Turjal 34 eluaastat, reisipäevikus 43 riiki ja 142 sihtkohta, sahtlis diplomid turismiäri juhtimises ja seiklusspordi korralduses on ette näidata äsja Tallinnas oma esimese spordipoe avanud Maksim Pavlovil.
Väikelinnas Paides sündinud mees kasvas üles koos loodusega ja just sealt sai tugeva tõuke ka tema seikluskirg. Tallinnasse suundus Pavlov õppima turismi ärikorraldust ning asus tööle Rootsi liinil sõitnud Tallinki laevale. „Tänaseks unustuste hõlma vajunud ja pankrotti läinud Eesti-Ameerika Äriakadeemia haridus andis mulle esmase baasi edasi õppimiseks. Tänu tutvusringkonnale jõudis minuni info USA-s Marylandis Garretti kolledži juures olevast Seiklusspordi instituudist, mis pakkus osalist rahalist tuge ja võimalust omandada sügavamad matkaalased teadmised. Asusin sinna õppima 2007. aastal ja tänu võimalusele ainepunkte üle kanda õnnestus läbida kaheaastane programm pooleteise aastaga,” räägib mees.
Kuni tänase päevani vaatab Pavlov väikese muhelusega tagasi ajale Ameerikas ega suuda uskuda, et ainepunkte jagatakse nii kajakiga kärestikel sõitmise, matkamise kui kaljuronimise eest. „Tegemist on vist ühe kõige vingema haridusega maailmas,” leiab ta.
Mitmekülgne haridus
Kuna tegu oli kolledžiga, tuli aineprogrammi kohustusliku osana avardada silmaringi ka matemaatikas, Ameerika Ühendriikide kirjanduses ja loomulikult loodusõpetuses laiemalt. „Üks aine keskendus kõnepidamise õpetusele, mille eksamil tuli laval arvukale kuulajaskonnale kõne pidada,” meenutab Pavlov.
Põnevamad seiklused seostuvad talle siiski pigem praktiliste kogemustega looduses. „Käisime näiteks mitmepäevastel ronimismatkadel, kus kõrgel kaljul rippudes sõltus su elu ainult karabiinist, peenikesest köiest ja meeskonnatööst. Otsest hirmu ei tundnud, kuid eks mõtlesin küll, et kuhu ma nüüd ennast mässinud olen.”
Matk kui ellujäämiskursus
Pikim matk Lääne-Virginia metsades kestis nädala. „Õppisime karude eest toitu puude otsa peitma ning esmaabi, vee kogumise, sooja saamise, varjualuse ehitamise ja orienteerumisega seotut. Kooliprogrammi raames olen märtsikuus isegi lumehange alla onni ehitanud, loomulikult tuli seal ka öö mööda saata, telke varustuses polnud. Võin öelda, et üks korralik suur prügikott on matkal väga tänuväärne abimees,” peituvad nutikad lahendused Pavlovi kinnitusel vahel väga lihtsates asjades.
Kolledžiõpilaste teadmisi ja oskusi maastikul liikumise kohta kasutati ära ka päästetöödel. „Veetsime mitu päeva metsas üht 14-aastast poissi otsides. Kaasatud olid päästjad, politsei, punane rist ja kohalik meedia. Meie jaoks oli abistamine küll plaaniväline, aga kohustuslik. Juhtum lõppes õnnelikult, laps leiti üles.”
Seiklusspordi diplomiga Austraaliasse
Ameerika seiklus tõi Maksim Pavlovi ellu väga palju uusi inimesi, lähedastega hoidis ta ühendust peamiselt Skype’i teel ja Eestisse jõudis vaid korraks jõulude ajal. Diplom taskus, koju naastes ei möödunud aastatki, kui küpses uus plaan maailma avastada. Nimelt otsustas ta paljude noorte eeskujul end töö- ja puhkuseviisaga maakera kuklapoolel proovile panna. Kokku veetis Maksim seal aasta, millest üheksa kuud töötas teda põhjalikult koolitanud Kathmandu matkapoe pidajate heaks nii Melbourne’is kui Brisbane’is.
Kuigi tänu põnevale tööalasele väljakutsele jäi Austraalia suures osas avastamata, õnnestus osa lähiümbruse kohustuslikke vaatamisväärsusi ja sihtpunkte siiski oma silmaga üle vaadata. Eredaimatest seikadest meenutab ta päevamatku Tasmaania lõunaosas Hobarti ümbruses, väljasõitu ja vaateid Great Ocean Road’il, matka Apollo Bay ümbruses ning puhkajate meeliskohti Sunshine Beach ja Surfers Paradise.
Matkad pakuvad närvikõdi
Tõsisemalt on Pavlovil õnnestunud avastada Kagu-Aasia saari, kus tuli hakkama saada kohati päris ekstreemsetes olukordades. „Meenub paari aasta tagune seik matkalt Borneo saarele, jäime porises vihmametsas seigeldes ootamatult jalgu ühele suurele orangutanile. Loom tegi meile tungivalt selgeks, et me kiiremas korras tema valdustest lahkuks. Ühel hetkel hakkas ta meid okstega loopima, tekkis väike paanika, sest tegemist oli väga suure loomaga,” tunnistas seikleja ja kinnitas, et õnneks saadi siiski turvaliselt pakku.
Parajat väljakutset ja erutust pakkus reisiseltskonnale ka Bali saare avastusretk, mille käigus otsustati ratta seljas alla sõita Agungi vulkaani servalt, mis alles mullu novembrikuu lõpus oma jõudu näitas ja hulga reisiselle päevadeks saarele lõksu jättis.
Matkajuhina eelistabki Maksim Pavlov väljasõite sõprade seltskonnas just rattaga ja seda eriti kodumaa looduses. „Oleme viimase viie aastaga teinud kuus rattamatka, millest üks oli näiteks 120 km pikk sõit Soomaal, teine Lõuna-Eestis alates Piusast kuni Sibulateeni, mis tegi kokku umbes 200 km. Trajektoori valime üldiselt nii, et võimalusel saaks matka alguspunkti rongiga. Oleme isegi rongiettevõttega eraldi nõudepeatusi kokku leppinud, mis eeldas omajagu bürokraatiat, aga sai tehtud,” meenutab Maksim vahvaid seiklusi.
Hobist sai töö
Ameerikas ja Austraalias saadud kogemused ja teadmised on tekitanud Maksimis sügavamat huvi seiklejate elu toetava varustuse vastu. Tööelus ei juhi mees matkagruppe ega pea rahvuspargi vahi ametit, küll aga teab pisidetaile matkajate hüvanguks töötava rõivatööstuse innovaatilistest lahendustest. „Eestis olin vahepeal ametis agendina ühes Soome rõivabrände maale toovas ettevõttes. Juhuse kaudu sattusin töökuulutuse peale, milles sooviti leida hulgi- ja jaemüügi ning uute kaupade Baltikumi turule toomisega tegelevat müügijuhti. Otsustasin sellega kaasa minna ja täna on minu suurim väljakutse Tallinnas üsna lühikest aega tegutsenud matkapoe Deimex Sport juhtimine.”
Seiklustele vastu aitab Deimex Sport
Mullu detsembris avaski Ülemiste Ärimajas (Peterburi tee 2f) uksed Deimex Sport, kust leiab laia valiku rõivaid ja varustust Itaalia brändidelt Salewa, Dynafit, Slokker, Nordsen, AST ja Astrolabio. Alpide saadikud Eestis, nagu poe juhataja Maksim Pavlov äri nimetab, on hea täiendus kohalikul turul juba saada olevale sortimendile.
Ettevõtet peab Maksim koos itaallastest partneritega ja asjatundlikku teenindust pakutakse Tallinnas kohapeal nii eesti, vene kui inglise keeles. „Peamiselt on meie tooted seotud matka- ja mägimatka, aga ka seiklusspordiga. Leiame lahenduse neile, kes lähevad metsajooksule, Everesti või Kilimanjaro tippe vallutama, maratonile, suusatama, jalgrattaga sõitma või lihtsalt avastusretkele,” lubab ta.
Maksim soovitab: kuidas komplekteerida matkakotti?
Varustuse komplekteerimine sõltub reisi eesmärgist ja pikkusest. Riideid tasub valida nutikalt ja lähtuda kihilisuse põhimõttest. „Reisikott peab olema võimalikult kerge, kaasa võiks pakkida ühe alus- ja ühe pealiskihi. Vihmakindel koorik kulub ka kindlasti marjaks ära, see ei võta palju ruumi, kaitseb sind nii niiskuse kui teravate esemete eest ja laseb kehal hingata. Kaasa tasub pakkida märkmik, karabiin, nuga, plaaster, vile, helkur, tikud, peegel, nöör, kompass, päikese ja putukahammustuste eest kaitsvad kreemid ning suurem prügikott. Loomulikult lisatoitu ja vähemalt liiter vett,” soovitab matkasell Pavlov.
Oluline on ka õigete jalanõude ja seljakoti valik. „Ära osta kõige odavamaid ketse, vaid investeeri jalanõusse, millega saad muretult sadu kilomeetreid läbida. Saapad tasuks enne matkale minekut sisse kanda. Kuna seljakott on sinuga pidevalt kaasas, võiks see olla võimalikult mugav ja funktsionaalne. Hea, kui hädavajalikke asju saaks kätte ka ilma kotti pidevalt seljast võtmata.”
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: erakogu
