ajakirja Toetavad

Sportlik vorm ja tippvorm

Tippvorm

Spordis on võistlusperioodi ülesandeks kindlustada tingimused parimate tulemuste saavutamiseks võistlustel. See tähendab seda parimat, mida võimaldab sportlase ettevalmistus, organismi üldine seisund ning genotüübiga määratud ja fenotüübiga täpsustatud tingimused.

Võistlusperiood peab tegema kokkuvõtte senisest ettevalmistusest, eelkõige sellest, mida liitis senisele juurde jooksev treeninguaasta. Tegelikult peaks see olema varasema treeningu kulminatsioon. Kuid alati ei pruugi sportlase seisund olla võistlusperioodi algul senisega võrreldes tipptasemel. Sellele võivad piire panna vigastused ja haigestumised, ebaõnnestumine treeningu ülesehituses, võttes arvesse kooskõla eri ülesannete täitmisel, muutuste õigeaegsust organismis ja omandatud kehaliste võimete rakendatavust sporditehnikas. Seega vorm, mis iseloomustab sportlase esinemist võistlusel, ei pruugi veel sugugi tähendada absoluutselt parimat sellel võistlusperioodil. Spordipraktika näitab, et võistlushooaja vältel võib ühel sportlasel esineda üks või mitu lühiperioodi kestusega kuni paar nädalat, millal tema esinemine võistlustel ületab senised isiklikud rekordid. Seega tuleb mõistet sportlik vorm (optimaalne füüsiline ja psüühiline seisund koos spordiala tehnika oskustega) käsitleda kahel eri tasemel.

Tippvorm

Võistlusvorm ja tippvorm

Sportliku vormi moodustab ettevalmistus võistelda ja saavutada hetke võimeid arvestades küllaltki rahuldav tulemus, näiteks eelmise aasta keskmise tulemuse või sellest teatud protsendi võrra parem tagajärg. Sellist vormi nimetatakse võistlusvormiks. Võistlusvorm võib püsida kogu võistlusperioodi vältel, kuid võib ka muutuda, mida näitavad kord paremad, kord halvemad tulemused. Need paremad tulemused ei pruugi siiski küündida sportlase isikliku rekordi tasemele.

Sportliku vormi kõrgemat taset iseloomustab silmapaistev tulemus ühel või paaril järjestikusel võistlusel, kus sportlane realiseerib maksimaalselt oma hetke võimete taseme. Sportlane ise tunneb end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt väga heas seisundis olevat. Sportlikus mõttes ta ei kahtle, et nüüd ta suudab. Ta on enesekindel, maksimaalselt keskendunud sooritusele ja võistlemine tundub talle kerge, nagu ei peakski eriliselt pingutama. Selle seisundi nimetus on tippvorm.

Tippvorm on organismi seisund

Võistlusvorm võib varieeruda küllaltki suures ulatuses, see võib olla parem või halvem, seevastu tippvorm on midagi erilist ja ainulaadset. Tippvorm võib säilida mitmel järjestikusel võistlusel ja sel juhul on teatav väike variatiivsus tulemustes endastmõistetav. Mõnel juhul ilmneb lühiaegse tippvormi piires tulemuste järkjärguline paranemine, teistel juhtudel võib sportlane (sõltuvalt spordialast) ühel hooajal kaks või isegi enam korda tippvormi jõuda.

Tippvormi mõistel on oma koht muusikas, kunstis, kirjanduses ja üldse igasuguses loometöös, kaasa arvates teadusloomingus, kuid see nähtus ei kuulu ainult psühholoogia valdkonda. Tippvorm spordis on sportlase organismi seisund, kus organismi eri funktsioneerimistasemete osavõtul (psühholoogiline tase kaasa arvatud) toimub võimete kooskõlastatud mobiliseerimine.

Tippvorm

Inimvõimete lõputud piirid

Tugevate steeniliste emotsioonide korral (emotsioonid, mis aktiveerivad inimest) on inimene suuteline sooritama tavalisest märksa suuremaid pingutusi. Vastavalt sellele võib rääkida reservjõududest, mis vallanduvad üksnes erilise sisemise barjääri ületamisel. Oletatakse, et reservjõud võivad ulatuda 20–30 protsendini inimese tavapärastest võimetest.

Korduvalt tehtud füsioloogilised eksperimendid kinnitavad, et steenilised emotsioonid või lihtsalt kõrgenenud motivatsioon suurendavad sportlaste saavutusvõimet. Lisaks töövõime tõusule ilmnes võistlussituatsioonis sportlastel hormonaalsüsteemi aktiivsuse tõus. Sama pingutus võistlusena põhjustas suurema tõusu adrenaliini sekretsioonis kui tavatingimustes. Võistlusaegsed emotsioonid mõjutavad sportlastel testosterooni taset. Hormonaalsüsteem aktiveerub ka hirmu, viha ja raevu puhul.

Emotsioonide mõju töövõimele annab võimaluse tõmmata paralleel tippvormi mõjuga. Vaatamata muutuste sarnasusele ja lõpptulemusena tekkivale organismi ressursside ulatuslikule mobiliseerimisele, eksisteerivad siin ikkagi olulised erinevused. Selleks on emotsionaalsete muutuste püsimine, mis kestab tavaliselt mõne tunni, erandjuhul ööpäeva. Tippvorm aga võib kesta mõnest päevast kuni mõne nädalani. Pole mõeldav, et kõrgenenud hormonaalsüsteemi aktiivsus püsiks kogu selle perioodi. Erinevalt steeniliste emotsioonide mõjust avaldub tippvorm spetsiifiliselt võistlusharjutuse või selle lähedaste spordiharjutuste sooritamisel.

Tippvormi saavutamine

Sporditeadlased eristavad sportliku vormi saavutamisel ja kaotamisel kolme perioodi:

1) sportliku vormi saavutamiseks eelduste loomine;

2) sportliku vormi realiseerumine spordisaavutustena;

3) vormi kaotamise periood, vältimaks võitluste ja treeningute summaarse mõju kasvu ülemääraseks ja ülepingutuse ning ületreeningu seisundi teket (millega võivad kaasneda vigastused).

Sportliku vormi saavutamiseks eelduste loomine algab ettevalmistusperioodil. Kasutades ära ettevalmistusperioodi esimesel etapil loodud küllaldast baasi, kujundatakse teisel etapil muutused, mis määravad saavutuse võistlusalal. Vajalik on selline treeningukorraldus, mis tagab võimete maksimaalse mobiliseeritavuse õigel ajal. Ühelt poolt tähendab see loodud liigutusliku potentsiaali realiseerimist kindlustavat treeningut, teiselt poolt kujuneb selline seisund, mis tagab võimete maksimaalse mobiliseeritavuse. Põhitee võimete maksimaalse mobiliseeritavuse kindlustamiseks ehk tippvormi saavutamiseks on suure intensiivsusega erialatreening – võistlusharjutuste ulatuslik kasutamine. Tippvormi kaotamiseks, et vältida ülepingutuse seisundit ja vigastusi, kasutatakse madala intensiivsuse ja suurema mahuga treeningprogramme.

Tippvorm

Enne kõige olulisemaid võistlusi kasutavad sportlased koormuste langetamise meetodit (inglise keeles taper), et kasutada ära superkompensatsiooni faasi ja jõuda õigeks ajaks tippvormi.

Kehtivad järgmised seaduspärasused

1. Koormuste langetamise otsene kasutegur seisneb organismi energiavarude taastamises ja superkompensatsiooni positiivse efekti saavutamises, samuti eelnevate treeningutega kogunenud psüühilise stressi vähendamises.

2. Keskmiselt kestab koormuste langetamine 1–3 nädalat, mõningatel juhtudel ka kauem. On oluline leida igale sportlasele individuaalne koormuste langetamise kestus, lähtudes tema eelnevatest treeningutest ja hetke seisundist. Liiga lühikese kestuse korral jääb sportlane võistluspäeval väsinuks, liiga pikk periood viib võistlusvormi vähenemisele.

3. Koormuse langetamise perioodil peaks treeningute sagedus langema mitte rohkem kui 20%, et vältida treenituse languse teket. Kõrge treeningu sageduse säilitamine on eriti vajalik tehniliselt keerukatel spordialadel.

4. Kiirus-jõualadel tuleb progressiivselt langetada treeningmahtu (kuni 50–80%) kui kõige väsitavamat treeningprotsessi komponenti. Sellega paraneb lihaste kontraktiilsete mehhanismide efektiivsus, paraneb närvisüsteemi ja lihaste koostöö, kaasatakse pingutuse ajal töösse rohkem kiireid lihaskiude ning toimuvad soodsad nihked hormonaalregulatsioonis, mis mõjuvad positiivselt sportlase kiirusvõimetele, hüppevõimele ning lihasvõimsusele.

5. Vastupidavusaladel on kõige väsitavamaks treeningkomponendiks harjutuste intensiivsus. Seega viimase paari nädala jooksul enne tähtsamaid võistlusi tuleb langetada koos üldise treeningmahuga ka intensiivsete treeningute arvu ja intensiivsete jooksulõikude seeriate ning korduste hulka. Aeroobse vastupidavuse taseme langust pole vaja sellise treenimise juures karta. Teadusuuringud on näidanud, et treeningutega saavutatud VO2 max (integraalne aeroobse vastupidavuse näitaja) kõrge taseme hoidmiseks läheb vaja tunduvalt vähem treeningkoormust kui selle arendamiseks.

6. Võistkonnaaladel tuleb koormuste langetamise meetodit kasutada ainult enne peamisi turniire. Langetama peab nii treeningmahtu kui ka treeningu intensiivsust, kuna need mõlemad mõjuvad nendel spordialadel samavõrdselt väsimuse arengule. Ka individuaalaladel võiks täielikku koormuse langetamist kasutada vaid 3–4 korda aastas. Kui võistelda tihti ja kasutada seda meetodit enne iga võistlust, jääb liiga vähe aega treeninguteks ja sportlase treenitus hakkab langema.

Teksti autor Mehis Viru on Tartu Ülikooli õppejõud ja kergejõustikutreener ning Erik Jagor massöör ja sportlane.

Fotod: Shutterstock.com

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*