ajakirja Toetavad

Spordiala, kus kalad jäävad alati ellu

Kalasport

Kalapüük seostub tavaliselt kas toidu hankimise või mõnusa ajaviitmisega looduses. Vähe teatakse, et kalapüüdmise näol on tegemist ka ühe tõsise spordialaga, mis tipptasemel nõuab lugematuid treeningtunde ning head füüsilist ja vaimset valmisolekut. Kalaspordiga aitavad siinkohal tutvust teha Eestit ka rahvusvahelisel tasemel esindanud spinningupüüdjad Lehar Leetsaar ja Alexander Andrusenko.

„Kalaspordis on edu võtmeks treening, võistlusteks peab olema hästi keskendunud ja õnnestumise järel tuleb rahulolu, seega on kalaspordil selgeid ühiseid jooni teiste spordialadega ja kindlasti pole see, kummikud jalas, alkoholi tarbimine,” soovib Leetsaar inimeste eelarvamused kohe eos ümber lükata.

Tema võistluskaaslane Andrusenko lisab: „Sportlik kalapüük erineb tavalisest kalastamisest selle poolest, et võistlustel on püügiaeg piiratud ja selle aja jooksul on vaja saada võimalikult palju kala. Tegemist pole lihtsalt rahuliku ajaveetmisega looduses, vaid tõsise tegevusega – peab füüsiliselt pingutama ja kõvasti tööd tegema.”

Algusest peale edukad

Ehitusinsenerina doktorikraadi suunas liikuv 36-aastane Leetsaar alustas kalapüügiga juba 4-aastaselt ja ühel hetkel jõudis ta välja Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi võistlustele. Kohe esimesed katsevõistlused 2009. aastal õnnestus mehel võita ja sealt edasi läks vaevalt paar aastat mööda, kui ta hakkas osa võtma üle-eestilistest mõõduvõttudest.

Lehar
Lehar

Samuti lapsest saati kalal käinud 30-aastane Andrusenko, kes on kaheksa korda tulnud ka Eesti meistriks jõutõstmises, alustas oma võistluskarjääri veel varem – 2005. aastal. Ka tema võitis oma esimese võistluse ära ja sealt tekkis asja vastu suurem huvi. Põhitööna tegutseb ta tarkvarainseneriga.

Tuleb jääda oma liistude juurde

Sportlik kalapüük jaguneb mitmeks eri kategooriaks – võisteldakse talipüügis, spinningupüügis, õngitsemises ja casting’us. Viimane on kuival maal toimuv ala, kus visatakse spinninguga kaugust ja täpsust. Meie loo peategelased tegelevad spinningupüügiga ja on sel alal üks Eesti juhtivaid paatkondi.

Rahvusvahelisel tasemel võistlemiseks tuleb Andrusenko kinnitusel keskenduda ühele alale: „Kaht suvist ala nagu õngitsemine ja spinning ei ole võimalik kombineerida, kuna võistluskalender on tihe ja hooaeg lühike. Küll aga on võimalik võistelda eraldi talvel kirbutamises ja suvel spinningus, kuna need on erinevad hooajad.”

Kalad peavad ellu jääma

Rahvusvahelisel tasemel võisteldakse spinningupüügis kahemeheliste paatkondadega ja kirja on pandud väga konkreetsed reeglid. Üks olulisim nõudmine on, et kalu tappa ei tohi ja kõik püütud isendid peavad jõudma tagasi oma igapäevasesse elukeskkonda.

Leetsaar selgitab: „Püütakse röövkalu – haug, ahven ja koha – ning mõõduliste kalade puhul pannakse kirja nende pikkus ja kala lastakse vette tagasi. Püüda võib ainult visketehnikat kasutades ja elussööta landi küljes olla ei tohi. Teiste paatkondadega tuleb püüdmisel hoida vähemalt 50-meetrist distantsi. Kes esimesena oma paadi ära ankurdab, võib selles piirkonnas tegutseda.”

Alexander
Alexander

Sentimeetrid loevad

„Me püüame kala veest välja ja siis on kolm võimalust. Kui paadis on ka kohtunik, siis tema mõõdab kala ära ja laseb kohe tagasi. Teise variandina teeme saagist pilti, saadame foto kohtunikule ja laseme kala vette tagasi. Kolmas võimalus on kalad spetsiaalse kastiga kaldale viia, lasta seal ära mõõta ja siis tagasi vette panna,” räägib Andrusenko.

Väärtustatakse pikema kala püüdmist, seetõttu läheb punktitabelisse kirja kala pikkuse ruut, seega võrdub üks meetrine haug (10 000 punkti) nelja poolemeetrise (4 x 2500 punkti) haugiga. Pikim kala, mis Andrusenko ja Leetsaar seni treeningul kinni on püüdnud, küündis üle 80 sentimeetri. Otseselt rekorditeraamatut sellel alal aga ei peeta.

Pingutus vaimselt ja füüsiliselt

Sportlased ei tohi võistlusveekogule minna 12 päeva enne ametlikku mõõduvõtmist. Võistlusnädalavahetus kestab tavaliselt neli päeva. Neljapäeval ja reedel on ametlikud treeningud, kus tohib võistlusega samadel kellaaegadel veekoguga tutvuda. Tulemuse peale püütakse laupäeval ja pühapäeval, mõlemal päeval kuus tundi korraga.

Vee peal olles pole aega süüagi – väikese šokolaadi või võileiva jõuab sisse pigistada, mitte rohkem,” selgitab Leetsaar ala intensiivsust. Andrusenko lisab: „Me oleme kuus tundi esimesest minutist viimase minutini nagu kaks robotit – väga töömahukas ala on.”

Kõige tähtsam on paat

Täiesti omaette artikli võiks kirjutada kalasportlaste varustusest, mida võistlustel veele kaasa võetakse. Andrusenko alustab juttu paadist ja selle lisadest: „Ilma paadita võistelda pole võimalik ja korralik varustus on kõrgel tasemel võistlemiseks hädavajalik. Näiteks ilma hea kajaloodita on raske konkurentsis püsida.”

„Lante on olemas väga palju erinevaid ja neid peab alati piisavas koguses võistlustel ka kaasas olema. Meil on lante pakkide viisi, sest võib juhtuda, et iga kalaga läheb üks lant katki. Ritvu on tavaliselt kaasas kolm,” lisab Leetsaar.

Paat

Kalapüük pole õnnemäng

Mehed kinnitavad justkui ühest suust, et sportliku kalapüügi näol pole tegemist õnnega ning tulemuse määrab tehtud eeltöö maht ja kvaliteet. „Õnne osakaaluks loetakse meie spordis umbes 10%. Kõige alus on treeningud, kus me paneme kogu info kirja, alustades ilmast ja lõpetades kõikide üksikute kontaktidega kaladega,” sõnab Andrusenko.

Leetsaar lisab: „Harrastuspüüdjaga võrreldes on suur erinevus see, et me ei saa valida kellaaega ega ilma. Me peame püüdma hommikul kümnest neljani, mis ei pruugi tol päeval olla parim kalavõtuaeg, ja tulemuse ära tegema. Seega, me peame mõtlema nii nagu kalad ja ennustama, mida nad mingis olukorras teevad.”

Kala on alati

Kogenud kalameestena teab paatkond kinnitada, et saak on veekogus alati olemas, kuid see tuleb osata üles leida. „Kui kala üldse ei võta, siis peab olema toimunud mingi väga järsk ilmamuutus. Veekogud on erinevad ja seal on sügavikud, randid, madalikud ja hein ning tuule suuna järgi on tuulealused ja -pealsed küljed. Meie jaoks on peamine küsimus, kus kala on, mitte kas seda on,” ütleb Leetsaar.

„Mõnikord on kala nii aktiivne, et ta võtab igal pool ja kõike. See on igav püük, sest pole vaja eriti mõelda. Huvitav on siis, kui kala on väheaktiivne ning peab katsetama ja otsima variante, kuidas ta kätte saada,” lisab Andrusenko paarimehe jutule.

Mitu erinevat plaani

Mehed püüavad koos alates 2016. aastast ja esimene võistlus Paunküla veehoidlal läks neil täielikult aia taha, kui jäädi koguni tühjade kätega. Edaspidi on strateegiaga küll eksitud ja mõnel võistlusel 1–2 tundi raskustes oldud, kuid alati on suudetud olukord ümber mõtestada ja saaki saadud.

Andrusenko selgitab: „Kõik oleneb ettevalmistusest. Meil on valmis erinevad plaanid ja kui üks ei toimi, siis võtame järjekorras järgmised variandid ette. Selline taktika tagab, et suuremaid põrumisi saab vältida ja vähemalt keskpärane tulemus on võimalik alati ära püüda.”

Mis on kalasportlase jaoks kõige olulisemad omadused?

Leetsaar: spordimehelikkus, töökus ja tükike teadlast.

Andrusenko: analüüsivõime, tahetejõud ja uudishimu.

Lehar Leetsaare ja Alexander Andrusenko tegemistel saab jooksvalt silma peal hoida nende Facebooki vahendusel: https://www.facebook.com/teamfavoriteestonia/.

Eesti kalaspordis toimuvaga saab lähemalt tutvuda Eesti Kalastajate seltsi kodulehel: http://kalasport.kalastajateselts.ee/.

Tekst: Siim Semiskar

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*