ajakirja Toetavad

Miljonimängu küsimus

ratsutamine
Foto: Shutterstock.com

Milline on see spordiala, kus saavad võrdväärsena osaleda kahe, isegi kolme põlvkonna võistlejad? Ning seda osaleja soost, vanusest ja kehakaalust hoolimata? Millisel alal on võimalik, et isa võistleb võrdselt tütrega? Või kus tütar konkureerib emaga? Tegelikult sobiks see lausa miljonimängu küsimuseks.

Jah, tegu on ratsaspordiga. Järgnevalt saab lugeda usutlusest välja koorunud mõtteid, mida jagasid kolm ratsaperekonda: isa ja tütar Rein ja Katrin Pill, isa ja tütar Gunnar ja Kertu Klettenberg ning ema ja tütar Heli ja Grete Hussar. Need kahe põlvkonna esindajad olid konkurendid ka 2016. aasta augustis toimunud Eesti meistrivõistlustel kooli- ja takistussõidus, mis lähevad ajalukku just selle omamoodi unikaalse ja haruldase nähtuse poolest, et lapsevanemad võistlesid oma lastega samal tasemel.

Füüsiline vorm ja kehakaal

Igal spordialal on oluline füüsiline vorm ja ettevalmistus, paljudel aladel on tähtis ka kehakaal. Võiks arvata, et ratsaspordis mängib kaalunumber samuti rolli – mida kergem on ratsanik, seda kergem on hobusel. Ootamatult see nii ei ole. Rein Pill sõnab, et kui hobuse seljas on hüppel suur turske mees või nääpsuke ratsanik, siis ei ole sugugi kindel, kumb võidab. Heli Hussar tõdeb, et ratsanik peab tunnetama hobuse liikumist ja kui ta sadulasse ära mahub, ei mängi kehakaal mingit rolli. Ning et füüsiline vorm ja vastupidavus peab muidugi olema hea, ilma selleta ei ole võimalik ratsasporti teha. Katrin Pill täiendab Heli mõtet: „Ratsutamine ja hobustega tegelemine annab väga hea üldfüüsilise põhja.”

Üllatuseks on Kertu Klettenbergi kommentaar: „Mina olen pigem kerge ja lühike. Seni olen enamiku hobustega hakkama saanud, aga mõnikord on küll tunne, et jalad võiksid pikemad olla, et oleks lihtsam ennast kinni hoida.” Tunnistagem ausalt – kui ise ratsutanud ei ole, siis sellise asja peale mõelda ei oskaks.

Kertu ja Gunnar Klettenberg Foto: Grete Klettenberg
Kertu ja Gunnar Klettenberg Foto: Grete Klettenberg

Kaalu koguda pole aega

Kuidagi ei saa küsimata jätta, kas peredes mingeid erilisi toitumispiiranguid ka rakendatakse või dieete peetakse, eriti vanema põlvkonna puhul, kellel kilod kergemad tulema. Vastuseks on üksmeelne ei. Gunnar Klettenberg sõnab, et hobustega on nii palju tegemist, et ei ole aega kaalus juurde võtta ja et ka geneetiliselt on nende suguvõsa selles osas õnnistatud.

Heli Hussar tunnistab, et natuke ikka jälgib toitumist, et võistlusfrakk selga ära mahuks.

Rein Pill ütleb, et erilist jälgimist ei ole ja aeg-ajalt patustab ta rasvasema lihaga, sest see maitseb hästi. Tütrel on toitumise kohta oma ratsionaalne selgitus: „Kui tegelesin hobustega hommikust õhtuni, siis oli minu jaoks kõige olulisem hommikusöök. Puder, munad või jogurt koos kohvi ja mahlaga aitas alati pikalt värskes õhus vastu pidada.”

Edu võti

Ratsasport on ala, kus eduks vajalikke faktoreid on tunduvalt rohkem, kui esmapilgul arvata võib. On palju häid ja keskpäraseid ratsutajaid, sama lugu on hobustega. Väga head hobust leida on kunst, aga see hobune peab kokku saama mitte lihtsalt hea, vaid väga hea ratsutajaga. Ei piisa ainult füüsilisest võimekusest. Igal hobusel on oma iseloom, need uhked loomad on tundlikud ka inimese käitumise suhtes. Ratsaniku tarkus ja hea tunnetus hobuse suhtes ongi faktorid, mis edule viivad. „Et sul on hea silm, et sa teed õigel ajal õiget asja, et sa näed tõkkele lähenedes, millal see samm kõige paremini klapib, see on tähtsam kui see, et sa ise oled jube heas vormis” ütleb Rein Pill.

Küsimusele, kas hobust saab maiusega ära osta, vastab Rein Pill: „Natuke saab, aga päris nii ei ole, et treeningul on suhkrutükid teisel pool tõket, siis ta hüppab üle. Ikka on nii, et kui sa hobust ratsastad, siis seal on sääre ja ratsme surve. Hobustele on ka painutus- ja liikumisharjutused. Traavi, galoppi, sammu harjutad päevast päeva, vaat sealt see tuleb, et võistlustel hobune igapidi allub, et sa saad ta viia tõkkele minnes ideaalsesse äratõuke kohta, et tal oleks sealt hea hüpata. Seal enam see ei loe, kui hea ta tallis on.”

Risk on alati olemas

Kukkumine on ratsaspordis tavaline nähtus, seda tõdevad kõik kolme ratsapere liikmed. Grete Hussar sõnab, et kukkumisi on ikka olnud, sellise looma nagu hobuse puhul on risk alati olemas. Vanemate hobuste puhul see väheneb, kuid noorematega ei tea kunagi.

Katrin Pill on otsekohene: „Kukkumised käivad ratsutamise juurde. Kui kardad kukkuda, siis kaugele ei jõua. Mina pole kunagi ühtegi luud murdnud, kuid nooremana oli traumapunkti ikka vahel asja.”

Gunnar Klettenberg on sama meelt, et kergeid kukkumisi juhtub igal ratsanikul, sellest ei pääse keegi. Ja lisab mõtlikult, et kogu aeg tuleb midagi juurde õppida. Ratsaspordiõpik on üks raamat, nüanssidest saaks seitse juurde. Iga hobune on omaette isiksus. Mida rohkem kogemusi, seda rohkem suudab ratsutaja aimata hobuse loomust. Veel tõdeb Gunnar Klettenberg, et rumal inimene ei kõlba ratsutajaks, sest on vaja analüüsi ja järelduste tegemise oskust.

Katrin ja Rein Pill autasustamisel 2015_ foto Gerlin Kess
Katrin ja Rein Pill autasustamisel Foto: Gerlin Kess

Elustiil ja loobumised

Hobuste ja ratsaspordiga tegelemine on elustiil, siin ei ole kindlat tööaega ega puhkepäevi. Hobused vajavad kogu aeg hoolt, ka pühade ajal, ja nii tuleb edu ratsaspordis tihtilugu loobumiste hinnaga: „Ükski tippsport ei sünni loobumiseta. Abikaasa on palju kaasa aidanud ja samuti paljust loobunud,” ütleb Gunnar Klettenberg. Tütar täiendab: „Üldiselt on see töö 24/7, puhkepäevi peab ise sunniviisiliselt võtma, perest keegi peab alati tööd tegema. Hobused ei ole autod, mis saavad lihtsalt boksis seista, hobuseid tuleb iga päev treenida, liigutada ja nende eest hoolitseda. Ratsaspordi edu võti on suur töö, aga ka finantsiline kindlus.”

Et iga viimnegi vaba sent läheb hobuste peale, kinnitab ka Heli Hussar: „Pidevalt on rahakott tühi, sest on vaja käia võistlustel, osta hobustele mineraale, varustust, tasuda sepale, treenerile, arstile … Võistlused, eriti välisvõistlused on kallid, ainuüksi stardimaks on 400 eurot, lisaks transport, kütus, hotell.”

Samuti tunnistab Rein Pill, et ratsasport on kallis spordiala. „Hea hobune maksab väga palju, siis veel varustus, võistlustel käik, transport – see on ikka jube kallis,” ütleb ta.

Perega reisima jõutakse harva, kui üldse, ja suhtlusringkond kipub ka olema jälle seesama ratsainimeste oma. Kui just teadlikult vahelduseks millegi muuga ei tegeleta. Ühest küljest on loobumisi palju, teisest küljest on see perede vaba valik. See on üks võimalik eluviis, kõigega ei jõua niikuinii mitte keegi tegeleda.

Ratsahuvi tekkimine

Hoolimata kõigest on need kolm perekonda ratsutamisest siiski nii nakatunud, et ikka leitakse võimalusi sellega tegeleda. Ratsahuvi tekkimine noorema põlvkonna puhul on selge – see sai alguse kodust, vanemate eeskujul. „Otsest äratundmishetke ei olnudki, see oli kuidagi asjade loogiline kulg,” ütleb Katrin Pill.

Vanemal põlvkonnal sai ratsapisik alguse mingist sündmusest või kogemusest varajases lapsepõlves või nooruses. Gunnar Klettenberg käis kolmeaastasena vanematega ratsavõistlust vaatamas, Heli Hussari lapsepõlve maakodus olid kolhoosi hobused nende talu juures karjamaal, Rein Pilli huvi ratsutamise vastu tekkis täiesti juhuslikult koolis, kui paralleelklassi õpetaja lapsi ratsatrenni kutsus.

Grete ja Heli Hussar Foto: erakogu
Grete ja Heli Hussar Foto: erakogu

Peresisene konkurents

Tahmatult kerkib mõtetesse küsimus konkurentsist. Kuidas peredes sellega lood on?

Gunnar Klettenberg ütleb, ta ise seda ei tunneta, hea meel on lihtsalt, kui tütrel hästi läheb. Tütar tunnistab, et tahaks isa tulemusi ületada ning mitte jääda igaveseks tema nime varju või ainult tema tütreks.

Rein Pill sõnab, et ikka visatakse peres vahepeal nalja, et näe, tütar tegi ära. Tütar on avameelsem: „Ratsutamine on selles suhtes hea ala, et nii kui hakkad mõtlema, et oled teistest parem, siis tuuakse sind varsti jälle maa peale. See on varakult selge, et kõigil on võimalus. Kui mõnel võistlusel isast parem olen, siis märgatakse seda pigem väljastpoolt. Ise sellele nii väga ei mõtle. Vanemad on pigem uhked, kui laps neid võidab.”

Grete Hussar tunnistab, et konkurents teebki asja põnevaks. Et emale hoiab ta ikka võistlustel pöialt, aga sõbralikult üritavad peres kõik üksteisest paremad olla. Ema Heli kinnitab, et võistlustele ju minnaksegi alati hetke parimat sooritust tegema, mõtlemata kellega sa konkureerid. Kui lapsel läheb paremini, siis see on siiras rõõm.

Kokkuvõte

Tuleb tõdeda, et ratsasport on omanäoline ala, kus sportlase sugu, vanus ja kehakaal ei määra mitte midagi. Kõik oleneb inimesest endast. Väga kenasti ütleb Katrin Pill: „Ma olen kindlasti paljust loobunud võistlustel käimise ja ratsutamise tõttu, aga ma olen palju ka saanud. Kõik käib ikka käsikäes. Ratsutamisega saab tegeleda kõrge eani, on võimalik panna pühasid ja muidu olulisi sündmusi oma graafikuga sobima. Lihtne on öelda, et ei saa, olen võistlustel. Aga samas – midagi ei juhtu, kui see üks võistlus vahele jääb. Hooaeg kestab aasta ringi, nii et võistlusi jagub.”

Tekst: Liana Allas

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*