Milleks mulle mäel instruktor?

Lumelauasõit ja mäesuusatamine on tuleviku spordialad, mille harrastustingimused paranevad Eestis iga aastaga. Mis sellest, et talve jagub vaid paariks kuuks, uute sõidukohtade teke, populaarsed elustiilibrändid ja noorte tegijate pealekasv on nii mõnegi täiskasvanu mäespordialade juurde suunanud. Kuidas muuta õppimine valutumaks ja miks tasub appi võtta instruktor?

Lumelauainstruktor ja Lumekooli eestvedaja Stiina Liivrand (sõidukogemust 15 aasta jagu) ütleb, et kindlasti on indu täis täiskasvanud lumesõbralgi võimalik sõit asjatundja abita selgeks saada. „Kuid instruktoriga on tulemus kiirem, õppimine valutum ja õigete sõiduoskuste omandamine kindel. Instruktor saab koolist kaasa korraliku tööriistakasti nii vajalike harjutuste, nende loogilise järjekorra kui ka õpilase tegevuse analüüsi- ja korrigeerimisvõime näol. Lisaks on instruktor see, kes tutvustab mäel liikumise ja käitumise reegleid. Mäekoodeks pole ainult viisakuse küsimus, vaid enda ja teiste turvalisuse tagamiseks vajalikud teadmised.” Stiina teab, et instruktoriga metoodilist rada pidi liikudes hakkab täiskasvanud keskmise füüsilise võimekusega inimene lumelauaga turvaliselt liikuma juba kolme tunniga. „Omaette pusides nõuab nauditavate laskumisteni jõudmine väga palju aega ja kannatust. Kahjuks otsustatakse tihti ruttu, et lumelauasõit ei sobi, sest ise valest otsast õppimist alustades on väga haiget saadud!”

Täiskasvanud õppija on iseteadlik

Levinumateks valedeks mõttekäikudeks peab Stiina sõbralt varustuse laenamist ja tõstukiga mäkke lohisemist, omamata mingisugustki aimu sellest, mida või kuidas teha. „Täiskasvanute seas on selline teguviis päris levinud. Mäel keeratakse lumelaual suvaline ots ette ja üritatakse allamäge võimalikult suur hoog sisse saada, peaasi et ise kuidagiviisi püsti püsiks. Paraku ei ole eriti palju võimalusi, et see nauditava talvepäeva moodi lõppeks. Need kannatlikud iseõppijad, kes isegi saavutavad laual püsimise vilumuse, takerduvad tihti hiljem taseme või kiiruse lõksu, sest omandatud vale kehaasend ei võimalda lauast parimat välja võtta. Kui nüüd jätkusuutlikumast ja turvalisemast otsast alustada, siis kõigepealt tuleks ära õppida lumelaua suuna ja kiiruse kontrollimine, samuti pehme kukkumine, alles seejärel tasuks vabalangemise võludega tuttavaks saada.”

Stiina arvates on instruktoritöö väga tore ja nalja saab peaaegu alati. „On juhtunud, et keskealine inimene saab alles mäesporti proovides teada, et ei suuda vahet teha paremal ja vasakul kehapoolel või et ka kõige parema lastetoaga daamidel-härradel õnnestub lauseid moodustada vaid viiest sõnast, mis kõik vajaksid tsensuuri. Kandvaks emotsiooniks tunni lõpus on siiski õppuri rõõm ja rahulolu tundest, et ta suudab … Ei tasuks muretseda selle pärast, et kohe valmis lumelauduri või suusataja moodi välja ei näe,” ütleb Stiina. „Jah, igal aastal ei kesta lauahooaeg Eestis kolme kuudki ja kõigil pole võimalik Alpidesse lennata, ent kui sellega leppida ja siinsest talvest maksimum võtta, saab sõita küll. Liikumine on populaarne ja perega nädalavahetuseks talvekeskusesse sõitmine on hea võimalus lapsed arvuti tagant kätte saada!” tutvustab ta head nippi.

Instruktor laob põhja

Lumelaua- ja mäesuusatreener, Surfhouse Teami pro-sõitja Priidik Vesi töötab Soomes mainekas Vuokatti-Ruka Urheiluakademias, kus tema hoole all on 35-liikmeline rahvusvaheline treeninggrupp, kellest osa kuulub ka Soome noorte lumelauakoondisesse. Eestis aitab Priidik õppijaid Suusa- ja Lumelauakoolis Kuutsemäel. „Olen instruktorina tegutsenud viimased kaheksa aastat, millest viimased kolm ka treenerina. Tihtipeale aetakse need ametid segi – mõlemad ju töötavad mäekeskuses ja eks tänapäeval tegutsevad kõik mäespordialade treenerid ka instruktoritena. Suures pildis on instruktor klienditeenindaja, kes pakub klientidele meeldivat teenust ja tagab nende turvalised õpingud, treener aga on spetsialist, kes sõltuvalt eesmärgist planeerib, korraldab ja analüüsib juhendatavate kehalist, psüühilist, tehnilist ja taktikalist ettevalmistust, treenib sportlast eesmärgi saavutamise nimel aasta ringi. Algaja õppija jaoks on ainus pluss instruktori kasuks fakt, et tema teenust on lihtsam kätte saada,” toob ta näite.

„Hea instruktor on sulle kui uus sõber, kellega koos mäesporti õppima minna. Ta tutvustab sulle kõiki mäepealseid võimalusi, paika pannakse sõiduasend ja proovitakse koos erinevaid laskumisharjutusi. Lisaks oskab ta sind motiveerida, luua turvalise ja vägeva emotsiooni,” teab Priidik. „Paljud küsivad, kumb on algajale raskem – laud või suusk. See sõltub lumehuvilise varasemast sõidukogemusest ja mõttemaailmast. Mina näen, et lumelauasõit on enamikule raskem, kuna mõlemad jalad on kinnitatud laua külge ja sõidetakse külg ees. Meie mäekeskused on algajatele mäesportlastele ja freestyle-sõidustiili harrastatavale noortele ideaalsed harjutuspaigad ning kuigi Eestis on vaid mõni suurem keskus, on need lumisel ajal väga hästi hooldatud ja pakuvad kõiki korralikke teenuseid. Talvel toob harrastajad mäele aktiivse liikumise vajadus värskes õhus koos pere ja sõpradega, millele aitaks kindlasti kaasa mäespordialade tutvustamine koolides. Koolide spordipäevad ja kehalise kasvatuse tundide tegemine mäel oleks suur samm lähemale sellele, et meil oleks rohkem mäespordiharrastajaid!” on Priidikul kena unistus.

Investeering, mis säästab nii aega kui raha

Nõmme Lumeakadeemia peatreener Liis Needrit alustas just neljandat hooaega mäesuusa- ja lumelauatreenerina. „Talialade instruktori ja treeneri ameti võrdlemine on nagu sprinter versus maratoonar. Võid olla hea ainult ühel alal või osata hästi kombineerida mõlemat. Instruktorina on alati suur väljakutse, kuidas anda selle lühikese ajaga piisavalt õiget ja olulist infot, et õpilane suudaks edaspidi iseseisvalt turvaliselt mäel liigelda ja edasi areneda. Treenerina püstitan pigem ise eesmärke iga konkreetse tunni tarbeks ning paljud asjad on lihtsamad, kuna tean, et ülehomme on õpilased jälle tagasi ja paras väljakutse on hoida igat tundi uue, põneva ja lõbusana!” Liis soovitab võtta instruktoriga sõidutunni kõigil alustajatel, olgu täiskasvanu või laps. „Instruktor aitab ohutult ja turvaliselt väga lühikese ajaga elementaarsed algtõed selgeks õppida, sealt edasi on lihtne ise kiirust ja oskusi arendada. Näen mäel tihti iseõppijaid ja nendele kukkumistele, otsasõitudele, iseenda ja varustuse lõhkumisele on tihti vabanduseks, et ma olen täna esimest korda. Eks ma siis püüan neid jõudumööda nõustada. Iga spordiala eduka harrastamise juures on A ja O õige kehaasend – vales kohas paikneva keharaskusega on väga keeruline laua või suusa üle kontrolli saavutada, need pigem sõidavad ise ja otsustavad, mida teha,” muigab Liis ja soovitab õppijal enne mäeleminekut liikumist, kukkumist ja pidurdamist tasasel maal katsetada.

Lihtsad sõnad nagu „pööra” ja „pidurda” ei oma mingit tähendust, kui puudub nõuandja, kes seletaks, mida õppija oma kehaga pööramiseks või pidurdamiseks tegema peab. „Juba kolmandat hooaega pakume Nõmme Lumeakadeemias koolidele võimalust tulla kehalise kasvatuse tunni raames mäesporti õppima. Need tunnid on täis usukumatult lõbusaid hetki. Ikka ja jälle me üllatume, nähes, mida lapsed mäele selga panevad. Teksapükste ja dressidega oleme üsna harjunud, ka kinnaste puudumisega, aga eelmisel hooajal üllatas üks tüdruk meid täiesti uue tasemega, kui tuli lumelauatundi kleidi ja retuusidega …” naerab treener.

„Esimeste sammude ja õppimise jaoks on tänapäeval igas suuremas mäekeskuses eraldi õppenõlvad olemas, samuti pädevad instruktorid. Talvised suusapuhkused Alpides on eestlastele juba traditsiooniks muutunud ja paljud harrastajad peavad Eesti mäekeskusi mõttetuteks küngasteks,” leiab Liis ja vaidleb sellisele arusaamale vastu. „Paar-kolm kodust sõidupäeva enne reisile siirdumist on väga mõnus soojendus ja saabaste sissesõitmine. Kui olen kalli raha eest suurele mäele jõudnud, siis pole esimesel sõidupäeval vaja muretseda, et jalatallad on krampis või suusad/laud ei libise, kuna sai teine vahetult keldrist välja võetud ja tolm maha pühitud. Esimesed õppesõidudki tasuks teha Eesti keskustes ja minna seejärel mujale tehnikat harjutama.”

Tagame lumel positiivse päeva

Suusa- ja Lumelauakooli instruktoril ja eestvedajal, samuti Surfhouse Teami ridadesse kuuluval Joel Pärlel on sõidustaaži üle kümne aasta ja temagi on end koolitanud just nimelt põhjanaabrite juures, lisaks veel Austraalias.

„Lõuna-Eestis pole alla 60-päevast hooaega aastakümneid olnud,” alustab kolmeaastasest saati oma talvi mäel veetnud Joel, „seega vaatamata tagasihoidlikele ilmaoludele on lumele alati pääsenud. Kui nüüd võtta sedasi, et Eesti kõige kaugemast punktist on Otepääle maksimaalselt neli tundi autosõitu, hindan talviseid sõiduvõimalusi tavainimesele pigem mõistlikeks. Suures plaanis on see lihtsalt ettevõtmise asi. Lisaks on lumiseid nõlvu ka Põhja-Eestis, nii et korra talve jooksul võiks iga teine eestlane julgelt mäele jõuda,” arutleb ta.

„Mäesuusatamise ja lumelauasõiduga tegelemiseks ei pea olema ülisportlik või hulljulge. Piisab, kui lasta end asjalikel inimestel veidi juhendada, sest tegelik elu on näidanud, et kahe ja poole aastastest kuni 70-aastasteni on seni instruktori käe all kõik nende asjadega hakkama saanud. Meie kui instruktorite eesmärk on pakkuda uutele lumespordihuvilistele positiivset kogemust lumel. Paraku lõpetavad omal käel alustanud pahatihti kuskil raja ääres üsna sõlmes, suusadkepid-lumelauad ristirästi, või halvemal juhul kiirabiautos. Liialdamata – tegemist on liiga tihti korduva stsenaariumiga. Mis kasu see annab?” on Joel õnnetu.

Teadmised ohutust liiklemisest mäel ja korrektse tehnika omandamine on tema meelest tähtsaim. „N-ö hilisem ümberõppimine on üks raskemaid protsesse üldse, parem juba kohe varakult õigesti!” paneb ta südamele ja ütleb, et lumelauasport on Eestis tegelikult tublisti tagasi tõmmanud. „Seda võrreldes aastatega, mil ise aktiivse sõitja ja võistlejana alustasin – olime suurte puntidega päevad läbi mäel, kaevasime hüppeid ja toimetasime kogu aeg midagi väljas. Nüüd on palju arvuteid ja telefone ning muid kordades lihtsamaid võimalusi ja vidinaid oma vaba aega veeta. Kodust lahkumata, värskes õhus viibimata … Küll aga on freestyle-suusatajaid tublisti peale tulnud. Usun, et varsti kasvab üks üsna tugev põlvkond aktiivseid noori jälle peale ja võimalik, et see on nagu kõige muuga siin maailmas. Asjad käivad teatud lainetena ja praegu oleme laine alaosas, sõudes tasapisi ülespoole.”

Algaja hindab tihtipeale oma võimeid üle

Tallinna ülikooli õppejõud ja Eesti lumelauaspordi kutsekomisjoni liige, aktiivne spordiharrastaja ja eelmise Tartu Maratoni nelikürituse parim naine Reeda Tuula leiab, et instruktori ülesanne on tekitada huvilises positiivne elamus. Tänu Reedale on kõigil tudengitel võimalus omandada lumelauasõidu oskused ja teha Eesti Suusaliidus EKR3 tasemeeksam, et saada kätte ametlik instruktorilitsents. „Esimene kokkupuude peab looma meeldiva keskkonna, tagama ohutuse ja õpetama baasoskusi. Olgu tegu noore või täiskasvanuga, loeb ohutu iseseisva sõidu oskuse edasiandmine. Sageli tuleb murda müüte spordiala ohtlikkusest ning võidelda sõitja hirmude ja ebakindlusega,” jutustab Reeda, kes sai lumelauainstruktori paberid juba 15 aastat tagasi USA-s.

„Instruktorilt eeldaks väga head klienditöö oskust, kus tehniline spordiala meisterlikkus ei ole primaarne, kuid treenerilt eeldaks just spordiala tehnilist ja didaktilist pädevust õppe- ja treeningprotsessi järjepideval läbiviimisel. Agarad uued õpilased hindavad teadmatusest sageli oma võimeid üle, alahinnates seevastu võimalikke tagajärgi. Alustajale huvilisele paneks südamele, et pigem lõpetada sõidupäev varem, kui väsimus ei ole konte murdmas, ja kogemustega kasvab ka enesekindlus, mis aitab kiirust kontrollida. Oluline on, et sõitja kontrolliks sõiduvahendit, mitte vastupidi,” kõlab tema nõuanne.

Vaatamata heitlikele talvetingimustele pole inimeste huvi mäespordialade vastu siinmail vähenenud ja tung suusareisidele on endiselt suur. „Kui vähegi lund tuleb, on just noorem põlvkond see, kes mis tahes viisil nõlvad vallutab. Eks huvialade propageerimisel tuleb jälgida, mida noored ise tahavad, mis neis huvi äratab. Mäealad on kindlasti üks neist. Muidugi mängivad eeskujud ka rolli, olgu selleks siis Kelly Sildaru, mõni tuntud sõitja välisriigist või omaenda ema-isa,” mõtiskleb Reeda

Tekst: Kerstin Kotkas
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 veebruaris