „Nad on Venemaal ropult abivalmid. Siiani pole seal ühtegi halba kogemust olnud.”

Tööpõld on lai

Ühe ebameeldiva juhuse suudab Martin meenutada hoopis kodumaalt: „Norra suusataja Therese Johaug istus Otepääl hotelli fuajees ja näppis telefoni. Läksin autogrammi küsima, kuid neiu ütles, et ta on hõivatud. Lõpuks hakkas ta trepist üles minema, mul ei jäänud muud üle kui võtsin oma pildid ja seisin tee peale ette. Oh, kuidas vihastas, aga võttis demonstratiivselt vildika ja kritseldas lakke vaadates oma autogrammi.”

Tööpõld on Kasesalul endiselt väga lai ja igal nädalal saadab ta välja terve hulga autogrammisoovidega kirju ning aeg-ajalt plaanib ka välisreise, et jahtida hinnalisemaid „skalpe”: „Moskvas elab üks laskmise olümpiavõitja, kes ei ole vist elus ühtegi autogrammi andnud. Terve Euroopa kogujad otsivad. Eestist üks koguja oli tal isegi töö juures külas käinud, istus ja rääkis juttu, aga autogrammi küsimise peale visati ta viisakalt välja. Aga ma plaanin ka talle Moskvasse ikka külla minna, sest kui ei proovi, siis ei saa ju kindlasti.”

Tänavusel aastal on kollektsionäär käinud iga kuu vähemalt ühel välisreisil kas autogramme jahtimas või meie jalgpallikoondisele kaasa elamas. See kõik nõuab aga palju raha. „Üüri maksan ära ja ülejäänu läheb hobiks. Kui jääb veel üle, siis ostan uued püksid, kui ei jää, ei osta. Tegelikult on see juba maania, mitte enam hobi.”

Ümbrik täis üllatusi

Ka kirja teel autogramme kogudes tuleb aeg-ajalt ette huvitavaid seiku: 1980-ndate lõpus sain ühelt Soome võimlejalt koos autogrammiga ka 20 marka. Tol ajal oli see suur raha. Mäletan, et Tallinnas tuli Bad Boys Blue kontsert, kuhu valuuta eest müüdi fännitsooni pileteid, mis maksid kuus marka. Kunagi sain ka ühelt Saksamaa iluuisutajalt vastuse, kus sees oli matusekutse. Ta oli vaid paar päeva varem ära surnud ning omaksed otsustasid mind Oberstdorfi matustele kutsuda.

Tekst: Siim Semiskar
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 detsembris