Mida teeb meedik spordivõistlustel? Millal on tal õigus võistleja rajalt maha võtta? Miks juhtub meestega rohkem kui naistega? Vastab meedik Teet Daaniel.
Teet Daaniel on meedikuna ametis olnud loendamatutel rahvaspordiüritustel. Tavaliselt on ta olnud rajal see „viimane meedik”, kes sõidab rattaga või suusatab kõige viimaste osalejate järel. Viimane positsioon tähendab rohkem töötunde ja nõuab keskmisest paremat vastupidavust.
Teet on õppinud õendust ja tema rajameediku töö sai alguse PERHi operatsioonikeskuses töötades. Hea sõber Kaspar Rõivassepp, kes ametis ortopeed-kirurgina ja lisaks ka Eesti jalgpallikoondise arstina, kutsus Teetu endale spordivõistlustele appi. „Olen alati valmis tema pakkumisi vastu võtma. Kaspar teab, et ma olen sportliku taustaga, sellepärast olen alati lõpumeedik ja tiksun maratonide lõpus. See tähendab mõnikord 8–9 tundi rajal,” ütleb Teet sissejuhatuseks.
Täiesti „tavaline” rajameediku päev
Kui sportlastel on omad rituaalid ja rutiinid, siis on ka need võistlust turvavatel meedikutel. Võistluspäeva hommikul tullakse kohale, kõikidele jagatakse legendid, millega ollakse juba varem tutvunud. Pannakse paika positsioonid, kes on rajameedikud ja kes staabimeedikud. Näiteks Tallinna maratonil on ametis üle 20 arsti ja meediku. Jooksumaratonil on rajameediku töövahendiks ratas, suusamaratonil ollakse võistlejatega võrdsel positsioonil ehk distants tuleb läbida suuskadel. „Pean raja alati läbi sõitma. Hakkan kõige aeglasemate taga vaikselt kulgema ja tiksun, kuni kõige viimane on lõpetanud. Võistluse ajal tuleb täita lisaks erinevaid ülesandeid. Näiteks kui Tallinna maratonil eri distantside rajad kattuvad, pean jälgima sportlasi kahelt pool, ka vastutulevaid,” selgitab Teet.
„Rajalt maha!”
Mind kui paljudel rahvamaratonidel osalenut huvitab ikka see, mis olukorras ja hetkel on arstidel õigus ja ka kohustus inimene n-ö rajalt maha võtta. Teet selgitab: „Kes on juba klaasistunud kalapilguga, sellele tuleb abi anda, st kes ei saa enam aru, et on end pildituks jooksnud. Meil on staabiga raadioside ja info peab jõudma alati peastaapi. Kui sportlane on jõudnud jooksja rollist patsiendi rolli, tuleb talle sõltuvalt olukorra raskusastmest kiiresti abi organiseerida, teha täiendavaid monitooringuid kiirabiautos või transportida uuringuteks haiglasse. Meedikutel on õigused jooks katkestada, kui nähakse, et inimene on enesele ohtlik ja on kohe kokku kukkumas. Sellistel juhtudel peatatakse ta kinni ja tehakse esmane monitooring ning vajadusel organiseeritakse kiirabiauto. Kõige tähtsam on saada sportlane konditsiooni tagasi, et ei tekiks pöördumatuid tagajärgi.”
Ego maksab kätte
Teise põletava teemana uurin Teedult, et miks juhtuvad kokkukukkumised ja kahjuks ka surmad just meestega. Teet: „Naised on alalhoidlikumad, tulevad tihtipeale ise rajalt maha, pöörduvad abi saamiseks meie poole ja väga tihti sõidavad ise koju bussi või taksoga. Meestel on puhtalt ego probleem, nad ei suuda õigel hetkel lõpetada. Mehed ei anna endale aru, et stopp – seisund on halb. Mõeldakse ikka, et ma jooksen edasi, vaatame, kuidas kulgeb. Ei taheta teistest halvem olla, ei peatuta ja joostakse end pildituks.”
Pärin veel Teedult, miks juhtub ka õnnetusi just poiste ja noormeestega, kes on treenitud ja aastaid spordiarsti juures kontrollis käinud. Teet selgitab, et noortel võivad teismeeas lüüa välja haigused, mida ei ole varem tuvastatud ja mis ei pruugi olla ka pärilikud. Ning eks noormehed riskivad kindlasti ka rohkem kui samas eas neiud.
Rahvasportlase riskid
Alati tuleb kuulata oma keha, isegi kui pulsikell näitab midagi muud. Oleme kõik kuulnud ütlust „vaata passi!”, kuid tegelikult ei ole vanus alati põhjus, miks kokku kukutakse. Paljud vanemas eas rahvaspordiüritustel osalejatel treenivad igal nädalal, võtavad võistlusi rahulikult ja osalevad just pikematel distantsidel. Lühematel distantsidel kukub rohkem inimesi ära, sest mida pikem on distants, seda rahulikumalt joostakse, see ei kurna ära. Teet selgitab: „Lühematel distantsidel ollakse anaeroobses tsoonis, kus pulss on terve distantsi vältel 180–200 vahel ja see on südamele raske. Kui seda treenitud pole, siis organism ei pea vastu. See on kehale šokk ja elektrolüüdid lähevad paigast ära. Võib tekkida arütmia, südame rütmihäired.” Võin omast kogemusest kinnitada, et mõnel maratonil näen stardis noori poisse, kes tulnud jõusaalist, on heas vormis, kihutavad stardist minema, kuid 20–30 km vahel püüavad keskealised naised nad kinni, sest vastupidavust tuleb treenida püsivalt ja rutiinselt. Organism nõuab eelnevat pingutust. Tapab tempo, mitte distants!”
TP ehk maratoni toitlustuspunkt
Tippsportlane täidab oma plaani punktuaalselt, tal on omad treeningplaanid, rituaalid-rutiinid ja jootjad võistlustrassil. Kuid kuidas peaks käituma rahvasportlane? Teet: „Rahvasportlane joogu igas peatuses ning söögu rosinaid, soola ja hapukurki. Need ei ole niisama välja mõeldud, vaid on teadlikult valitud, et inimene ära ei kustuks. Samuti võiks treenida joogitopsist joomist, et ei satuks TP laua taga seistes mugavustsooni, sest rütmivahetus on alati raske.”
Meediku soovitused
* Haigena ei tohi kindlasti trenni minna. Pärast haigust tuleb treenimisega alustada ettevaatlikult, vastasel juhul võib tekkida südamelihase põletik. See on kaval haigus, mida ei tunne kohe ära, võidakse jala peal läbi põdeda ja hiljem näha infot alles kardiogrammilt.
* Haiguste ennetamiseks soovitab Teet aasta ringi külmas vees ujuda. Piisab ka mõnest minutist. Saun enne või pärast ei ole soovitatav, keha peab ise üles soojenema. Külm on ka hea taastusvahend, viib piimhappe lihastest minema. Sinikad, verevalumid – neid tuleb jahutada, et põletikku ei tekiks.
* Enne suuremaid võistlusi peaks esmalt kontrollima verepilti ja tegema koormustesti. Verepilt näitab ära, mis on organismis puudu ja mis üle.
Teet on selle töö jaoks loodud!
Kommenteerib Kaspar Rõivassepp – PERH ortopeed-kirurg, Eesti jalgpallikoondise arst, Tallinna maratoni meditsiiniteenistuse juht:
„Kohtusime Teeduga Mustamäe haiglas. Teet töötas operatsiooniplokis, kus mina tegin lõikusi. Spordivõistluste meedikute töö on vabatahtlik, sinna sobivad inimesed, kes armastavad sporti ega võta seda tööd kui kohustust, kes kannatavad rutiini, sest mõni võistlus kestab 8–9 tundi. Meil on tekkinud mõnus tuumik, kes käib võistluselt võistlusele. Võin kahtluseta öelda, et Teet on maailma parim „viimane meedik”, tänu kellele saavad viimased võistlejad võimsa elamuse. Teet ergutab neid, annab juua. Kui kommenteerida omalt poolt riske meeste ja naise puhul, siis lihtne vastus ongi see, et mehed ja naised on erinevad. Mehed lähevad sõtta, naised naudivad protsessi. Statistika järgi on meestel rohkem veresoonkonnaprobleeme, infarkt võib tabada neid juba 30-aastaselt, naisi aga paarkümmend aastat hiljem.”
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
