Mida peaks algaja purjetaja teadma navigeerimisest?

Navigatsioon

Navigare necesse est,” (meresõit on vajalik – ld k) alustab pika kogemusega meremees Mairold Metsaviir ajakirja Sport palvel selgitustööd merel navigeerimise kohta. Tegemist on tsitaadiga, mille autoriks peetakse Rooma väejuhti Pompeiust umbes 50 aastat eKr. See iseloomustab hästi fakti, et läbi aastatuhandete on inimkond kasutanud veekogusid transpordiks ja õppinud järjest paremini jõudma täpselt sinna, kuhu plaanitud.

Kui maakaart on igal geograafiatunnis käinud inimesel sõrmede vahelt läbi käinud ja kõik me oskame kas või algelisel tasemel midagi selle pealt ka välja lugeda, siis mõte merekaardist võib esmapilgul tekitada väga suurt hämmingut. „Kui lihtsustada, siis tänaval on lihtne liigelda, kuna meid aitavad tänavasildid. Merd võib aga võrrelda kõrbega – liivapaber võiks sellisel juhul olla justkui kõrbekaart. Samamoodi on ka merel, kus vee peal pole näha suurt midagi. Seetõttu peab ennast kaardi peal kogu aeg pildil hoidma, et ei tuleks jamasid kaela,” loob Metsaviir paralleele.

Ulmeteadus see ei ole

Kui aga merel pole pidepunkte, mida kaardile kanda, siis mis kasu sellest on? „Nagu nimi merekaart ütleb, siis põhitähelepanu on vee alal. Maa on tehtud kollaseks ja vee ala on erineva tooniga – laevatatav ala on üldjoontes tähistatud valgega ning mida tumedamaks läheb kaardil toon, seda madalamaks läheb vesi. Kaardilt leiab näiteks ka infot merepõhja iseloomu kohta ja kõrgemad kaldamärgid.

Navigeerimine on sisuliselt puhas matemaatika ja kui 15-aastaselt tohib Eestis teha väikelaevajuhi eksamit, siis sellega kaasneval teooriakoolitusel puudutatakse seda teemat kindlasti. Koolituse kõige raskem faas on arusaamine, kui palju kooligeograafiast ja -matemaatikast veel mäletatakse, sest kolmnurgad ja trigonomeetria on navigeerimise aluseks. Pahatihti tulebki nende meenutamisest üldse alustada, aga mingit ulmeteadust siin ei ole,” selgitab Metsaviir.

Navigatsioon
Merekaart

Info muutub

Praegusel ajal toimetab navigeerimist peamiselt tehnoloogia, mis on tulnud juba kõigi meie ellu: „Tavalises nutitelefonis on samuti võimalik programmid jooksma panna. Mingis mõttes on see tehnika usaldamine kahe otsaga asi, sest kui aku on tühi või käib äikesetorm üle ja elektromagnetlained muudavad tehnika kasutuks, võib häda suur olla, kui sa pole näppu paberkaardi peal hoidnud.”

Metsaviiru sõnul on seadmetes olevaid kaarte mugav kasutada, kuna neid tavaliselt ei osteta, vaid renditakse, ja seetõttu on pidevalt olemas uuendatud informatsiooniga kaardid. „Kui sa oled aga ostnud endale näiteks 15 aastat tagasi ühe paberkaardi, siis on väga palju informatsiooni muutunud. Seetõttu peab laskma aeg-ajalt oma kaarte spetsialistidel korrigeerida.”

Milline on ajalugu?

Ennevanasti, kui tehnilisi abivahendeid veel ei olnud, tuli kaptenil asjaga ise tegeleda. Kui nähtavus oli hea, sai kalda läheduses navigeerida maamärkide järgi. Üldiselt kanti aga oma liikumissuund joonena pidevalt pliiatsiga kaardile ning roolimees hoidis kindlat kurssi. Lisaks kursile oli oluliseks näitajaks laeva kiirus ja selle abil sai arvutada läbitud vahemaa. Vähemalt iga tunni tagant märgiti aluse asukoht uuesti kaardile.

Pliiatsitriipude ja satelliitnavigatsiooni vahele jäi ka raadiomajakate ajastu. Laeval oli vastav aparaat, mis peilis raadiolained välja ja kahe majaka saadetud lainete ristumiskohas alus parasjagu viibiski. Ka tänapäevane satelliitnavigatsioon toimub samal põhimõttel, kuid erinevalt maapinnal asuvatest raadiomajakatest katavad satelliidid kogu maakera.

„Aegade jooksul on navigeeritud ka sekstandi ja kronomeetri abil. Sekstant mõõdab päikese kõrgust ja on olemas suured teatmikud päikese kõrguste tabelitega. Selleks, et oma asukohta määrata, on vaja teada täpset kellaaega, ja siin tuleb appi kronomeeter. Päikese kõrgusele ja täpsele ajale otsiti tabelist vaste ning saadi oma asukoha pikkuskraad teada,” ütleb Metsaviir.

Navigatsioon

Ainult tehnoloogiale ei saa loota

Navigeerimisel tuleb alati ka meeles pidada, et magnetkompass ei näita mitte geograafilist põhja, vaid magnetpoolust, ja need ei ole samas kohas. Seda erinevust nimetatakse variatsiooniks ja vastav info on kaardil olemas. Konkreetselt intervjuu ajal laual oleval merekaardil on kirjas, et 2008. aastal oli variatsioon 7 kraadi ja 13 minutit ida suunas. Tähele tuleb panna ka seda, et igal aastal variatsioon muutub ja see info on samuti kaardilt leitav. Kui meridiaanid näitavad geograafilist põhja, siis kaardi peal suunda paika pannes ja hiljem magnetkompassi järgi sõites tuleb alati variatsiooni arvestada. Vastasel juhul liigutakse kompassi järgi otse põhja suunal sõites valel kursil. „Lihtsustatuna tähendab see, et Tallinnast Helsingisse sõites me Helsingisse ei jõuaks, vaid põrutaksime sellest veidi mööda,” näitab Metsaviir sõrmega kaardil.

Päriselu on tänapäeval muidugi palju lihtsam, kui GPS-seadmed on võimalik näitama panna kas geograafilist põhja või magnetpoolust ja kõik vajalikud arvutused teeb tehnika kapteni eest ise ära. „Kui aga kogu laevas olev tehnika langeb rivist ja mobiiliakud saavad tühjaks, peab kapten oskama roolimehele öelda, et kaardil põhja suunas sõitmiseks ei saa kompassi järgi võtta kursiks 0 kraadi, vaid peab oskama arvestada variatsiooni. Seetõttu ilma nende teadmiste ja oskusteta kaptenipabereid kätte ei antagi,” kinnitab pika kogemusega meremees.

Tähelapanu eelkõige

Metsaviir oma mereseiklustel otseselt suuri navigeerimisvigu sisse pole lasknud, kuid ühe tarkusetera annab ta edasi küll: „Apsakad juhtuvad tavaliselt lohakusest ja liigsest enesekindlusest, kui kaarditöö jäetakse sootuks tegemata. Aga küll see kivi su sellisel juhul üles leiab, eriti meie Väinameres, kus on kohti, kus silmapiiril maad näha pole, aga vesi on põlvini.”

Hea teada!

Ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem koosneb eri riikide välja arendatud süsteemidest, millest kõige laiemalt on levinud ameeriklaste GPS (Global Positioning System). GPS jõudis täies mahus tsiviilkasutusse 1995. aastal ja selle teine põlvkond 2012. aastal. Venelaste süsteem GLONASS on kasutusel olnud 1993. aastast, kuid seda piiratud ulatuses. Hiinlaste Beidou-2 töötab oma riigi piirides ning väljatöötamisel olevad Euroopa ja India süsteemid peaksid ülemaailmselt töövalmis saama 2020. aasta paiku.

Meremiil on maakera laiuskraadi ühe minuti pikkus. Kuna maakera pole päris ideaalselt ümara kujuga, siis on kokku lepitud, et konkreetne mõõt on võetud 45. laiuskraadilt ja võrdub 1852 meetriga.

Tekst: Siim Semiskar

Fotod: Shutterstock.com / Siim Semiskar

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*