Reval-Sport Powerlifting Team tähistas detsembris kümnendat sünnipäeva. Tiim koosneb 60 jõutõstjast, ja nende seas on üheksa sportlast, kes on välisvõistlustelt toonud üle 30 medali.
Klubis on 30 võistlevat sportlast ja on neidki, kes teevad trenni niisama. Harrastajate vanus on 15–70 eluaastat. Näiteks Kaido Leesmann on nii noor, et oktoobris peetud veteranide EM-il lamades surumises võistles ta kõige nooremate, üle 40-aastaste kategoorias.
Tiimis puudub hierarhia, kus vanemad tegijad seisavad noorematest ülalpool – Reval-Sport Powerlifting Team ei ole lihtsalt koos treenivad harrastajad, vaid meeskond. Üksteist aidatakse ja julgustatakse treeningutel ja ergutatakse võistlustel, tihti korraldatakse vabal ajal ühiseid üritusi.
Kaido, kuidas see meeskond alguse sai?
See oli vajaduspõhine samm. Reval-Sport on Eesti suurim spordiklubi ja seal kogunes inimesi, kes tahtsid tegeleda jõutõstmisega, aga nad vajasid juhendamist. Võid ju teha seda nii, et lähed mööda ja nõustad, aga mingil hetkel tekkis plaan, et paneme selle asja täiega tööle.
Millised on olnud eredamad hetked?
Tegin väikest statistikat, et 43 inimest on tulnud meil Eesti meistriks, üheksa on saavutanud välisvõistlustel medali. Meil on tugevaid juuniore, naisi, mehi, veterane, kõiki. Meil on väga lai kandepind. Ei ole ainult üksikud noored meesterahvad vanuses 30–45. Väga palju on naisi.
Millised emotsioonid on tiimil, kui üks medal koju tuleb?
Eelkõige oleme rõõmsad, et kellelgi läheb hästi. See, kes medali koju toob, ei saa kunagi öelda, et see on tema medal. See on tiimi medal juba sellepärast, et me oleme kõik kellegi kätt hoidnud või kellelegi kangi kätte andnud, kedagi toetanud, juhendanud, julgustanud, aidanud. Kindlasti on koju toodud medal teistele motivatsiooniks.
Kes on meeskonnas märkimisväärsed sportlased?
Ma olen tänulik tervele tiimile, aga millegipärast sattus niimoodi, et paari esimese kuuga liitus meiega Tarmo Pärna, kes on väga palju aidanud tiimi üles ehitada nii sportlikus mõttes kui ka isiksusena. Kindlasti on ta väga suur autoriteet nii noortele kui ka täiskasvanutele.
Samuti Siim Rast, kes tuli, oli tavaline väike poiss, aga tohutu potentsiaaliga. Nüüdseks on ta mitu aastat järjest olnud Eesti parim jõutõstja ja toonud väljast medaleid. Ta on ala juurde jäänud ja see on suur töö, mis on kindlasti aidanud meie meeskonnal püsima jääda.
Aasta hiljem lisandus Hjalmar Mäe. Samamoodi väga sotsiaalne kuju ja tugev jõutõstja. Olnud ka mitmekordne Eesti meister ja käinud igal pool Eestit esindamas.
Mis seisus jõutõstjate sport praegu Eestis on?
Ma usun, et selle populaarsus kasvab kõvasti. Jõutõstmine oli 2012. aastal sport, mida tehti spetsiaalse varustusega. Siis hakati tegema varustuseta jõutõstmist ja see on toonud meie juurde väga paljude teiste alade esindajaid. Meile tulevad inimesed klassikalisest tõstmisest, kergejõustikust, kulturismist, kelle jaoks on see kõik lihtne. Varustusega jõutõstmine vajab väga palju teadmisi ja kogemusi, oskust varustust ära kasutada. Meile on lisandunud uusi klubisid ja saja osalejaga võistlused on Eestis juba tavalised.
Millised on sinu enda tulevikuplaanid?
Ma tahan teha viimase hooaja sporti suurte tulemustega. Tahan kaalu langetada ja kindlasti sporti edasi teha, aga rahulikumalt. Muidugi on siis ka tulemused kehvemad ja paljud ütlevad, et on seda juttu juba mitu korda kuulnud, aga olen vahepeal saanud kahekordseks vanaisaks ja hakanud mõtlema, et ma ei ela ainult endale, vaid pean olema hea isa ja mees.
Tõotab noorem põlvkond head pealekasvu?
Nooremas põlvkonnas on väga head ja tugevat materjali. Tänapäeva ühiskond ei soosi väga suurt pingutamist, vere- ja higivalamist. Tänapäeval tahavad kõik saada asju kergemini kätte.Ei pea autoraha koguma, lähed liisid auto ja see on sul kahe päevaga käes. Sama asi on spordis. Kuigi on väga palju poisse, kes on nõus tulemuste nimel verd ja higi valama. Iseloomuomadusi, mille inimene spordiga saavutab, läheb vaja terve elu ja igal pool.
Me räägime tahtejõust?
Räägime sellest, et inimene tuleb trenni isegi siis, kui sajab lund või vihma või kui jalg natuke haiget teeb. Me treenime iga ilmaga!
Tekst: Monika Kuzmina
Fotod: Henry Küla
