Millised sportlikud eesmärgid on üldsusele aktsepteeritavad?

Olen juba 18 päeva jälginud Rait Rataseppa katsumusi, mil ta on tuult ja karme tõuse trotsides jõudnud järjest lähemale oma suurele eesmärgile – läbida 20 triatloni 20. järjestikusel päeval. Sealhulgas kogub ta raha, et see üritus kinni maksta. Aga miks peaksin ma toetama?

Tean, tean… äärmiselt silmakirjalik on siin kommenteerida Raidu rahakogumist, kui olin ju minagi see, kes IRONMAN Tallinna registreerimistasu jaoks Hooandjas raha kogus. Leidsin lausa 70 toetajat, kes kõik mu projektile raha alla panid. Jätkuvalt suured tänusõnad!

Minu provokatiivne küsimus seisneb aga pigem just selles, et kust läheb piir. Kui Rait tegi eelmisel aastal 10-kordset triatloni, oli seal taga lugu. Mees paneb end proovile ja tahab saada maailmameistriks. Mõistetav. Siis aga võttis ta ette 20-kordse. Kuna sellist võistlust ei ole maailmas olemas, siis pidi ta selle ise korraldama ja nii ta siis praegu üksi, kohapeal toetamas vaid tiim, neid triatlone läbib.

Ma proovin ja tahan mõista tõelise raudmehe Raidu tegemisi. Ma tean, et ta elab samamoodi väljakutsetest ning hing ei anna rahu enne, kui pole järjekordset katsumust ette võtnud. Kuid kuidas on tavainimesele võrreldav eesmärgina 20-kordne triatlon või näiteks Everesti vallutamine. Viimast on kusjuures teinud maailmas tuhandeid inimesi rohkem kui nii mitmekordset triatloni. Kui ei eksi, siis Raidust peaks saama viies mees, kes sellise katsumuse on läbinud.

Kuid Everest miskipärast kõlab tavainimesele palju loogilisema eesmärgina. Oli ka tavaline IRONMAN piisav eesmärk, et inimesed mõistaksid ning toetaksid võhivõõra poisi saavutusvajadust. Rohkem ma aga sarnast kampaaniat ei teeks, sest mis tehtud, see tehtud. Lugu on hääbumas, ega ületa uudisväärtust. Inimesed väsivad lõpuks RaudKukest lihtsalt ära. Samamoodi ei ületa uudisväärtust enam ka Raivo E. Tamme sportlikud tegemised, sest ta läbis oma eesmärgi. Seda teekonda kajastasid kõik väljaanded, kuid nüüd oleme me kõik juba harjunud, et Raivo on üks kõva mees. Aga las ta siis olla. Me tahame Allanit tagasi.

Samamoodi on oht, et inimesed väsivad ära Raidust. Ma siiralt loodan, et ta saab raha kokku ning et need viimased triatlonid tal ka õnnestuksid. Kuid mida iganes ta järgmiseks ette ka ei võtaks, siis peab arvestama tõsiasjaga, et kõhklevaid inimesi tekib aina juurde, kes lõpuks küsivad ühe lihtsa küsimuse: „Aga, miks?“.

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile

Fotod: Jan Henrik Pärnik / Jakob Meier / Jüri Suurkivi