Jõutõstja Tarmo Pärna: motivatsiooni leian piiride nihutamisest

Tarmo Pärna

Jõutõstja Tarmo Pärna (40) teekonnal maagilise 200 kg piiri ületamiseni on kolm süüdlast: iidol Schwarzenegger, peo käigus antud lubadus, ja ego, mis rikkus ära esimese võistluse.

Just esimese võistluse ebaõnnestuminekasvatas tahtejõudu ja pani tõstja ala veel rohkem armastama. Eesti absoluutsesse tippu ja Euroopa esikuuikusse kuuluv Tarmo tõi selle aasta MM-ilt hõbemedali. Oktoobris Luksemburgis toimuvale EM-ile lubab SK Reval-Sport jõutõstja minna kulla järele.

Millal hakkasite spordiga tegelema?

Alustasin teises klassis maadlusega, peale seda sai paar aastat judot tehtud. Sihipäraselt hakkasin jõusaalis käima Revali spordiklubis 1995. aastal.

Miks jõusaali läksite?

Kuna enamikus 80. aastate filmides tegid ilma kõvad mehed nagu Schwarzenegger, siis kõigi poiste iidolid olid just sellised mehed. Ma olen vahel ka ironiseerinud, et kui 80ndatel oli Schwarzenegger, 80ndate lõpus Stallone, 90ndatel Brad Pitt, siis nüüd on Justin Bieber. Eks ma tahtsin musklit kasvatada ja olla suurem kui keskmine poiss.

Kas see õnnestus ja kui palju vaeva see nõudis?

Esimestel aastatel tegin trenni oma suva järgi ja tagantjärele mõeldes imestan, et mu liigesed terveks jäid. Tegin 16–17-aastasena jõusaalis kolmetunniseid treeninguid. Sellised raskused ei ole niisuguses vanuses lubatud. Treeningut ei toetanud mitte mingisugune erimenüü – päris ime, et end ära ei lõhkunud.

Tarmo Pärna

Millal te raskejõustikuni jõudiste?

Jõutõstmisele hakkasin mõtlema 2007. aastal, kui sai sõpradega pidu peetud ja teatasin, et tahan kord 200 kg rinnalt suruda. Kuna teadsin treener Kaido Leesmanni Reval-Spordist, siis pöördusin mõttega tema poole. Ta hakkas mind vaikselt suunama, alustasin süstemaatilisi treeninguid ja ettevalmistust esimeseks võistluseks. Kaidolt sain esimese surumissärgi, kuid esimesel võistlusel panin kõvasti mööda. Hindasin ennast üle, ego oli suurem kui võimed. Esimene võistlus ebaõnnestus, aga järgmisel aastal võitsin medali.

Kas mäletate tunnet, kui esimesed 200 kg rinnalt ära tulid?

Esimene 200 rinnalt võttis aega kaks aastat. Esimesel aastal sain nulli ja teisel aastal pidin piirduma 190 kiloga. Esimest korda surusin 200 kg pärast kaks aastat kestnud sihipärast trenni, seejärel tuli 215 kg. 200 on maagiline number ja selle ära surumine oli väga hea tunne!

Kas ego aitas kaasa või tegi pigem kurja?

Ego rikkus ära esimese võistluse. Esimese võistluse rikkumine jättis mind rohkem selle ala juurde ja tõi selle minu südamesse.

Kui tähtis on spordiala juures psühholoogiline ettevalmistus?

Minu jaoks algab ettevalmistus mitu kuud enne võistlusi. Selle peale mõtlemine, sellest rääkimine, selle mõttega tegelemine – ma usun, et tulemus on küll suuresti kinni jõus, aga kindlasti ka mõtlemises. Ma olen näinud poisse, kes võistlustel lagunevad ja enne võistlusi hakkab tulema imelikke vabandusi; psühholoogiat on seal rohkem kui arvatakse.

Kui tähtis on tippsportlasele pere toetus?

See on väga oluline, tulemused ei ole ilma toetuseta üldse sama head. Eesti meistrivõistlused toimuvad teatavasti kevadeti või sügiseti, valmistutakse laste koolivaheaegadel. Võistlused on enne või pärast koolivaheaega, kui koolilastega kusagile minna ei saa. Ettevalmistusperioodil jäävad tihti ära sünnipäevad. Mu pere muidugi kannatab, aga hiljem leian kindlasti aja, mida perega veeta.

Kui suurt rolli mängib Teie elus treener?

Minu treener Kaido Leesmann ei ole ainult treener, ta on minu väga hea sõber ja mentor. Meil on tekkinud aja jooksul sarnased põhimõtted, millest lähtume. Minu karjäär jõutõstmises on arenenud suuresti tänu temale.

Mis toimub oktoobris?

Oktoobris toimuvad Luksemburgis Euroopa meistrivõistlused, kuhu ma lähen kindlasti kulda tooma.

Kuidas end enne võistlusi motiveerite?

Motivatsiooni leian piiride nihutamisest, parema tulemuse saavutamisest. Kindlasti on motivatsioon ka kõige säravam medal või uue rekordi tegemine. Üldiselt on see elustiil, mis ei vaja suurt motivatsiooni.

Mis on Teie elus peale spordi veel tähtis?

Pere. Mul on kolm last, kaks poega ja tütar. Töö tegemine ei ole kunagi olnud minu jaoks prioriteet. Kuna käin päeval ka trennis, siis jaguneb minu päev töö ja trenni vahel. Töö ei ole eesmärk omaette, töö on vahend, et elada soovitud elu.

Tarmo Pärna

Kas lapsed tunnevad isa sporditegemise vastu huvi?

Lapsed on käinud võistlusi vaatamas ja alati issi käest karikad ja medalid ära rebinud ning nendega ringi jooksnud. On lubanud ise samuti kunagi karikaid ja medaleid tuua. Vanem poeg tegeleb ujumisega, sealt on mõned medalid juba tulnud. Spordi vastu on neil huvi suur ja trennides käivad kõik kolm.

Kas üks neist võiks kord ka jõuspordiga tegelema hakata?

Ma ei suru ühelegi lapsele oma sporti peale, aga kui ta ise selle juurde jõuab, siis toetan kahe käega ja aitan.

Mida sport Teie elus muutnud on?

Meil on treeneriga elus teatud põhimõtted, mis kajastuvad ka töös: sihikindlus, mitte põikpäisus. See annab vaimset jõudu, et saavutada endale seatud eesmärke.

Olete ise ka kohtuniku ametit pidanud?

Olen. Kuna minu südameala on lamades surumine, siis kolmevõistlustel olen tihti abis olnud. Kuimind vaevas pikalt õlavigastus, siis trenni teha ega võistlustest osa võtta ma ei saanud, aga midagi tahtsin teha. Olin siis kohtunik. Mulle meeldib see ala ja soovin midagi omalt poolt vastu anda. Keegi ei saa kohtunikuks olemise eest suurt raha, see on puhas armastus ala vastu.

Kuidas jääda objektiivseks?

Mul ei ole probleemi olla objektiivne, aga oma tiimi poisse kiusan vahel näiliselt, sest tean, mis nende vead on. Püüan siiski suhtuda kõigisse võrdselt ja mitte minna vigu otsima. Viimased korrad olen seda ka suutnud.

25-aastaselt hakkasite otsima elu eesmärki?

Kui me oleksime 20 aastat tagasi oma vanematelt küsinud, et mida nad on elus teinud, siis enamik stagnaaja inimesi oleks vastanud lühidalt: TÖÖD! Aga mina ei tahtnud oma pojale niimoodi vastata. Mina soovin vastata: ELANUD, nautinud elu! Meie elus on päev 24 tundi pikk. Kaheksa tundi käime tööl, kaheksa tundi magame, viimasest kolmandikust pool ehk neli tundi tegeleme sellega, et käia tööl ja magada, mis tähendab, et elame iga päev neli tundi. Aga mina otsustasin, et tahan elada kaks korda rohkem! Ma elan iga päev kaheksa tundi ja käin neli tundi tööl.

Te olete ka esoteerikaga kokku puutunud?

Sõber Joonasega jõudsime eneseabiraamatuteni ja sealt on mõned põhimõtted tekkinud. Nendes raamatutes on miski – kui sa neid loed ja sellega tegeled, siis on tunnetus väga hea. Nüüd olen neid raamatuid vähem lugenud ja tunnetuse pool läheb järjest kehvemaks. See ei kajastu võistlustel, aga kui ma näiteks söön, siis tunnetan, kas see toit võtab midagi ära või annab hoopis juurde. On teatud toitained, mis mõjuvad mulle kehvasti.

Olen nüüdseks läinud pigem ajaloo peale, vaatan palju dokumentaalfilme ja loen palju. Ajalugu aitab mul mõista inimesi, nende kultuuri ja uskumusi.

Mida soovitaksite noorele algajale jõutõstjale?

Leia hea klubi. Klubi toetus ja võimalused on üks ning treener teine tugitala – need on sinu edu saladused. Sa pead arvestama, et see tee ei ole meelakkumine.

Tekst: Elviira Eessaar

Fotod: Henry Küla

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*