Sportides saab seigelda

Seiklussport on ala, kus raja läbimiseks kasutatakse erinevaid liikumisviise, mille seas on nii jooksmine kui ka rattasõit, aga näiteks ka kanuutamine. Seiklused teevad argipäeva põnevamaks ja miks mitte seigelda siis ka sportides.

„Tegemist on eelkõige vastupidavusalaga, kus enamasti kõikidel võistlustel on distsipliinideks jooks-ratas-kajak/kanuu ja lisaks võivad vaheldust pakkuda tubing (kummirõngaga vee peal sõit), rafting, tõukeratas, köieülesanded ja kõik muu põnev, mida korraldaja suudab osalejatele välja mõelda,” räägib multisportlane ja spordiürituste korraldaja Arvi Anton. „Seiklusspordi täpne päritolu pole tegelikult selge, sest enne kui ala oma praeguse formaadi juurde jõudis, korraldati arvukalt sarnaseid, kuid siiski teatavate erisustega võistlusi. Kaheksakümnendatel korraldati esimesed võistlused Uus-Meremaal, kus raja läbimiseks pidi kasutama mitut eri liikumisviisi. Sealt arenes välja ka coast to coast võistlus ehk ühelt Uus-Meremaa rannikult teisele liikumine, mis toimub järjepidevalt veel tänase päevani. Tänapäeval loetakse seda multispordi (ilma kaardita liikumise) mitteametlikuks maailmavõistluseks,” lausub Arvi. Viimaseid korraldatakse pikkade ekspeditsioonidena, mille pikkus on 500 kuni 800 km ja kestab mitu ööpäeva. „Liigutakse peatumata päeval ja ööl, kandes kaasas vajalikku varustust, ning otsustatakse ise, kas ja kui palju raskel teekonnal puhata.”

Vastupidavussport

Seiklussport on mitmekülgne ala, mis tänu liikumisviiside vaheldumisele harrastajat ära tüüdata ei jõua. Lisaks satud paikadesse, kuhu muidu ei satuks, koged seiklusi ja märkad huvitavaid paiku. „Kuna tegemist on ka vastupidavusspordialaga, siis pidev enese proovilepanek ning vaimsete ja füüsiliste piiride kompamine on kindlasti see, mis paljusid võistlejaid selle spordi juures hoiab,” teab Arvi. „Kuna tegemist on võistkondliku alaga, on tähtis leida head võistkonnakaaslased, sest edu võti seisneb tihti eelkõige võistkonna harmoonias.”

Ka Eestis võisteldakse

„Eestis on seiklussporti harrastatud juba väga pikka aega ja meilgi korraldatakse palju erinevaid võistlusi,” ütleb Arvi. „Suurima osalejate arvuga on meil Seiklusklubi Xdream korraldatav sari, mis koosneb neljast suuremast osavõistlusest suvel. Kohalik tase on päris kõva ja siit on hoo sisse saanud ka paljud võistkonnad, kes käivad välisvõistlustel ja ka tiitlivõistlustel. Teist aastat järjest korraldatakse ka EMV seiklusspordis, mis toimub tänavu Põlvamaal ja kestab 24 tundi.”

Seiklusspordi ajaline kestus võibki varieeruda paaritunnistest sprintidest kuni tervelt nädalapikkuseks ekspeditsiooniks ja viimasel ajal on aina populaarsemaks muutumas ilma kaardita võistlemine ehk multisport. Multispordi all peetakse silmas mitut liikumisviisi hõlmavat spordiala selleks ettenähtud rajal. „Multispordis on võistlemiseks samuti mitu varianti, millest üks on näiteks stage-race, mis tähendab, et kolmel järjestikusel päeval on iga päev 4−10 tundi võistlemist (aga ka siin võivad päevade arvud ja ajaline kestus varieeruda). Jämedalt öeldes on kaht sorti seiklussporti: ühel juhul tuleb leida oma parim liikumistee kaardi abiga järgmisesse punkti või vahetusalasse, aga teisel on rada maastikule ette märgitud.”

Radade ettevalmistamine

„Kui tavaliselt on seiklusspordi lahutamatuks osaks orienteerumine ja asustamata aladel navigeerimine, siis meie STIHL Multisport Challenge’i põhiline erinevus on see, et meil on terve rada ette märgistatud,” räägib Arvi. „Osalejad ei pea vaevama pead orienteerumisega, vaid nende ülesandeks on ainult keskenduda füüsilisele pingutusele ja kindlasti ka taktikamängule ehk pidevale konkurentide jälgimisele ja õigel hetkel nende eest ära saamisele. Kuna rada on siin väga tähtis, läheb sinna ka palju ressurssi. Esmalt toimub kodune planeerimine, et saada esialgne marsruut kaardile, seejärel kulub lugematu hulk tunde maastikul, et pakkuda lõpuks osalejatele võimalikult huvitavat rada ja tuua esile just selle maastiku eripärad. Enne võistlusi toimub põhjalik rajamärgistamine ja lisaülesannete ülesseadmine, mis meie võistlusel peab eriti põhjalik olema, sest kogu rada peab olema võistlejatele selgelt ja üheselt arusaadav.”

Ideed radade ülesehituseks tekivad enamasti kas teistel võistlustel või maastikul liikudes, mil näeb selle eripära ja võimalusi. „Kuna Hiina seiklusspordivõistlused on meie võistluse puhul väga suureks eeskujuks, siis võistluse formaat ja ka osa lisaülesannete mõtted on sealt tulnud,” tõdeb mees. „Endal on seal võisteldes tekkinud väga positiivsed emotsioonid ja nüüd ongi meie soov neid selle võistlusega edasi anda.”

Sportlik vorm on vajalik!

Kuna seiklusspordivõistlused toimuvad eri viisidel liikudes, on vaja, et osalejad tunneksid konkreetsete liikumisviiside tehnikat ja on neid eelnevalt ka harjutanud. „Tegelikult on nii, et natukenegi aktiivne inimene suudab selle spordialaga tegeleda ja osalejad võivad võtta seda kui pikemat matka, mis hõlmab eri liikumisviise,” julgustab Arvi. „Osalemiseks peab peale jooksujalatsite ja riiete olema ka isiklik jalgratas ja kohustuslik kiiver. Abiks on ka kerge seljakott, millega saab võistlemise ajaks toitu ja jooki kaasa võtta.”
Kirglik seiklussportlane Arvi ise jõudis seiklusspordini kuulutuse kaudu, kus otsiti võistkonda kolmandat liiget üheks etapiks. Ta oli selle spordiala vastu juba pikemat aega huvi tundnud ning pärast seda etappi pani järgmiseks hooajaks kokku juba oma võistkonna.
„Kolmel korral olen jõudnud Hiina seiklusspordivõistlustele, mis on kindlasti elamus omaette Rõõm on osaleda sellistel võistlustel, kus korraldajad on igale pisiasjale tähelepanu pööranud ja üritust korraldatakse väga suure vastutustundega. Osalejaid on seal üle maailma ja võib öelda, et seal on koos ka selle spordiala maailma tippseltskond,” räägib Arvi, kelle meelest põnevaimaks kogemuseks seiklusspordis on tihedas konkurentsis oma taktika väljamõtlemine. „Kui see toob edu kogu võistkonnale, siis valdab suur rahulolu. Kindlasti pakuvad ka maastik ja loodus tihti väga põnevaid elamusi ja emotsioone. Kui saad päikesetõusu vastu võtta rabas mütates või kilomeetreid mööda suuri maa-aluseid koopaid joosta, siis need mälestused ei kustu kunagi,” kinnitab ta.

Arvi hakkas ise ka võistlusi korraldama, sest soovis pakkuda inimestele uudseid ja huvitavaid võimalusi. „Igasugused rahvaspordiüritused on suure töö ära teinud ja endale nii palju osalejaid saanud, kuid näiteks lihtsalt 10 km mööda maanteed joosta ei ole tegelikult üldse nii põnev kui seigelda tundmatul ja tihti metsikul maastikul ning panna ennast proovile uute väljakutsetega,” arvab ta ning lisab, et korraldamisega kaasneb muidugi alati ka teatud närvikõdi, et kas kõik ikka laabub ja jõuab õigeks ajaks valmis.

Väljakutseid jagub

Võistlusi on Arvil päris palju ning treeningud sõltuvadki eelkõige hooajast ja ees ootavast võistlusest. „Läbi aasta on mul teatud tähtsamad võistlused, milleks spetsiaalselt valmistun. Võistlusi koguneb aasta lõikes palju, kuid tihti on osa neist rohkem treeningu eesmärgil, et valmistuda mõneks tähtsamaks mõõduvõtuks. Talvel on esikohal suusatamine ja jõutreeningud, mõnel korral nädalas käin ka jooksmas, et jooksulihast hoida. Kevadel tulevad esiplaanile jooksmine ja rattasõit. Kui võimalust on, käin ka kajakil sõitmas. Mitmekülgne treening lubab kindlasti suuremaid mahte, sest ühe distsipliiniga pidevalt tegeledes võivad nn kutsehaigused kiirelt välja lüüa. Kuna seiklussport on vastupidavusala, siis on ka kuid, kus treeningtunde tuleb üle kuuekümne,” räägib Arvi.
Seiklusspordis korraldatakse ka tiitlivõistlusi ja suurim õnnestumine oleks maailmameistri tiitel. Arvi sõnul on tegelikult võistlusi väga erinevaid ning seiklussportlased otsivad tihti aina pikemaid ja raskemaid väljakutseid. „Karmimad võistlused toimuvad väga raskete ilmaoludega ja karmides keskkondades, näiteks Patagonia ekspeditsioon toimub Lõuna-Ameerika lõunatipus, kus tuleb suurte tuulte käes ületada kõrgeid mägesid ja jääpankade vahel kajakiga manööverdada,” toob ta lõpetuseks välja.

Tekst: Keilit Aedma
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 juulis