Kui elutempo läheb kiireks, kipub toitumine olema esimesi asju, mis lükatakse aja kokkuhoiu mõttes tagaplaanile. Tegelikult peaks meie kütus olema sel perioodil võimalikult kvaliteetne, et stressile ja pingele vastu pidada ning väljuda oravana rattas jooksmisest võitjana.
Sügis tõi meie perre päris mitu ratast, milles pidin oravana kiiremaid samme tegema. Mured lastega koolis-lasteaias, enda kodutööd üliõpilasena, ametialased kohustused ja kõik muu takkaotsa panid korduvalt ninali kukkuma. Ei olnud kerge sisse elada töisesse rutiini, ei vaimselt ega füüsiliselt.
Stress, mis üleöö kaela sadas, lõi pere toitumise pea peale. Esmalt hakkasid toidukorrad muutuma tihedateks näksimispausideks, seejärel ilmusid lauale toiduained, mida lapsed ei osanud isegi taga nutta, ja asi läks selleni, et lauale rändas paar korda valmistoit (mis maal elades on päris äärmuslik juhtum).
Sel hetkel mõtlesin, et tuleb tõmmata pidurit ja prioriteedid paika panna. Kohe kõike korda ei saa, aga otsustasin hakata söögilaua üle otsustamisõigust tagasi andma mõistusele, mitte stressis kehale või emotsioonidele. Hakkasin uuesti astuma samme, mida eelnevalt olin kord juba teinud ja mis olid mind eesmärgini viinud.
Minu jaoks on välja kujunenud söömise kolm sammu – söömisaeg, toidukogused ja toidu valik. Mis järjekorras keegi need ette võtab, ei ole üldse oluline. Tähtsam on see, et enne ei liigutaks uue sammu juurde, kui eelnev on korralikult sisse harjutatud. Mõnel läheb harjumiseks nädal, teisel kuu. Mina piirdusin olenevalt sammust 1–2 nädalaga.
Söömisaja puhul võtsin kasutusele 8/14 ajajaotuse. Olin seda ka suvel varem katsetanud ning juba siis tundsin, et see sobib mulle. Nüüd, töörütmis, olen aru saanud, et see on just see, millega ma tööpäevad ilusti üle elatud saan. Alustan päeva varahommikul suure tassi vee või teega. 8-tunnise söögiakna avan kella 11 ajal, kui tööl on lõunapaus. Söögiaeg saab lõpu õhtul 19 paiku, mis ajaks on mul enamasti päeva neljas toidukord ilusti söödud. Seejärel tuleb kehale 14-tunnine paast, et järgmisel päeval sama rütmis jätkata.
Järgmisena võtsin ette toiduvaliku. Siinkohal sain tuge sõbrannadelt, kellega tegime kokkuleppe, et igal õhtul jagame piltidena, mida keegi on söönud, ja anname nõu, kuidas parandada. Kui sul on kõrval inimesed, kes sama teekonda läbivad ja kõrvalseisja pilguga menüüle otsa vaatavad, aitab see päris palju kaasa, et järgmisel päeval oleks valikud kas või ühe ampsu võrra tervislikumad. Lisaks aitas õhtuti toiduvaliku läbitöötamine endale paremini teadvustada, mis suust ikkagi sisse läks.
Viimaseks jäi toidukoguste korrigeerimine. See oli minu jaoks üks raskemaid tõkkeid, mida ületada. Kui kodus on vaaritatud väga hea toit, siis on raske tõmmata pidureid, et rohkem ma ei söö. Kui kell kukub 19, siis tean, et on kõik. Enne selle juhtumist kippus ikka pähe mõte, et „mis see üks amps ikka teeb“. Õnneks sain ka kogused paika, kui hakkasin uuesti toitumispäeviku äppi kasutama ja sealt vaatas vastu karm reaalsus, et minu veidi suurem ports või „ah, see on tervislik, võib juurde võtta küll“ võis anda ligi 1000 kcal.
Praegu tunnen end oma kehas väga hästi! Kaalust ei tea ma juba juulikuust saati midagi ja ei tunne puudust ka. Kaalu pärast muretsemise asemel naudin, et saan süüa tervislikku toitu tervislikes kogustes ja peeglist vaatab vastu enesega rahulolev naine!
Artikli autor Maris Huopolainenon 28-aastane kolme lapse ema, kes peab väikest viisi võitlust kaalunumbriga. Appi tulevad sport ja tervislik toitumine. Loe Marise tegemiste kohta rohkem siit: marisjamaailm.ee
Fotod: Marit Mänd
