Ekstreemspordikogukonnas on Joel Pärle (35) tuntud nimi. Lumelauaga on ta sõitnud juba üle 20 aasta, sh pidanud ka edukat Suusa- ja Lumelauakooli Kuutsemäel. Nüüd juhatab aga Joel vägesid Põltsamaal vastavatud veelauakeskuses Wpark.
Ilmselt on suurem osa meist mingil hetkel juurelnud selle üle, mis on see, mida me päriselt teha tahaks. Varasuvine koolilõpetamiste aeg on eriti kohane „eksistentsiaalseks kriisiks“ või tulevikuteemadel mõtisklemiseks. Kes meist peaks saama? Mida ma teha tahaksin? Ja kas sellega ka ära elaks? Tundub justkui väheste õnnelike privileeg teha seda, mida päriselt armastad. Või siis mõnede hulljulgete võit, kes on võtnud südame rindu ja mingil hetkel kannapöörde teinud ning mugavustsoonist välja astunud.
„Ägedate asjadega tegelemise rahaline tasuvus on tihtilugu madalam kui ehk mõne stabiilsema variandi puhul,“ arvab Joel, püüdes põhjendada, miks inimesed vahel kardavad julgeid valikuid teha. Joeli enda puhul ei olnud kunagi sellist valikuküsimust. „Õiged asjad tulevad ise,“ arvab ta.
Joel on kasvanud talvepealinnas Otepääl. Isa pani Joeli ja tema venna suuskadele juba siis kui ta oli alles 3-aastane poisike ja lükkas hoo sisse. Ehkki algselt ei osanud väike poiss sellest suurt midagi arvata, prooviti seda edasi seni, kuni juba oskas. Nii ongi talisport saanud osaks Joeli vereringest. Hiljem, teismelisena, tundus uus ja äge asi lumelaud ning sõpradega koos tehti sellega esimesed katsetused. „Ega meil treenereid ei olnud, sest lumelauasport oli sedavõrd uus ala. Saime teiste entusiastidega nõlval kokku ja treenisime üksteist – andsime tagasisidet ja nippe, mida võiks teha teisiti ning kuidas ühte või teist trikki veel proovida ja lihvida,“ räägib Joel, kuidas lumelaua skene Eestis 2000. aastate alguses kujunema hakkas. Kodukohas loodi klubi Otepää Õhujõud, mille tegevuses osales Joel üsna algusest peale. Tasapisi hakati käima võistlustel. Nagu Paul Keres, oli Joelgi n-ö igavene teine. „Ma ei võitnud vist kunagi esikohta, jäin alati teiseks või kolmandaks,“ muigab ta. Erilist pettumust selles siiski ei kuma. „Mul ei olnud kunagi ambitsiooni tippsportlaseks saada. See oli alati pigem hobi,“ ütleb ta.
Hobist kasvas sujuvalt siiski karjäär. Nimelt pidas Joel Otepääl aastaid edukat Suusa- ja Lumelauakooli ja töötas seal treeneri/instruktorina. Joel on EKR 4. taseme lumelauatreeneri väljaõppega ja Soome (FNASI) kvalifikatsiooni järgi 3. taseme instruktor, mis on Rahvusvahelise Lumespordiinstruktorite Liidu nõuete järgi lumelaua alal peaaegu kõrgeim tase, ületades meie kohalikku EKR 4 standardit. Lisaks kuulub ta Eesti Olümpiakomitee lumelauatreenerite kutsekomisjoni.
Tagasi juurte juurde
Ehkki Kuutsemäel tegutsenud Suusa- ja Lumelauakool oli Joeli esimene nn beebi, sai sellele etapile elust eelmisel aastal joon alla tõmmatud. Uus algus ei lasknud end aga kaua oodata ja juba sügisest alates on Joel koos teiste toredate juhatuseliikmetega koordineerinud hiljaaegu avatud Põltsamaa veelauapargi valmimist.
On imetlusväärne, kuidas ta on alati osanud elu usaldada ja kulgenud mööda vabavooluteed. Suurem osa meist õpib seda alles millalgi kolme- või neljakümnendates. „Usun, et kui pead jõuga lükkama ja suruma, siis on ilmselt midagi valesti. Võib-olla see ei ole siis õige suund, kuhu liikuda,“ ütleb Joel.
Seda põhimõtet rakendab ta kõigis aspektides oma elus. See ei tähenda muidugi, et ei peaks töökas või sihikindel olema. „Kui tunned sisimas, et see on õige asi ja midagi väga tahad, peab selle nimel siiski pingutama,“ julgustab Joel ja meenutab, kui väga ta tahtis oma esimest rula. „See oli Black Label – Never be bought, never be sold rula. Käisime vennaga terve suve tööl – olime isal abis kanuumatkade korraldamisel. Ehkki saime olla palju looduses, ei olnud kogu aeg tore tööl olla, kui su sõbrad kõik niisama aega veetsid.“ Aga väljateenitud rulast sai palju rõõmu. Joeli vend Priit sõidab siiamaani palju rulaga ja Otepääle sai sõpradega koos rajatud ka Eesti esimene betoonist skatepark, mis seal siiani alles ja heas korras on.
Nii on Joel ka Wpargi valmimisse südamega panustanud – sellest on saanud tema jaoks järgmine suurprojekt pärast suusakooli. „Nagu ikka, sünnivad ägedad asjad tihti koos heade inimestega. Minuga koos juhib Wparki vahva neljaliikmeline juhatus ja juba praeguseks on kokku saanud väga lahe meeskond, mis tasapisi täieneb,“ kinnitab ta.
Ehkki töö nimel Põltsamaale kolimine oli Joeli jaoks elumuutus, tundub üha enam, et see pidi nii minema. „Kui olin selle otsuse ära teinud, selgus perega rääkides, et minu vanaisa oli tegelikult Põltsamaalt pärit. Ta oli siit Otepääle kolinud enam kui 60 aastat tagasi. Tundub, et nüüd on ring täis saanud. Täiesti enda teadmata olen liikunud tagasi juurte juurde,“ sõnab ta.
H2O igas olekus
Nagu Wpargi näitelt näha, et piirdu Joel ainult lumelauaga. „Mind rõõmustab vesi igas olekus,“ ütleb ta. Harjumuse jõud on tohutu ja kui see on kujunenud nii maast madalast, ei olnudki Joeli jaoks mõeldav, et ta ei tegeleks edasises elus spordiga. „Liikuvat inimest ei saa seisma sundida,“ ütleb ta lihtsalt.
Kui jätta kõrvale kogu maine butafooria, algaks Joeli ideaalne päev päikesetõusul langevarjuhüppega, jätkuks mootorrattasõiduga, kulgeks vee ja tuule saatel ning mahutaks ehk ka mõne mõnusa matka sõprade ja koer Snuupiga. Selle kõrval on veidi üllatav, et Joel mängib hea meelega ka golfi – seda päris ekstreemspordiks liigitada ei saa. Joel kummutab mu nägemuse golfist kui pensionäride spordialast. „See on tegelikult füüsiliselt ja vaimselt väga nõudlik spordiala. Sobib suurepäraselt neile, kes on saavutustele orienteeritud, sest tekitab võistlushimulises inimeses parasjagu hasarti. Kui su lähteülesanne on lüüa tilluke pall üsna suurde auku, siis see ei tundu ju kuigi keeruline. Kuid tegelikkuses eeldab see keskendumist ja oma liigutuste iga detaili kontrollimist. Kogu aeg on vaja iseendast parem olla,“ selgitab ta.
Septembrist aprillini harrastab ta surfi. Küsisin kohe, kas ta eelistab purjelauda või lohesurfi – vastuseks sain hoopis, et lainelauda, mis on Eesti kontekstis väga ootamatu. Kuidas on Eestis lainelauaga sõita? „Sõber Nublu sõitis ükskord oma lainelaua jääkamaka vastu puruks,“ jutustab Joel selle peale loo. „Umbes nii ongi Eestis lainelauaga sõita,“ naerab ta. Noh, seda me vist lähiajal küll järele tegemas ei ole, kuid Joeli ja Wpargi tegemistel hoiame silma peal ja veelauasõit on kahtlemata selle suve kohustuslik osa.
Tekst: Kadri Eisenschmidt
