Igapäevaelu sportlane Raido Kivikangur: ärge mõelge sportimist enda jaoks liiga keeruliseks

„Sport on minu elus läbivalt olnud olulisel kohal, olen nooruspõlves võistelnud tõenäoliselt rohkem kui 180 võistlusel, võitnud erinevatelt võistlustelt üle 130 medali,“ ütleb Rail Baltic põhitrassi peaprojektijuht Raido Kivikangur. Kuidas sport tema südame võitis ja millist rolli on sportimine tema elus mänginud, sellest kirjutab ta ise lähemalt.

Kuigi minu peres ei ole mulle teadaolevalt keegi spordiga tegelenud, on sport minu elus alati olulist rolli mänginud.

Olen sündinud Tallinnas, kuid lapsepõlve veetsin väikelinnas Põltsamaal. Kasvasin üles ajal, kui lapsed läksid hommikul õue ning aeti tuppa õhtul pimedas. Mäletan, et suurim karistus oli see, kui pidin terve päeva toas veetma ning isegi lõunasöögiks tuppa tulek oli tavaliselt vastumeelne. Täna antud perioodi meenutades, on üsna keeruline öelda, kuidas täpselt spordi juurde jõudsin.

Sport nooruspõlves

Esimesteks aladeks olid mul neljandas ja viiendas klassis maadlus ja võrkpall. Kuigi olen alati olnud pigem korvpallifänn, oli kahjuks korvpallitrennide toimumine Põltsamaal oma tõusude ja mõõnadega. Üheksandas-kümnendas klassis tuli minu ellu üha tugevamalt ka kergejõustik. Kooliaja trennidest sain endale tõelised sõbrad terveks eluks. Prioriteedid olid meil alati paigas ja ühised – enne trenn, siis koolitöö. Sellel perioodil oli spordi roll igapäevaelus justkui iseenesest mõistetav.

Lisaks regulaarsetele trennidele mängisime vabal ajal jalgpalli, ujusime ning talvel nautisime kohalikul jääplatsil hokit. Ühelt poolt oli minu eesmärgiks saada võimalikult palju medaleid, teisest küljest oli äärmiselt lõõgastav sõpradega koos aega veeta ning koolimõtted vähemalt paariks tunniks peast välja visata.

Raido (tagumine) koos hea sõbra Arviga kanuutamas

Ülikooli tulles kolisin tagasi sünnilinna, mis tähendas ka sporditegemisel märkimisväärseid muudatusi. Kuna spordiklubi liikmemaks oli liiga kallis, olid minu trennideks enamasti jalutamine, jooksmine, rattasõit või jõutrenn välijõusaalis. Kuigi üksinda ja treenerita sportimine oli mulle uus kogemus, avastasin enda üllatuseks, et ka sel viisil on treenimine väga nauditav. Tundsin esimest korda, et teen sporti lihtsalt enda tervise heaks – täpselt nii palju kui soovin.

Minu rõõm oli suur, kui avastasin, et ühe trennikorra vahele jätmisel või tordiviilu söömisel, ei juhtu midagi hullu. Teisalt sai selgeks, et tagajärjed on kiired tulema, kui jätkata samade toidukogustega nagu raskel treeningperioodil, kuid ise samal ajal vähem liikudes. Kui põhikoolis ja gümnaasiumis oli eesmärgiks võita kolmekohaline arv medaleid, siis nüüd tõusis ka kaal kolmekohaliseks.

11 kuuline ekstreempuhkus

Nagu mitmed teised noored härrasmehed võtsin ülikooli vahepeal ette ajateenistuse. Sport oli ajateenistuses hoopis midagi muud, kui olin varasemas elus harjunud. Pideva unepuudusega võitlemine ja metsalaagrites käimine oli võrreldes harjumuspärase trennirütmiga suur väljakutse. Samas on mul alati olnud põhimõte – kui ma ei saa muuta situatsiooni, tuleb muuta enda suhtumist. Seega püüdsin keskenduda ja olukorrast viimast võtta. Ühe hetkega muutusid pikad rännakud rasvapõletustrennideks ning metsalaagrid värskest õhust pungil vitamiinilaagriteks.

Tööelu ja kool

Pärast ajateenistust läksin tagasi ülikooli. Samal suvel asusin ka täiskohaga tööle. Kontoris töötades veetsin päeval rohkelt aega istudes. Kuna enne ajateenistust olin juba kogenud vähesest liikumisest tulenevat kehva ja energiavaest enesetunnet, olin sihikindel – teadsin, et pean leidma aega füüsilise aktiivsuse jaoks.

Lisaks treeningutele püüdsin muuta ka enda igapäevaseid harjumusi. Vahetasin auto bussi vastu ning soojadel suvepäevadel tuli appi jalgratas. Bussiga liikudes tulin tavaliselt paar peatust varem maha ning lisasin enda päevakavasse 20-30 minutilised jalutuskäigud lõuna ajal. Sealt sai ka alguse hea komme – telefoniga rääkides tõusen alati püsti. Seda rakendan edukalt tänaseni.

Tunduvad küll väikesed muudatused, kuid tehes neid päevast päeva, nädalast nädalasse, mõjuvad tervisele sama hästi kui finantsistide poolt kaheksandaks maailmaimeks nimetatud liitintress.

Trenni mõiste ja olemus

Ma usun liikumise ja trenni positiivsesse mõjusse. Samas olen seisukohal, et ainuke trenn ei ole jõusaalis rassimine või staadionil pildituks jooksmine. Hea füüsiline vorm hakkab headest liikumisharjumustest. Näiteks otsustada minna jalgsi tööle, parkida auto poe parkla kaugemasse otsa, haarata pere ning teha nädalavahetusel üks mõnus jalgrattatiir.

Ma ei pea parimaks lahenduseks varianti, kus inimene istub päev otsa kontoris, läheb seejärel trenni, mille nimetus sisaldab sõna pump või hiit, kus 60 minuti jooksul vajutatakse „gaasipedaal“ põhja ning süda peab peab „nullist piirajasse kiirendama“. Pärast trenni istutakse taas autosse ja minnakse koju diivanile lesima (tihti kaaslaseks õlu või kreemikook).

Inimene ei ole koaala, kes on teatavasti ärkvel vaid paar tundi päevas.

Sport kui energiaallikas

Minu tänane töö on piisavalt intensiivne ja pingeline. Sarnaselt teistele on mul pere ja lähedased, kelle jaoks soovin olla olemas. Tean, et piisav liikumine tagab mulle hea füüsilise vormi ning rahuliku ja tasakaaluka meele. Positiivse energia ning puhanud meelega suudan olla hoolivam lähedaste suhtes ning kasulikum ka tööl enda rolli täites.

Oluline on mõista, mida teame – ööpäevas on meil kõigil 24 tundi. Peame enesele teadvustama, et liikumiseks ei ole kunagi „liiga vähe“ aega, vaid oleneb, kuidas enda prioriteedid seada – kui ütlete, et „pole aega“, siis tegelikkuses tähendab ju see, et tervis ei ole Teile prioriteet. Kui aga prooviksite otse välja öelda: „Minu tervis ei ole mulle tähtis“, siis kõlab see hoopis ausamalt ja paneb rohkem mõtlema, kuhu ikkagi prioriteedid seada ning kuidas tervise eest hoolitsemiseks aega leida.

Ärge mõelge sportimist enda jaoks liiga keeruliseks. Meiesugustele tavainimestele või harrastussportlastele ei ole tegelikkuses vahet, kas teeme mingit harjutust 12 või 15 kordust või läheme jooksma või discgolfi mängima. Alustage selliselt nagu Teile on hea, tehke just selline jalutuskäik, mille üle pärast uhked olete.

Sport on mulle õpetanud palju. Üheks olulisemaks tarkuseks on huumor – oskus teha nalja ka siis, kui on raske.

Siinkohal jagan lõpetuseks Teiega enda kunagise treeneri U. Valdmetsa ütlust: „Naerata ja maailm naeratab Sulle vastu.“