Aastal, mil Eesti tähistab riigi sajandat sünnipäeva, täitub võrdlemisi väärikas number ka Eesti jääpurjetamisspordil – nimelt on esimene teadaolev info jääpurjetamisest Eestis pärit aastast 1888. Seega on Eestis jääpurjetamisega tänaseks tegeletud 130 aastat.
Ala, mille harrastamist dikteerib paljuski ilm, on eestlastele aastate jooksul hulgaliselt medaleid toonud. Ka tänavu suunduvad Eesti jääpurjetajad poodiumi kõrgemaid kohti püüdma, seda enam, et maailma ja Euroopa meistrivõistluste korraldajariik on Eesti, võistlused toimuvad 24. veebruarist kuni 3. märtsini ning võistluste toimumise esimese eelistusena on märgitud Saaremaa. Kui ilmastikutingimused võistlust Eestis soosivad, saabub Saaremaale vabariigi aastapäevaks sadu jääpurjetajaid üle maailma. Võistluste toimumise kuupäevad on jääpurjetajatele teada juba mitu kuud ette, kuid sõita saab seal, kus on sobiv jää ja seega selgub asukoht hiljemalt kolm päeva enne võistlust. Nii tuleb näiteks sakslastel olla valmis Eestisse sõitma või möödunud aasta näitel, eestlastel Poola minema.
Täpsusteni lihvitud tehnikasport
Legendaarsest purjetajate perekonnast pärit mitmekordne maailma- ja Euroopa meistrivõistluste medalist Vaiko Vooremaa on aastate jooksul jõudnud jääpurjetamise varustust lahti pakkida nii lähiriikides kui ka kaugemates kohtades. Unistustes mõlgub veel üks Alpides asuv järv, mis vähemalt fotode põhjal näib jääpurjetamiseks ideaalne olevat. Samas tõdeb ta, et ümbruskond ja järve jääolud ei pruugi esteetilises mõttes vastavuses olla. „Üldiselt on nii, et mida ilusam koht, seda kehvemad on tingimused jääle minekuks. Erinevus tuleneb pigem tuultest, mis hea õnne korral sõitmist soosivad,” selgitab Vooremaa, kelle jääpurjetaja karjäär sai isa Endel Vooremaa eeskujul alguse 1976. aastal. Vooremaa sõnul on tänaseks tase aga tunduvalt tõusnud ja tipus läheb aina kitsamaks. Ometi õnnestus Vooremaal saavutada 2016. aastal Rootsis toimunud maailmameistrivõistlustel 160 jääpurjetaja konkurentsis kolmas koht. „Jääpurjetamine on ennekõike tehnikasport ja edu sõltub paljuski sellest, kuidas on kelk seadistatud ja kui hästi kelgu jooksma saab,” ütleb Vooremaa.
Kiirus võlub
Ka Eesti Jääpurjetamise liidu peasekretär ning Jahtklubi Merikotkas jääpurjetaja Marek Lentsius tõdeb, et edukas purjetamine jääl nõuab peensusteni lihvitud tehnikat. „Purjetamise trajektoorid ja väiksemadki rooliliigutused peavad olema sujuvad ja läbimõeldud. Rapsides edu ei saavuta,” sõnab Lentsius, kelle jääpurjetamiskarjäär sai alguse 21 aastat tagasi Tartus Valdeko Säre käe all. Ei Lentsius ega Vooremaa salga, et ala teeb nende jaoks põnevaks ka sõitmise juurde käiv kiirus – 120 kilomeetrit tunnis mööda jääd vuhiseda võib esmapilgul ohtlik tunduda, kuid paadid on stabiilsed ja olenemata otsese piduripedaali puudumisest, on võimalik õigeid tuuli sihtides hoogu kiiresti vähendada.
Seda paati pole tehtud linnuluust
Kuivõrd jääpurjetajate kelgud ja sõitmisvarustus on suuresti ise tehtud, sõltub kelgu stabiilsus paljuski ka paadimeistri kätetööst. „Jääpurjeka osad valmistatakse vastavalt sõitja kehakaalule, et tagada parim sooritusvõime,” selgitab Lentsius. Lisaks rooliga kelgule kuuluvad jääpurjeka varustusse ka süsinik- või klaaskiust mast, takronist puri, puidust tala ja metallteraga uisud. Viimaseid on jääpurjetajatel mitu paari, sest uisud valitakse vastavalt jää- ja ilmastikuoludele. „Kui jääd katab lumekiht, peavad uisud olema õhukesed, et lumest kergemini läbi libiseda. Ideaalsel jääpinnasel aga lund pole,” räägib Lentsius. Ka purjevalik sõltub ilmast. „Lamedam puri on mõeldud siledama jää ja tugevama tuule jaoks, n-ö kottis puri aga soosib krobelise jää ja vaikse tuulega sõitmist, ” toob Lentsius näite levinumatest purjeliikidest.
Kuna varustus on väga personaalne, ei laenutata jääpurjekaid kergekäeliselt välja nt proovisõitudeks, seda enam, et jääl purjetamine vajab nii tehnilist oskusteavet kui ka teadmisi sõiduohutusest. „Kui inimesel tekib ala vastu huvi, siis kõige mõistlikum ongi võtta ühendust mõne jääpurjetaja, jahtklubi või Jääpurjetamise liiduga, kelle kaudu saab jääpurjetamist proovida,” soovitab Vooremaa, kes ka ise lahkelt oma teadmisi Haapsalus edasi jagab.
Kus tuul, seal sõit
Peamised jääpurjetamise kohad Eestis on Haapsalus, Pärnus, Saaremaal, Saadjärvel ja Võrtsjärvel. Nendes kohtades toimuvad ka nädalavahetustel Eesti jääpurjetamise meistrivõistlused, kus, nagu maailmaski, võetakse mõõtu neljas võistlusklassis: Ice-Optimist ehk kuni 16-aastased, DN-juunior ehk kuni 24-aastased, DN ehk vanemad kui 24-aastased ja Monotüüp XV ehk kahe purjetajaga paadid. „Jääpurjetamise hooaja algus ja lõpp on otseses seoses ilmaga. Täisvarustuses jääpurjekas kaalub ligi 150 kilo – kui jää on piisavalt tugev, et seda kanda, saab sõitmisega alustada ja sõidetakse pea igal nädalavahetusel kevadeni välja. Võistlusi planeerides oleme arvestanud, et jaanuari esimesel nädalavahetusel saab juba jääle minna. Igal aastal aga nii optimistlikud ennustused paika ei pea,” tõdeb Lentsius.
Kui veekogud on jääs, võetakse võistluspaiga valimisel arvesse ka muid tegureid. „Lisaks lumevabale või vähese lumega jääle peab olema ka tuult, kuid ei tohi olla udu ega sademeid, mis nähtavust mõjutavad,” kinnitab Lentsius.
Põnev ka vaatajale
Aktiivseid jääpurjetajaid, kes nädalavahetustel külma trotsides jääl kiireid kelguringe teevad, oli möödunud hooajal Eestis kokku 52, kaasaelajaid kodudes aga hinnanguliselt kordades rohkem. „Jääpurjetamine on ala, mida on äärmiselt põnev harrastada ja põnev jälgida näiteks droonikaadrite vahendusel. Kohapeale kaasa elama tulevad ainult vapraimad fännid, sest seistes hakkab lihtsalt liiga külm,” sõnab Lentsius.
Fakte jääpurjetamisest:
Esimene info jääpurjetamisest Eestis pärineb aastast 1888.
Täisvarustuses jääpurjekas kaalub ligi 150 kg.
1928 aastal toimus esimene rahvusvaheline jääpurjetamise võistlus Tallinnas.
Populaarseim võistlusklass on kiire ja lihtne DN, mille esimene maailmameister oli eestlane Ain Vilde aastal 1973.
Eesti Jahtklubide Liit valis möödunud aasta jääpurjetajaks Saaremaalt pärit 10-aastase Georg Paomehe, kes tuli läinud hooajal maailmameistriks.
Kuidas jääpurjetamine käib?
Jääpurjekaga sõitmise ajal muundatakse tuule voolus olev jõud purje seadmisega kiiruseks. Jää ja uiskude vahel mõjuv hõõrdejõud on vee ja suvise purjeka vahel mõjuvaga võrreldes imeväike, mistõttu on jääpurjekaga võimalik arendada kiirust üle 100 km/h.
Tekst: Eveli Paalberg
