„Kui eile hommikul oli väljas paduvihm, siis täna oli seitse miinuskraadi. Lõpliku võistluspaari valimisega läks natuke raskeks, sest kaks paari olid võrdselt head. Teise paariga oli MK-etappegi võidetud, aga valisime siiski uued suusad ja juba võistluse alguses oli näha, et ei tule kahetseda.”
Nii rääkis määrdemeister Raul Seema 2010. aasta Vancouveri taliolümpiamängudel Vikerraadiole pärast seda, kui Kristina Šmigun-Vähi oli 10 km vabatehnikasõidus võitnud rootslanna Charlotte Kalla järel hõbemedali.
Jaanuaris 40. sünnipäeva tähistav Seema on peab määrdemeistrina töötama veel kümme aastat, siis saaks öelda, et on suuski hooldanud pool elu. 2001. aastal endise suusatajana kohe tippude tipu ehk Kristina Šmiguni hooldetiimi sattunud Seema oli näppupidi juures Kristina neljal MM-i medalivõidul ja kõigil kolmel olümpiavõidul.
Kui Šmigun 2007. aastal suusatajakarjääris pausi tegi, proovis Seema kätt lõunanaabrite laskesuusakoondises, samuti on tema teeneid kasutanud inglased, kelle kõige kõvem suusamees on Andrew Musgrave, kes on suutnud Norra meistrivõistlustel väljaspool arvestust suusatamise sünnimaa poegadele kõvasti meelehärmi valmistada.
Praegu juhib Seema Eesti murdmaakoondise hooldetiimi, kus väiksuse tõttu erilist hierarhiat olla ei saagi. Seema kõrval määrivad suuski Tarvi Kuus ja Meelis Aasmäe, aeg-ajalt on abiks Asko Saarepuu või veel keegi.
Raul, sattusid määrdemehena oma töö alguses keerulisse seisu, sest sul tuli suuski valmistada maailma tipptegijale. Kui pikk sinu õpipoisiaeg oli ja kes sind meistriks aitasid?
Tagantjärele mõeldes on see tõesti ühest küljest huvitav ja teisest küljest suur vedamine, et sain kohe Kristina juurde ametisse. Selles suhtes erinen paljudest teistest määrdemeistritest, kes on vaikselt ja rahulikult tipptiimide suunas arenenud.
Aga tõsi on see, et alguses mul väga palju teadmisi polnud, suusamäärimist ju ülikoolides ei õpeta. Minu jaoks oli suur vedamine, et Kristina mänedžer Kristjan-Thor Vähi sai aru, et suuskade ettevalmistusega seotud teadmised tuleb suurte suusariikide käest sisse osta.
2002. aasta Salt Lake City olümpiamängude ajaks organiseeris ta meie tiimi Larry Poromaa, kes oli töötanud kümme aastat Rootsi koondise juures. 2006. aasta Torino olümpia ajal oli meil meeskonnas Michael Hasler, Liechtensteini mees, kes oli saanud kaheksa aastat Norra koondise juures töötada. Hasler oli muide üldse esimene välismaalane, kellel õnnestus Norra koondise määrdemeistriks pääseda. Norralased hoiavad muidu väga kokku ega soovi sugugi infot välja jagada, aga meil õnnestus Hasler pärast seda enda punti saada ja ka Norra koondise teadmisi omandada.
Praegu näeme kõrvalt muidugi seda, kuidas soomlased töötavad. Ja no kuna meie oma poisid on Venemaal ja Kasahstanis tööl, siis nendega käib pidevalt suhtlemine.
Nii et rahvuskaaslastest määrdemeistrid käivad ikka omavahel läbi? Isegi, kui seljas on erinev koondisedress?
Ikka, ja selles mõttes on meil tõesti hea, et eestlastest on päris palju inimesi selle tööga seotud, mistõttu oleme suusahooldamises olulisemate muutustega kursis.
Mäletan, et minu karjääri algusaegadel oli hulga raskem mujalt mingit infot kätte saada. Mis seal salata, täna oleks kindlasti palju kergem ka Kristinat aidata. Noorena ei teadnud ju tegelikult ööd ega mütsi ja kõike tuli endal avastada. Õnneks ei takistanud see Kristina Šmigunil säravat karjääri teha.
Pole parata, sportlik tase Eesti koondises on praegu hoopis teistsugune kui see, millega sa Šmiguni tiimis harjunud olid. Kas seetõttu käis ka suuskade ettevalmistamine mingil kõrgemal tasemel?
Suuskadega käib töö ikka samamoodi. Ma pole kuskilt kaabu seest kunagi jänest välja võlunud. Endal tuleb ikka õiged määrdevariandid leida ja ka järele proovida. Kuna ilm muutub pidevalt, tuleb igal pool alati katsetada, sellest pääsu pole.
Aastatepikkuse tööga on kogunenud palju andmeid, milles tuhnimine välistab küll osa võimalusi, kuid lõpuks koguneb ikka väga palju variante, mis tuleb võistluspäeva hommikul järele proovida.
Samuti ei tohi unustada, et suuski tuleb ju kogu aeg peale. Isegi, kui mälestused vanadest suuskadest on head ja armsad, on praegu kasutuses ikka uued suusad, mis toimivad hoopis teistmoodi ja tihtipeale paremini.
Kirjelda pisut suusaproovimise protsessi.
Meil on pulbrite katsetamiseks kümme proovipaari, mis on täpselt ühesugused. Paneme suuskadele erinevad pulbrid ja läheme siis mäest alla laskma. Neid katsetusi nimetatakse paralleelkatseteks. Kaks sarnase kehaehitusega määrdemeest lasevad kõrvuti liugu ja sealt tulevadki suusavahed välja: kohe on näha, milline suusk libiseb paremini ja milline halvemini. Peale pulbrite võrdleme veel ka suusapõhja mustreid ja parafiine.
Mis hetkel ja mitme paari vahel sportlane suusavaliku teeb?
Eks me ürita sportlasele võimalikult vähe paare jätta. Hooajaeelsetel võistlustel Olosel proovisin Eesti koondises Raido Ränkelile ja Aivar Rehemaale võistluspäeva hommikul ette panna ainult neli kuni kuus suusapaari. Nende hulgast proovisime siis parima leida.
Aga mõistagi võib ka viimase hetke valik võistluse ajal mitte töötada. See juhtub siis, kui ilm kardinaalselt muutub. Toon kohe näite Faluni MM-ilt eelmisel hooajal, kui naiste vabatehnikasõidus hakkas kõvasti lund sadama, aga Norra hooldemehed ei suutnud oma koondislastele enam uusi suuski tuua. Nii juhtuski, et sel hetkel maailmas nelja parema naissuusataja seas olnud norralannad ei jõudnud võistlusel isegi 20 parema sekka. Lihtsalt suusad olid nii kehvad.
Rääkimata sellest, et sellessamas Faluni MM-i sõidus sai kangelaseks teine endine Kristina Šmigun-Vähi hooldemees Oleg Ragilo, kes aitas USA koondise määrdemeistrina kaks vähetuntud ameeriklannat – Jessica Digginsi ja Caitlin Greggi – õige suusavalikuga hõbe- ja pronksmedalini.Sellisel puhul saigi otsustavaks õigel hetkel ilmale reageerimine, kuid Raul, sa rääkisid ka vanades andmetes tuhnimisest. Kas sa saaksid ka ainult andmetele ja kogemusele tuginedes suusad heal tasemel määritud? Täiesti ilma proovimata?
Foto: Eesti Suusaliit
Teoorias saan küll ja mingites olukordades nii ka tehakse. Loomulikult olen sõpradele Tartu maratoniks suuski nii-öelda ette määrinud. Pärast olen ise kuskil reisi peal olnud ja maratonipäeval on hakanud tulema toredaid sõnumeid sellest, kuidas suusad on väga head olnud. Ega seal suurt teadust pole taga olnud. Vaatan yr.no pealt ilmaennustuse ära ja määrin suusad selle põhjal.
Tippspordis selline asi paraku ei õnnestu, konkurents on selleks lihtsalt liiga kõva. Kõik proovivad maksimaalselt täppi panna ja suuremad koondised on hooldemeeskondadesse tohutult panustanud. Norrast ei maksa muidugi üldse rääkima hakata, aga hooaja eel olime Olosel soomlastega ühel ajal laagris ja soomlastel oli üksteist hooldemeest kaasas. Vene poistel on vahepeal koguni 17 määrdemeistrit tiimis olnud. Ja siis üritame meie kolme- või neljakesi võrdväärset suuska pakkuda ja tihtipeale tuleb välja ka, aga ega see kerge ülesanne pole.
Kui palju te võistluste ajal üldse magada saate, kui peate neli korda suuremate hooldemeeskondadega võistlema?
Magada isegi saaks, aga võistluste ajal kipub uni ise ära minema. Närvipinge teeb oma töö ja öötundidel ikka väga rahuliku südamega magada ei saa. Samas, kui ikka korralikult vaeva näed ja ilmastikuga arvestad, pole muretseda erilist põhjust.
Tuleb lihtsalt olla valmis selleks, et ilm võib kiiresti muutuma hakata. Karjääri algusaastatel ei osanud sellega veel sugugi arvestada, aga nüüd saadan sportlase starti ikka mitme suusaga, et oleks võimalik veel teine paar võtta, kui ilm ikka totaalselt ära keerab.
Mida sa määrdemehena ise rohkem naudid, kas ilusat ja karget talveilma, mis suusamäärimise seisukohalt ilmselt eksimusi ei too, või muutlikku ilma, kus on risk ebaõnnestuda, kuid samas saad ehk oma kogemusega Eesti sportlastele eelise anda?
Ausalt öeldes on see tõesti mõnusam, kui on rasked olud, ja tavaliselt suudame nendes tingimustes oma võistkonnaga tõepoolest paremaid tulemusi teha kui seal, kus iga määrdemees hakkama saaks. Selle näeb ju juba pulbrikatses ära, et kui lumi on väga libe, siis on kõigil koondistel head suusad ja selle komponendiga ei õnnestu mingit vahet sisse sõita. Kui on sademed ja mingi sumpamine, õnnestub meie sportlastel tihti parem tulemus teha.
Sul saab määrdemeistrina täis 15 aastat. Kui palju teie kasutuses olev tehnoloogia ja vahendid on selle ajaga arenenud?
Tuleb tunnistada, et tõesti on päris palju uusi nüansse tulnud. 15 aastat tagasi mingeid struktuure suusa alla veel ei tehtud, nüüd on tekkinud igasugused kivilihvid ja mustrid.
Kui me räägime tõesti tavalistest pulbritest, siis seal enam mingit varjatud elementi pole. Kõigil on kõik pulbrivariandid olemas ja kõik suudavad ikka kõige parema ka üles leida. Põhjamustreid tehakse aga maailma eri otstes ja see on midagi, millega on võimalik konkurentide ees eelist haarata.
Pühapäevasuusatajale on igasugused mustrid ilmselt küllaltki tume maa. Selgita pisut, mida need endast kujutavad.
Suusapõhja alla saab lihvimismasinaga joonistada niinimetatud kivimustri. See võib olla sügavam, et sulaoludes vett suusa alt paremini ära juhtida, või madalam, et külmaga paremini libiseda.
Kogu see mustriosakond on väga erinev ja hooldetiimidele on suur töö, et saada pihta, kus maailma otsas tehakse paremaid sulamustreid ja kus paremaid külma ilma mustreid. Seni oleme Eesti koondises minu hinnangul asjale päris hästi pihta saanud.
Meie tiimil on ka endal osa mustriraudu olemas, mis võimaldab lumeoludele ja temperatuurile jooksvalt reageerida ning lõplikku lihvi anda. Aga see valdkond areneb pidevalt edasi ja ka neid raudu tuleb aina juurde.
Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 detsembris
