Tartu võimlemisklubi Rütmika eliitnaiskonna peatreener Maarja Jaanovits tantsis 13 aastat balletiartistina Vanemuise teatri laval. Nüüd treenib ta maailma tippklassi kuuluvaid rühmvõimlejaid.
Maarja, rühmvõimlemine sai alguse 1990ndate keskel Soomest. Legend räägib, et aluse selleks pani põhjanaabrite naiste võimlemistraditsioon. Ka Eesti naisvõimlemisel on pikk ajalugu. Kuidas Sulle tundub, kas eestlannade edule rühmvõimlemises aitavad kaasa tavad või on tegemist siiski kahe täiesti erineva alaga?
Tegemist on kahe täiesti erineva alaga ja see pole vaid minu arvamus. Omal ajal naised võimlesid selleks, et liikuda, liigutused olid kehale omased ja neil oli tervisele positiivne mõju. Paljuski hoogustas traditsiooni rahvatantsulembus ja Ernst Idla võimlemise populaarsus. Rühmvõimlemise näol on siiski tegemist tippspordiga, mis loodi vaheldusrikkuse tekitamiseks iluvõimlemise kõrvale.
Kui palju on rühmvõimlemine 20 aastaga muutunud?
Olen ise ala juures alates 2008. aastast. Vaadetes tagasi viimase kümne aasta peale, on muutus märkimisväärne. Üldine märksõna on professionaalsus – praegustest kavadest paistab välja kogu võistkonna treenitus, liigutuste puhtus, jooniseid võetakse täpselt, kujundid vahelduvad keeruliste liikumiste ja kehatöödega. Võistluskava tasakaalude maksimaalse ulatusega asendid tuleb fikseerida kiirelt, sekundi jooksul. Hüpped, mida on võistluskavas kaheksa on kõrged, tehakse väga keerulisi tõsteid. Kavadest paistab välja teravus ja tugevus, mis vaheldub sujuvuse ja plastikaga.
Julgen öelda, et koreograafid ja treenerid kompavad sportlaste piire. Ootan alati põnevusega uue hooaja esimest võistlust, sest siis tulevad võistkonnad lagedale uute kavadega. Need on hetked, kus istud spordisaalis ja vaatad maailma tipptiimide kavu ja mõtled, kuhu edasi, kui kaugele on võimalik edasi areneda? Aga eks lagi jõuabki varsti kätte. Juba käib vaikselt arutelu, kas hindamissüsteemi peaks muutma. Praegu on maksimaalne punktisumma 20,00 ja parimaid sooritusi hinnatakse juba 19,4 – 19,5 punkti vääriliselt.
Missugune taust peab olema ühel heal meistriklassi rühmvõimlejal?
Ideaalne meistriklassi võimleja peaks olema alustanud võimlemisega 5 – 6-aastaselt. Oluline on kõrgetasemeline baasõpetus, mis tähendab, et treenerid on arendanud õpilase kõiki külgi. Võimlejal peab olema väga hea painduvus ja samas tugev lihaskond, tal peab olema hea koordinatsioon, oskuslik kehatöö, tähelepanelikkus ja kiire õppimisvõime. Varasem kokkupuude iluvõimlemisega on oluline seetõttu, et üksi võistlusväljakul olemine kasvatab julgust ja otsustusvõimet, näiteks vahendi kaotuse korral tuleb koheselt reageerida ja leida parim lahendus, et mitte kaotada aega ja seeläbi väärtuslikke punkte. Tähtis on ka muusika tunnetamine. Iluvõimlemise puhul näeme vahel, et noor tüdruk rapsib vahendiga, muusika on pigem taustaks. Rühmvõimlemises nii võimalik ei ole.
Missugused on suurimad müüdid, mis Sinu arvates rühmvõimlemise kohta oma elu elavad?
Esimene müüt on kahtlemata seesama, millest alguses rääkisime – et rühmvõimlemine on sama, mis naisvõimlemine. Ei ole.
Teine müüt on see, et kui iluvõimlemises ei saa hakkama, võib tüdruk minna rühmvõimlemisse, sest seal on lihtsam. Sageli on hoopis vastupidi. Füüsiliselt on rühmvõimlemine palju keerulisem. Aga õnneks treenerid ja vanemad on järjest teadlikumad ja see müüt veidi juba mureneb.
Sageli küsitakse, miks Eesti, Venemaa ja Soome on kõige edukamad rühmvõimlemise riigid. Mida Sina sellele vastaksid?
Soome ala sünnimaana ei tohi latti alla lasta. Nemad lähenevad teaduspõhiselt, kasutavad väga palju teiste valdkondade spetsialiste. Ala on populaarne, võistluste ajal on tribüünidel massid, kes kõik väga häälekalt omadele kaasa elavad.
Venemaa on tohutult suur riik, kus on palju andekaid sportlasi, palju klubisid ja treeningkeskuseid, viimati avati ülimoodne kompleks Moskva külje all. Kui sportlasel on vigastus või ta ei saa hakkama, võetakse uus ja parem. Meistriklassi rühmaliikmetel on iluvõimleja taust, elemendid on puhtad. Koreograafia on alati põnev.
Eesti asub Venemaa ja Soome kõrval, olime ala sünni juures ja oleme tänu sellele spetsiifika ja uuendustega kursis. Teeme palju tööd, et end pildil hoida.
Viimasel rühmvõimlemise MM-il osales võistkondi juba 18 riigist, ala ajab väga võimsalt kombitsaid laiali Aasias ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikas.
Missugune näeb välja Rütmika Elite Teami rühmvõimleja nädal?
Glamuuri ei ole, on hoopis rutiinne ja raske töö. Veidi parem on olukord juunis ja augustis, kui treenime palju väljas, käime jooksmas, teeme hüppetreeninguid ja teatevõistlusi. Kuid üheksa kuud septembrist maini veedame kuus päeva nädalas kolm tundi korraga võimlemissaalis ja harjutame. Lisaks on kolm korda nädalas balletitunnid.
Missugused on suurimad raskused, millega tuleb igapäevaselt tegeleda?
Kõige keerulisem väljakutse on vaimselt tugevaks jääda ning kooli kõrvalt piisavalt pühenduda. Teine teema on muidugi vigastused, võimlejal kannatavad kõige enam selg, puusad, põlved ja hüppeliigesed. Võimleja teeb kõiki harjutusi varvasussis, kaitse jalale on minimaalne, tegelikult puudub. Kuna treenime teiste aladega samas saalis, ei ole meie klubil ka spetsiaalset põrandat. Vahel on nii, et garderoobis enne treeningu algust kurdavad tüdrukud üksteise järel, mis neil viga on ja see kärbib tublisti motivatsiooni tervel rühmal. Kui kas või üks tüdruk ikkagi päris välja langeb, tuleb võistluskava ümber teha ja see on väga keeruline ning pingeline aeg tervele kambale, sest lööb kogu plaani segi.
Delikaatne teema on kehakaal. Ka mina kuulun nende treenerite hulka, kes võtab vahel ootamatult kaalu treeningule kaasa, kuid selleks, et enda jaoks ülevaade saada, mitte lisagramme kommenteerida. Vastutus, mida tüdrukud söövad on eeskätt vanemate ja tüdrukute endi õlgadel. Tippsportlased on teadlikud, et iga lisakilo annab vigastustele soodsa pinnase. Meistriklassi jõuavad väga vähesed sportlased ehk need, kes kõige eelnevaga on toime tulnud.
Balletikooli lõpetanuna tead Sa vormi ja kaalus püsimisest ilmselt kõike. Kuidas Sa üldse rühmvõimlemise juurde sattusid?
Lõpetasin 1997. aastal Tallinna Balletikooli ja töötasin 13 aastat Vanemuise teatris balletiartistina. Võimelnud ei ole ma oma elus grammigi, kuid 2008. aastal hakkasin Janika klubi võimlejatele balletitunde andma ja mõni aasta hiljem Sunshine’i tiimi kõrval end ka võimlemismaailmaga kurssi viima. 2014. aastast liitusin VK Rütmika kollektiiviga, kus annan balletitunde enamjaolt iluvõimlejatele ja juhendan Rytmika Elite Teami peatreenerina.
Rütmika ja Janika klubid püsivad maailma tipus
Juulikuu on rühmvõimlejatel puhkuse aeg, pool hooaega on selja taga, teine pool ees. 2019. aastal on peetud kaks MK-etappi, maikuus selgusid ka maailmameistrid. Eestil on praegu kaks tippnaiskonda, kes edukalt karusellis tiirlevad – VK Rütmika Elite Team ja VK Janika Elite Team. MK etappidel sai Rütmika vastavalt viienda ja kuuenda ning Janika kuuenda ja seitsmenda koha. MM-il Hispaanias lõpetasid meie neiude ees kaks Jaapani võistkonda, seega sai Rütmika MM-il seitsmenda ja Janika kaheksanda koha. VK Rütmika Elite Teami kuuluvad Keliis Lillemets, Augustiine Tamme, Grete Toomsalu, Sandra Liisa Aduson, Eliise Antonov, Birgit Paidre, Kätriin Pärnamäe, Liis Ernits, Emilia Margaret Katrin Kums. Võistkonna treenerid on Maarja Jaanovits, Katri Toomsalu ja Laura-Liisa Kruusamäe.
VK Janika Elite Teami kuuluvad Elis Pauljukaite, Rose-Maria Riitsalu, Isabel Marie Arro, Maria Eensoo, Keiti Lass, Carmen – Ly Lubi, Kaisa Tamm, Marija-Anna Gusseva, Brigitta Popova. Naiskonda treenivad Kristin Laupa ja Helena Puusepp.
Tekst: Kristi Kirsberg
Fotod: Indrek Kask / Andrek Assor
