Augustis Londonis toimunud rahvusvahelisel mõttespordi olümpiaadil Pentamindi maailmameistrivõistlustel osales Eestist kuueliikmeline koondis, mis saavutas koguni kaks medalit. Kuldmedali võitis Ankush Khandelwal 504,84, hõbemedali Martin Hõbemägi 483,58 ja pronksi Andres Kuusk 482,84 punktiga.
See katke on pärit augusti lõpus välja saadetud pressiteatest, mis tavapärasele spordisõbrale tõenäoliselt midagi ei ütle. Kuna tublide eestlaste edu laias maailmas ei tohi võtta iseenesestmõistetavana, siis paotame veidi ust mõttespordi põnevasse maailma, abiks tänavusel MM-il pronksmedali teeninud varasem neljakordne maailmameister Andres Kuusk.
Tipud saavad kokku MM-il
Mõttespordiks võib Kuuse sõnul pidada kõiki võistlusmomendiga mänge, kus parim selgitatakse ajutööga. Spordiala ametlik nimi on mõttespordi viievõistlus ja kõige kõrgem tase on igal aastal peetavad maailmameistrivõistlused. „Turniir kestab 10 päeva, võisteldakse 12 tundi päevas ning kokku peetakse 70–80 turniiri, kuid igal võistlejal läheb lõpuks arvesse viis parimat tulemust,“ tutvustab Kuusk.
Mängude valik MM-il on ajaga muutunud. Eristatakse „kallimaid“ ja „odavamaid“ alasid, mis annavad vastavalt rohkem või vähem punkte. „Näiteks male annab suuremal hulgal punkte kui mõni vähem tähtis mäng. Ühel päeval jõuab mängida kaks-kolm ala. Kuna korraga toimub viis mängu, siis jagunevad võistlejad alade vahel ära. Kõige populaarsemad alad tõmbavad enda juurde 50–60 mängijat, väiksematel jääb osalejate arv kümne ligi,“ selgitab Eesti üks parimaid mõttesportlasi.
„Iga osaleja valib nende kümne päeva jooksul mängud, kus ta tahab osaleda, ning teatud valemi alusel annab iga turniir punktiskoori. Tulemused pannakse tabelisse ja viis parimat läheb igal võistlejal kirja üldarvestusse, mille põhjal selgitatakse võitjad.“
Mängus oskused ja õnn
Eestist on võimalik MM-ile pääseda katsevõistlustel, kus tänavu osales umbes 60 inimest. Neist kuus parimat moodustasid augustis Londonis peetud maailmameistrivõistlustel meie koondise. „Inimesi, kes mõttespordimänge mängivad, on küll ja veel, kuid päris viievõistlust harrastavad ja võistlemas käivad 200–400 inimest,“ ütleb Kuusk ala leviku kohta Eestis.
Mitmevõistluses on põhirõhk mängudel, mis nõuavad oskusi, kuid kavas on ka alad, kus on sees teatav õnnefaktor. „Minu lemmikud on mängud, kus õnnefaktorit pole, näiteks klassikalised male ja kabe või modernsed abstraktsed strateegiamängud nagu Trench või Lines of Action, mis on ilmselt tavainimesele üsnagi tundmatud,“ toob Kuusk välja.
Mitmekülgsus toob edu
Läheme korraks tagasi algusesse ja uurime, kuidas sai 37-aastasest mehest üks maailma parimaid mõttesportlasi. „Tüüpiliselt alustavad mitmevõistlejad klassikalistest mängudest. Tegin minagi malega algklassides otsa lahti – täpselt ei mäleta enam, kas esimeses või teises klassis. Kui tavaliselt alustatakse mitmevõistlusega väga-väga varakult, siis mina jõudsin nii kaugele huvitaval kombel alles ülikoolis,“ meenutab Kuusk.
Tema arvates on mõttespordi mitmevõistlus pigem kogenud inimeste spordiala, kuna eri aladel heaks saamine nõuab omajagu harjutamist. Noorena on suurem võimalus tippu tõusta üksikaladel, kuid mitte mitmevõistluses. Kuigi viimastel aastatel on noored maailmas suhteliselt hästi kanda kinnitanud, on absoluutsesse tippu kuuluvad mängijad pigem 30. eluaastates.
Mitmevõistluses on oluline olla mitmekülgne. „Üldvõidu jahtimiseks peavad vähemalt viis ala olema sellised, kus sul on päriselt võiduvõimalus. Kuna kõik mängud ei ole ühesuguse kaaluga, siis võib juhtuda, et võidad viis ala, aga nende punktidega üldpingereas esimeste hulka ei pääse.“
Aju areneb tööd tehes
Aastaid maailma mõttemängurite tippu kuulunud mees tunneb seda ringkonda hästi ja on varmalt nõus ümber lükkama müüdi, et ala harrastajad on erilised geeniused. „Enamik inimesi tõenäoliselt arvab, et tippmõttemängijatel on väga hea mälu, nad on väga targad, matemaatikas väga head ja suurepärase loogikaga. Tegelikult nii ei ole. Ma arvan, et mõttemängurid ei erine teistest inimestest mitte millegi poolest.“
Tõsi, Kuusk möönab, et uuringud toovad välja, et parimatel mõttesportlastel on keskmisest veidi parem mälu ning nad on numbrimaagias ja loogikas tugevamad. Aga tema meelest tuleneb see pidevast mõttemängudega tegelemisest, sest enese teadlik arendamine selles valdkonnas sunnib aju tööle. Kui aju pidevalt analüüsib ja selle käigus areneb, siis paranevadki kõik mainitud oskused.
Motivatsioon õppida
„Eduka mõttesportlase kõige tähtsam omadus on uudishimu. Sa pead tahtma paremaks saada. Kui sind ei huvita, kuidas tegelikult mängu mängima peaks, siis on väga raske kuskile jõuda. Maailmas on küll ja veel inimesi, kes mängivad kogu elu malet, aga teevad pidevalt samu vigu. Neil pole motivatsiooni õppida ning nad on rahul oma tasemega. Mõttesportlasel peab olema pidev soov jälile jõuda, miks ta partii kaotas või mis valesti läks,“ avaldab Kuusk saladuse, millist omadust peaks mõttemängurite juures esimese asjana otsima.
„Arvamus, et mõttemängurid on suured nohkarid, ei ole päris õige. Võib-olla oleme veidi üle keskmise nohikud, kuna me ei käi eriti pidudel. Sporti meeldib meile väga teha ning jalgpalli- ja korvpallimängust ei ütle kunagi ära, kui pakkumine tehakse,“ lajatab Kuusk laia muigega otsekoheselt välja. Ta lisab: „Kogu maailma mõttemängurite hulgas on väga populaarsed näiteks jalgpall ja tennis.“
Emotsioon on peamine
Spordis on väga tähtsal kohal emotsioonid ja Kuuse sõnul ei tee ka mõttesporti tundetud robotid. „Nagu tõenäoliselt füüsilise spordi harrastajad tegelevad mõttesportlasedki oma alaga tänu emotsioonidele. Minu jaoks on kindlasti see peamine motivaator – tahan mängimisest head emotsiooni saada,“ ütleb ta.
„Tõsi, mõttesport ei ole sama emotsionaalne kui mõni pallimäng ja suurt hüppamist ja kargamist ei ole. Käed rusikas rõõmustamist tuleb aga ette küll ja kindlasti ei saa öelda, et mõttesport on üksnes mingite kuivikute mäng,“ jätkab Kuusk hoogsalt.
Reeglid on kohati piiripealsed
Ka mõttespordis tekib olukordi, kus mängijad ei suuda mängureegleid üheselt tõlgendada ja tekib eriarvamusi. Selleks on MM-il igal alal oma kohtunik ja kogu turniiril peakohtunik. Andres Kuusk meenutab enda karjäärist paari aasta tagust hetke, kus kaks britti hakkasid tema vastu koostööd tegema.
„Kui ma õigesti mäletan, siis oli mänguks Carcassonne ja ma mängisin kahe inglasega. Ühel hetkel otsustas üks nendest, et aitab oma kaasmaalasel võidu võtta. Nii läkski. Esialgu oli halb tunne, aga ma teadsin, et tõestada ma midagi ei suuda ning seetõttu olukord kohtunike lauale lõpuks ei jõudnud. Mitme osalejaga mängude puhul on võimalik, et hakatakse kahekesi ühte välja mängima. Seepärast meeldivadki mulle pigem kahe inimese mängud. Reeglid selle kohta, et kust algab teise mängija abistamine, on üsnagi piiripealsed. Tihti on tegevus küll ebasportlik, kuid otseselt reeglitevastane mitte.“
Tipus loevad trenn ja toitumine
Trenn on mõttesportlaste jaoks ülioluline ja seda tehakse tipptasemel tundide kaupa. Kui füüsilises spordis tuleb lasta kehal enne järgmist treeningkorda piisavalt taastuda ja see seab koormusele piirid, siis mõttespordis seda probleemi pole. „Õnneks või kahjuks jõuab mõttespordis trenni teha väga palju ja eriti turniiride eel harjutatakse hommikust õhtuni. Treenimisel on laias plaanis kaks võimalust: mängimine ja konkreetsete mänguolukordade analüüs. Mida tipule lähemal, seda rohkem tehakse analüütilist iseseisvat tööd,“ selgitab Kuusk.
MM-il mängib olulist rolli füüsiline vastupidavus ja toitumine, kuna võistluspäevad on pikad ja mängijad peavad ka hilistel õhtutundidel teravad olema.
Kehalist võimekust treenib Kuusk pikamaajooksuga ja suurvõistlustel on mehel välja kujunenud kindel menüü. „Kui ma tavaelus dieete ei pea ega toitumist ei jälgi, siis vahetult enne MM-i ja turniiri ajal hoian väga täpselt kinni ekspertide soovitustest, et süüa seda, mis hoiab aju värskena pikki tunde järjest,“ selgitab mõttesportlane.
Enamiku eksamit tegevate abiturientide lemmikud kohv, šokolaad ja koolajook on tema sõnul kestva mõttetöö ergutamiseks väga valed valikud. „Sealt saadav glükoos läheb kiiresti ajju, kuid tuleb sealt sama kärmelt välja tagasi. Tegelikult peaks pikkade mõttemaratonide vältel tarbima banaane ja müslibatoone ja jooma kõrvale puhast vett.“
Tekst: Siim Semiskar
Fotod: Siim Semiskar / Marleen Lüüsalu
