Kelly Nevolihhin: alati on uued võimalused ja võistlused

Kelly Nevolihhin

Hiljuti ilmunud artiklis rääkis spordipsühholoog Kristel Kiens sellest, kuidas vaimu treenida ja rasketest hetkedest võitjana väljuda. Kuna teooria on üks asi ja praktika hoopis teine, küsisime nõu ka tegevsportlaselt Kelly Nevolihhinilt (25), kes on Eesti meister 1500 m jooksus, kergejõustikuklubi Vike esindaja ja PPA avariipolitseinik.

Mis motiveerib sind spordis pingutama?

Mind motiveerib soov saada paremaks. Tahan näha, milleks ma võimeline olen ja kui kaugele minna suudan. Pingutamine ei ole minu jaoks ühekordne tegevus: et olla sportlane, peab kogu aeg pingutama. Pingutus on ka trenni tõttu vara ärkamine või paar kuud kodust eemal treeninglaagris olemine. Endale seatud eesmärgid on need, millele rasketel hetkedel mõtlen.

Kuidas sa jooksu toetamiseks vaimu treenid?

Jooksmine on ala, kus tuleb tihti üksi pikki maid läbida. Mulle meeldib joostes kuulata ja tajuda, mis minu ümber toimub. Muusikat kuulan väga harva, kui üldse. Jooksmine on aeg iseendale. Saan pea argipäevamuredest selgeks mõelda ja eesmärkidele keskenduda. Võistlustel püüan alati positiivseks jääda ja keskendun enda sooritusele. Isegi kui ei lähe nii nagu soovisin, ei lase ma pead norgu ja mõtlen, mida järgmine kord paremini või teisiti teha.

Milliseid nippe kasutad enda mugavustsoonist välja toomiseks?

Käin aastas korra-kaks treeninglaagris. Kõige rohkem olen käinud Portugalis, aga ka Hispaanias, Itaalias ja Ameerikas. Kodust eemalolek ja teistsugune treeningkeskkond on minu jaoks piisav mugavustsoonist väljatulek. Eestis treenides avastan samuti jooksmiseks uusi kohti. Võistlustel on tavapärasest teise taktika valimine mugavustsoonist välja tulemine.

Mis aitab sul väsimus- või laiskushetkedel trenni minna?

Olen oma elukaaslasele öelnud, et kui ma ei viitsi, taha või jaksa trenni minna, siis palun sunni mind ja tuleta mulle meelde, et pärast on palju parem tunne. Ta toetab mind vaimselt palju. Kõvasti aitab ka see, kui elukaaslane minuga koos jooksma või jalgratta-rulluiskudega sõitma tuleb. Tean, et kui trenn on tehtud, on süda rahul ja hing õnnelik ning see sunnib ka rasketel hetkedel trenni minema.

Kelly Nevolihhin

Kuidas jätkad olukordades, kui nii vaim kui ka keha tahavad alla anda?

Sellistel hetkedel luban endale väikesi puhkusi. Vahel aitab kaks päeva jooksuta olemine hoopis teise tundega jooksurajale naasta. Tegelen siis millegi muuga: käin rulluisutamas, jõusaalis või rattaga sõitmas. Võistlusperioodil ma seda endale muidugi lubada ei saa. Siis aitab eesmärkidele keskendumine ja teadvustamine, et tegelikult armastan seda, mida teen. Kui ongi nii vaimselt kui ka füüsiliselt raske võistlus, siis mõtlen, et varsti on see läbi ja halb tunne unustatud. Üritan positiivsetele asjadele mõelda, siis ei saa negatiivsus minust võitu.

Mis tunde see tekitab, kui oled suutnud lõpuni pingutada ja eesmärgi täita?

Suurepärase tunde. Sellised hetked annavad veelgi rohkem motivatsiooni treenida ja võistelda. Lisaks kindlust, et ma ei tee seda kõike ilmaasjata, vaid liigun oma eesmärkidele lähemale ja ajan õiget asja.

Mida teed, kui sa ei suutnud pingutada nii, nagu soovisid?

Analüüsin nii ise kui ka treeneriga, mida teha teisiti, et järgmine kord nii ei läheks. Kui võistlustel lähebki kehvemini kui oleksin soovinud, võtame treeneriga seda kui treeningut ja ei tee sellest suurt numbrit. Alati on uued võimalused ja võistlused. Keegi ei sünni parimaks, parimaks saadaksegi kogemustega.

Kas sul on ette tulnud ka ülepingutamist?

Suurest ülepingutamisest olen siiani suutnud hoiduda. Kuulan alati oma keha ning kui vaim ja hing tõesti ei soovi midagi teha, siis ma seda ei tee. 2016. aastal jooksin isiklikud rekordid pea kõigil oma lemmikutel staadionidistantsidel, talvel käisin kaks korda laagris, et veelgi paremaks saada. 2017. aasta suvel ma neid aegu enam üle ei jooksnud. Jooksin küll väga lähedale, aga siiski jäi veidi puudu. Samuti vaevasid mind pisemad vigastused. Soov saada veel paremaks ja kiiremaks sundis mind kõvemini treenima, kuid see ei ole alati hea. Minu kogemusest lähtuvalt peab kõik tulema tasapisi ja hüppelisele arengule järgneb alati tagasilööke – olgu selleks vigastused või vaimne laostumine.

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: Reelika Riimand / PPA