Eesti iluvõimlejad muudavad võimlemisega maailma ja unistavad olümpiast

Vasakult: Carmely Reiska (Sk Nord, Tallinna Spordikool), Vasilina Kuksova (Narva Paemurru Spordikool), Laurabell Kabrits (VK Piruett/Tallinna Spordikool), Arina Okamanchuk (Sillamäe Kalev), Lera Teino (Excite Dance / Irina Kikakse osakond)
Vasakult: Carmely Reiska (Sk Nord, Tallinna Spordikool), Vasilina Kuksova (Narva Paemurru Spordikool), Laurabell Kabrits (VK Piruett/Tallinna Spordikool), Arina Okamanchuk (Sillamäe Kalev), Lera Teino (Excite Dance / Irina Kikakse osakond)

Võimlemine on üks kõige lihtsamaid ja kättesaadavamaid mooduseid igaühel ennast heas toonuses hoida. Tippspordina on aga tegu äärmiselt raske ja distsipliini nõudva alaga.

Rõõmu teeb see, et Eesti iluvõimlemise naiskond on viimasel ajal edu saavutanud – maikuus toimunud Euroopa Mängude testturniiril võitsid Eesti neiud viie palli harjutusesrahvuskoondisele hõbemedalid. Kuid edu ei tule mõistagi kergelt, sest iluvõimlejad treenivad pühendunult kuus korda nädalas, 3,5 kuni 4 tundi korraga. Treeningute tulemust saab näha juba õige pea, kui 23.-24. juunil lähevad rühmvõimlejad võistlustulle Minskis toimuvatel Euroopa Mängude.

Enne seda jõuproovi otsustasime neidudega lähemalt tuttavaks saada ja küsisime, kuidas nad just võimlemise juurde jõudsid, mis on selle ala suurimaks väljakutseks, millised on tüdrukute sportlikud eesmärgid ja kas nad soovitaksid ka n-ö tavainimestel igapäevaselt võimlemisega tegeleda. Edasi räägivadki neiud juba ise.

Carmely Reiska (17)

„Hakkasin iluvõimlemisega tegelema 4-aastaselt. Mind suunas selle ala juurde ema, kuna olin ise siis veel liiga väike, et midagi otsustada. Samuti oli mu ema kunagi Eesti koondises koos minu praeguse koondise treeneriga, seetõttu arvas ta, et proovib ka mind võimlemisemaailma viia.

Tippsportlaseks saamise otsust ma otseselt ei teinudki, vaid hakkasin ise rohkem trennidesse panustama. Tippsportlaseks saamisest hakkasin unistama alles mõni aasta tagasi.

Treeningute juures meeldib mulle kõige rohkem motivatsioonitunne, mis tekib alati mõeldes sellele, et treenin Eesti koondises, samuti innustab enese proovilepaneku tunne. Kõige suurem väljakutse on kaalu hoidmine ja langetamine ning samuti võistlustel närvidega toimetulek.

Minu suurimaks eesmärgiks on jõuda olümpiamängudele, mis toimuvad 2020. aastal Tokyos. Varasemalt olid minu suurteks eesmärkideks käia maailmameistrivõistlustel, Euroopa meistrivõistlustel ning võita pjedestaalikoht mõnel suurel rahvusvahelisel võistlusel. Ma julgen öelda, et enamik mu eesmärkidest on täidetud ja olen oma saavutustega rahul.

Soovitan võimlemisega tegelda igapäevaselt, et inimesed oleksid füüsiliselt aktiivsemad ning tugevamad. Ka painduvus on tervisele kasulik, sest siis ei teki nii kergelt vigastusi.“

Helena Jäe (20)

„Võimlemisega hakkasin tegelema, kui olin seitsmene. Mind suunas trenni ema, et mul oleks mõni huviala. Esialgu tegelesin tantsulise võimlemise ja rühmvõimlemisega. Iluvõimlemise juurde sattusin 9-aastaselt tänu võimlemisklubi korraldatud laagrile, kuhu läksin ilma oma rühmvõimlemise treenerita. Seal pandi mind iluvõimlemise treeneri juurde trenni ning nii ma iluvõimlemise juurde jõudsin.

Kindlat hetke ma ei mäleta, millal oleksin teinud otsuse, et minust saab tippsportlane. Olen alati tahtnud oma tegemisi teha väga hästi, nii ka iluvõimlemises. Oma esimeses iluvõimlemislaagris tahtsin samuti kohe, et elemendid ja vahenditöö tuleks välja. Ma ei taha teha asju poolikult, arvan, et kui midagi teha, siis teha seda hästi ja anda endast alati maksimum. Minu kõige suuremaks sportlikuks eesmärgiks on võistelda olümpiamängudel.

Treeningute juures meeldib mulle kõige rohkem harjutada kava muusikaga, sest siis saab oma emotsioonid ja tunded välja lasta ning kava on veel huvitavam vaadata. Iga asi võimlemise juures on mulle väljakutseks, aga tean, et iga väljakutset on võimalik ületada ja ainult nii on võimalik saada paremaks. Mind aitab väljakutsetega hakkama saada usk endasse.

Võimlemisega soovitan tegeleda igapäevaselt, sest see parandab painduvust ning tänu sellele on ka lihtsam igapäevatoimetusi teha. Võimlemine annab hea enesetunde.“

Laurabell Kabrits (20)

„Võimlemisega hakkasin tegelema 7-aastaselt. Alguses rühmvõimlemisega ja siis viis ema mind iluvõimlemisse.

Ma polegi teinud otsust saada tippsportlaseks, see kujunes välja iseenesest – minu eesmärk on olla parem kui eile ja nii see tasapisi kulgeski. Ma armastan iluvõimlemist, rühma, kuhu ma kuulun, oma treenereid ja tiimikaaslasi ning kõik see kokku teeb väga tugeva võistkonna. Meil on ühised eesmärgid, mille nimel oleme valmis väga palju vaeva nägema.

Mulle meeldib kõige rohkem see, kui trenni eesmärk on saavutatud. Kui olen vastava eesmärgi täitnud, siis tunnen kergendust ja rahulolu. Kõige suurem väljakutse, nagu kõikide teiste spordialade puhul, on vigastused. Kuna koormus on suur ja treeningtempo on kiire, siis sageli tekivad vigastused, mis pidurdavad treeningportsessi.

Tavainimesel minu arvates ei ole vaja igapäevaselt võimlemisega tegeleda. On väga palju eri spordialasid ja muid aktiivseid tegevusi, mida saab omavahel kombineerida.“

Lera Teino (17)

 „Minu esimene treener käis meie koolis ja kutsus iluvõimlemisega tegelema, nii tulingi, olin siis 7-aastane.

Mina ei otsustanud saada tippsportlaseks, aga minu praegune treener kutsus mind koondisesse proovitreeningule ja juba teist aastat tegelengi tippspordiga.

Iluvõimlemises sa pead kogu aeg hoidma end heas vormis ning jälgima, mida sa sööd. Muidugi on väljakutseks ka traumad, sest paljud iluvõimlejad lõpetavad võimlemise just traumade pärast.

Kõige rohkem meeldib mulle tunne, kui midagi tuleb väga hästi välja ja suurimaks eesmärgiks on muidugi olümpiamängudel osalemine.

Iluvõimlemine on väga raske spordiala ja paljud ei saa sellega hakkama, aga samas see on väga graatsiline ja ilus.“

Arina Okamantšuk (17)

„Võimlemisega hakkasin tegelema 13 aastat tagasi, sest minu ema töötab treenerina ja olin alati temaga saalis. Ma lihtsalt treenisin nii, et mulle meeldiks ja oma eesmärgi jaoks – nii jõudsin ka tippspordini. Minu eesmärk on esindada Eesti auväärselt rahvusvahelistel võistlustel.

Trennis meeldib kõige rohkem, kui kõigil on hea tuju ja kõik tuleb välja. Kõige suurem väljakutse võimlemises on eneseületamine.

Soovitan kõikidel võimelda, sest see on kasulik lihastele ja mõjub tervisele väga hästi.“

Alina Vesselova (15)

 „Hakkasin iluvõimlemisega tegelema, kui olin 3,5 aastat vana. Treeningule viis mind ema ja mulle meeldis seal.

Mina ei otsustanud saada tippsportlaseks. Lihtsalt tegin palju trenni ja nii sai minust tippsportlane.

Kõige rohkem meeldib trennis meie rühmakava harjutada, aga eesmärkide kohta ei tahaks praegu midagi täpsemalt öelda – elame-näeme, kui kaugele ma jõuan.

Ma ei soovitagi tegeleda võimlemisega iga päev, aga umbes kolm korda nädalas võiks võimelda küll, et lihased oleksid rohkem venitatud.

Vasilina Kuksova (18)

„Hakkasin iluvõimlemisega tegelema 3-aastaselt. Alguses taheti et ma saaksin tantsijaks ning hakkasin selleks käima iluvõimlemise venituse trennides, aga jäingi sinna.

Ma ei ole kunagi sellele mõelnud, et saaksin tippsportlaseks, tegin lihtsalt seda, mida kogu hingest armastan.

Kõige rohkem meeldib iluvõimlemise puhul see, et saan oma tundeid keha ja emotsioonide abil väljendada ning trennis igat hetke nautida. Kõige suuremaks väljakutseks on aga kaalu hoidmine ja närvidega toimetulek.

Nagu igal tippsportlasel on minu eesmärgiks jõuda olümpiale, aga ma ei saa jätta mainimata seda, et eesmärgiks on ka vaatajaid oma esinemisega kaasa haarata ning neile heas mõttes külmavärinaid tekitada.

Igaüks võiks võimelda, sest võimlemine kasvatab distsipliini, korralikust ja muudab suhtumist maailma.“

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Eesti Võimlemisliit / Indrek Kask

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*