Vähe on spordialasid, kus naised suudaksid koos meestega võisteldes olla nendega võrdsed või neist isegi tugevamad. Üheks selliseks alaks on field target-laskmine, mille tõi kümme aastat tagasi Eestisse Kaidu Jalakas (1955–2017). Nüüdseks on suurvõistlustelt võidetud hulgaliselt medaleid. Ajame juttu Heli Jalakasega, kellest sai abikaasa kaotuse järel uus Eesti Rahvusliku Field Target Assotsiatsiooni (ENFTA) president. Ühtlasi on see tubli naine Eesti edukaim field target-laskur.
Field target’i mõtlesid 1980. aastal Inglismaal välja jahimehed. Relvadena kasutatakse vedru- või suruõhujõul töötavaid õhupüsse ja sihtmärkidena pisemate loomade või lindude elusuuruses metallsiluette. Märgid asetatakse looduses kujundatud laskeradadele sportlastele teadmata kaugusesse vahemikus 9–50 meetrit. Laskeradade tehniline tase peab vastama nii riigisisestel meistrivõistlustel kui ka rahvusvahelistel tippvõistlustel field target’i ülemaailmse föderatsiooni võistlusreeglistikus ette antud tasemele. Laskerajad tuleb kujundada maastikul nii, et saaks lasta mitte ainult otse, vaid ka üles- ja allapoole. Linnusiluetid on enamasti puu otsas, jänesed põõsastes peidus, oravad puu all. Sihtmärgi paigaldamisel on oluline, et märgi erksavärviline tabamistsoon oleks hästi nähtav nõutud laskeasendist: istudes, põlvelt või püsti.
Võistlejal mitu ülesannet
Võistlusrajad ehitatakse 2–6 hektari suurusele maa-alale. Laskurid jagatakse eelmise hooaja tulemuste põhjal enamasti kolmesteks tiimideks ja nad liiguvad rajal ühes rühmas. Kui tiim jõuab laskepositsiooni väravani, on igal sportlasel kindel ülesanne, mida kordamööda täidetakse: kes laseb, kes märgib tulemusi, kes jälgib reeglite täitmist (võistlejal on õigus edastada rajakohtunikule pretensioone). Enne järgmisele positsioonile liikumist peavad kõik tiimi liikmed olema lasknud ettenähtud järjekorras kõiki märke. Tavaliselt on võistlustel 25 laskepositsiooni kokku 50 märgiga. Ühel laskepositsioonil on kahe märgi leidmiseks, nende kauguse määramiseks, ballistika arvestamiseks ja tabamiseks aega 180 sekundit. Võidab laskur, kes tabab kõige rohkem märke.
Mis tunne on?
Field target-laskmine annab võimaluse end tubasest rutiinist lahti rebida: liigud värskes õhus, keha saab vormi, stress maandatud ja vaim vabaks. Field target’is võib konkurent sind õpetada ja vastupidi, sest treeningul võid jagada kaaslasele kogemusi – näiteks kuidas lugeda muutlikku tuult, määrata märkide kaugust, lahendada probleeme püssi ja optikaga. See annab hea võimaluse laskmisoskuseid ja -tehnikat arendada. Kuid võistlustel on konkurent sinu vastane ja siis pead ballistilised arvutused ja lasu tegema ise. Mõni hea võte tuleb alati endale varuks jätta, sest võita tahavad kõik. Ääretult rahuldust pakub see, kui suudad mühiseva tuulega 0,5-grammise tinatüki 50 meetri kaugusel asuvasse 40-millimeetrisesse avasse lennutada.Sellist tunnet ei saa osta, seda saab ainult kogeda. Ja nii maailmameistrid lõpuks sünnivadki.
Ala populariseerimine ja takistused Eestis
Ala populariseerimiseks on ENFTA külmal ajal korraldanud Tallinna, Tartu ja Pärnu lasketiirudes võistlusi, kus saavad osaleda ka algajad laskurid kas või tavalise vedruga vinnastatava püssiga. See on lihtne ja põnev sisevõistlus, kus iga huviline saab rahulikult kätt proovida. Soojal ajal pole lasketiiru vaja, piisab pisikesest põllust või mõnusast metsaalusest.
ENFTA peab ala edendamist väga tähtsaks, eriti koolinoorte seas. Kui tulirelvaga on koolis keeruline harjutada, sest selleks on vaja eraldi relvi, relvakappe, lasketiiru jne, siis õhupüssiga saab seaduse järgi lasta ilma eriloata. Kuid turvalisust ja tulejoone loogikat tuleb ikkagi järgida. Minimaalse investeeringuga hakkab treeninguks sobima iga kooli võimla või staadion.
Heli Jalakas: ,,Oleme ala tutvustanud mitmes Eesti koolis ja jõudnud kurva järelduseni. Pärast tutvustust leidub alati kümmekond õpilast, kes tahaks kaasa lüüa. Nad küsivad, kus saaks laskmas käia ja kas püss ka antakse. Meie alaliidule, kes siiani tegutseb vabatahtlikkuse põhimõttel, käib selline toetus üle jõu. Näiteks Ungaris on pärast suurvõistluste korraldamist viie aasta jooksul moodustatud üle 50 klubi, neist enamik koolides. Ja seda sellepärast, et kohalikud omavalitsused tulid koolidele otsustavalt appi.”
Medaleid ja tunnustusi
Aastatel 2011–2018 on Eesti field target-laskurid võitnud suurvõistlustelt 49 medalit. Edukamaid on olnud vedrupüssilaskurid 36 autasuga. Kõige tipus troonib Heli Jalakas, kellel on auhinnakapis 24 medalit, 13 neist kuldset. Ta on kuuekordne naiste maailmameister ja võitnud absoluutarvestuses 2014. aastal MM-i pronksi ja EM-i kulla. Nende saavutuste eest pärjati Heli 2014. aastal Tallinna parima naissportlase tiitliga.
,,Alustasin 2008. aastal suruõhupüssiga, mis on naisele palju vastuvõetavam, kuid ühel hetkel otsustasin siiski vedrupüssi kasuks. Kaidu oli Inglismaal lasknud ehitada vedrupüssi, mis on äärmiselt täpne. Harjutasin uue püssiga pühendunult ja kiire areng andis mulle motivatsiooni jätkata,“ räägib Heli ja tõdeb, et naisvedrupüssilaskureid ei ole maailmas palju. „Saan võistlustel ennast proovile panna üldises meesteklassis, vahel neile tõsist konkurentsi pakkudesja vahel neid ka võites. 2011. aasta MM-il Itaalias, kui osalesin esimest korda vedrupüssiga, tulid hispaanlased mind vaatama kui maailmaimet.2012. aasta Saksamaa meistrivõistlustel võitsin absoluutarvestuses esikoha. See põhjustas parasjagu segadust, sest sellist võimalust polnud korraldajad ette näinud. Paljud saksa konkurendid tulid mind hiljem Norras toimunud MM-il kättpidi tervitama ja julgemad isegi kallistama.“
Abikaasa mälestuseks
Kõige tähtsamaks selle hooaja võistluseks peab Heli oma abikaasa, treeneri ja spordiala arendaja Kaidu Jalakase memoriaali korraldamist juunis Jõulumäel. „Kaidu kui minu treeneri soov oli, et ma jätkaksin field target’iga tegelemist ja ala populariseerimist,“ ütleb Heli. „Tegin projekti eestvedajana kõik, et mälestusvõistlus oleks korraldatud heal tasemel ja edukalt, et üha rohkem laskespordihuvilisi hakkaksid sellest sõjalis-sportlikust harrastusest huvituma, et alaliit saaks toetust oma arengusuundadele: anda kohtunikele praktilist koolitust ja luua laiemat kõlapinda, et kaasata oma tegevusse rohkem noori.“
Võistlusele anti väga hea hinnang ja mujal maailmaski levis sõnum, et see oli nii tehnilise kui ka korraldusliku poole pealt maailmameistrivõistluste tasemel. „Osales 40 laskurit Eestist, Belgiast, USA-st, Venemaalt, Itaaliast, Norrast, Kreekast, Lätist ja Leedust. Olen andnud lubaduse, et järgmisel aastal toimub mälestusvõistlus taas.“
Presidendi tegemised
Alaliidu presidendina on Heli tähelepanu suunatud spordiala järjepidevale arengule. Kindlasti plaanib ta üle vaadata koostöövõimalused Eesti Laskurliidu ja EOK-ga. „WFTF-i president tunnustab meie laskureid kõrgelt ja loodab, et paari aasta pärast korraldab Eesti MM-i. Viimastel aastatel on MM-il osalevate sportlaste arv ulatunud juba 300–400-ni. Sellist suurüritust ei ole võimalik korraldada ainult entusiasmist, laiem ettevalmistus ja projektitöö saab edukas olla vaid siis, kui meil on piisavalt ressursse,“ tõdeb Heli. Selleks, et tippvõistlustel edaspidigi edukalt esineda, vajavad sportlased treeninglaagreid ja finantsabi nii treeninguteks kui ka võistlustel osalemiseks. „Kahjuks on Eestis spordialade vahele tõmmatud väga selge joon – olümpiaala või mitte. Field target-laskmine ei ole olümpiaala ja see määrab ära ka spordi keskorganisatsioonide ja meedia suhtumise. Kui riigi spordipoliitika peab meie ala teeneid ühiskonna arengus oluliseks, siis vajab ENFTA field target-laskmise arendamisekstuge. ENFTA presidendina hakkan seda taotlema,“ lubab Heli.
„Eesti võistkonnal tuleb taseme hoidmiseks ja tõstmiseks teha endiselt palju tööd. Nii minul endalgi, sest mul on plaanis osaleda võistlejana veel paljudel suurvõistlustel ja medalitele konkureerida. Kuid ka treeneritöö noortega on mulle tähtis,“ lõpetab edukas laskur.
2018. aasta tiitlivõistlused
Tänavusel MM-il Poolas võitsid Eesti vedrupüssilaskurid kolm medalit: Heli Jalakas naistest hõbeda ja veteranidest pronksi ning Andres Mikfelt absoluutarvestuses pronksi. EM-il Itaalias saavutas võistkond (Heli Jalakas, Meelis Kurvits, Allan Lindman ja Andres Mikfelt) pronksmedali.
Tekst: Jaak Valdre
Fotod: erakogu
