Sportlase kui meelelahutaja roll on end pildis hoida

Ergo Kukk

Viimase aastaga on toimunud Eesti spordimaastikul üks suur ja positiivne muutus. Meie sportlased on tulnud lõpuks oma treeningradadelt ja spordisaalidest päevavalgele ning muutnud end nähtavaks ka tavarahvale.

On kätte jõudnud aeg, mil meil on võimalus näha oma sportlasi ka mujal peale võistluste. Mõni sportlane oligi justkui nahkhiir, kes ööde asemel ilmutas end vaid iga nelja aasta järel olümpiamängudel. Nüüd leidub aga üha enam kanaleid, mille kaudu näeb tippsportlaste argielu, valmistumist võistlusteks ning treeninguteks. Ja õnneks on sportlased järjest rohkem nõus seda ka jagama.

Tippsport on eelkõige meelelahutus ja tippsportlased kõige ehtsamad meelelahutajad. Kõlab ehk karmilt, kuid spordilt ootame emotsiooni ning seda sportlased ka pakuvad, olgu see siis positiivne või negatiivne. Seetõttu peab olema sportlane nähtav ka mujal peale võistluste – mida nähtavam on sportlane, seda rohkem on tal poolehoidjaid. Mida rohkem poolehoidjaid, seda rohkem on toetajad huvitatud sportlast aitama. Seega on sportlasel vaja olla nähtav, et tal oleks võimalused kvaliteetseteks treeninguteks.

Üheks suureks meediumiks on Instagram ning agaralt on seda kasutama hakanud aina enam noorema põlve sportlasi. Minu seinal on viimasel ajal pilku püüdnud nii Saskia Alusalu, Karel Tammjärve, Ksenija Balta, Janek Õiglase ja paljude teiste sportlaste pildid ning story’d. Olen enda puhul täheldanud, et mida aktiivsemalt nad end pildis hoiavad ja head materjali jagavad, seda suurem on mul ka huvi erinevatel suurvõistlustel nende tegemistele kaasa elada. Ja ilmselgelt pole ma ainus. Karelit jälgib Instagramis ligi tuhat, Ksenjat pea 13 000 ja Saskiat koguni 27 000 inimest. Muljetavaldav number väikese Eesti sportlaste kohta.

Kuid tuleb näha ka suuremat pilti ning ma loodan, et ka sportlased on sellest aru saanud. Tegevus Facebookis, Instagramis ja mujal meediakanalites ei too kasu ainult neile endile, vaid aitab meeletult kaasa ka nende spordiala tutvustamisele ning üleüldiselt spordi propageerimisele. Kõige ilmsem näide on muidugi Saskia, kelle alaga olid, olgem ausad, tuttavad vaid tõsised spordifanatid. Nüüd teavad kiiruisutamisest aga ka tuhanded pisikesed spordisõbrad, kelle jaoks Ants Antsoni medalivõit on nii kauge minevik, et võrreldav juba keskajast pärit ajalooga. Sama on ka teiste aladega, kus sportlased näitavad oma story’de ja piltide kaudu kõike seda, mis jääb kulisside taha. Mil moel keegi valmistub ning kuidas käib kasvõi kõige elementaarsem taastumine.

Las noored olla Facebookis ja Instagramis. Kui me suudame läbi nende kanalite teha sportlased eeskujudena nähtavaks, siis on meil ehk nii mõnigi pisike juntsu juures, kelle suurimaks kireks järgnevate aastakümnete jooksul saab olema olla veelgi kõvem sportlane ja tuua koju kõige kirkam olümpiamedal.

Ahjaa, mu enda põlv on aina parem ning paindub üle 70 kraadi. Mõõdukad jõutrennid oma keharaskusega on juba igapäevane rutiin, seega saab ka ülejäänud keha oma toonuse kätte. Eks vaatab, kaugele järgmise nädalaga jõuame.

Seniks kirjutamiseni!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: erakogu