Peatumata pikalt vägeval ajalool, mille kohta võib kodulehelt lugeda, pean tõdema, et viimase aastaga, kui spordi- ja olümpiamuuseum külastasin, on see jälle pea tundmatuseni muutunud.
Selle sajandi algusest, kui esimest korda muuseumis käisin, on mul meeles vaid paar tõsist käed külge atraktsioon. Velotrenažöör, millel vändates sai võrrelda end seinal kuvatava kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe aegadega ning köievedu virtuaalse vastasega. Hiljuti avatud uued väljapanekud ja tehnilised lahendused ületavad minu ligilähedased ootusedki, kui ühel kargel veebruaripäeval kohtusin Tartus kuraator Rait Männiku ja teadur Kalle Voolaidiga, kes tegid mulle ekskursiooni ja tutvustasid uut väljapanekut.
Kitsehüpet mäletad?
Etteruttavalt võin öelda, et tõsine spordisõber peaks külastuseks varuma kuni päeva ja siin all ei pea ma silmas vaid ajaloohuvilisi spordisõpru.
Külastusteekond algab retrohõngulisest spordisaalist, mis minuealistele (40+) tuletab eredalt meelde võimlemistundi, aga kõnetab ka vanemat põlvkonda. Seinte alumine osa on kaetud tumepruunide puitlaudadega, ülejäänu on värvitud valgeks. Täpselt selline nagu GAG koolivõimla Tallinnas, kus ma 80-ndatel õppisin. Seintel on ajastut iseloomustavad mustvalged spordipildid, nii saab ka noorem põlvkond aimu spordiriietusest ja erinevatest aladest. Saalis on matid, seinte külge on kinnitatud varbseinad, laes ripuvad köied ning keset saali seisavad paljude jaoks õudusunenägu meenutavad kits ja hobune. Kui ma ei oleks talveriietes, siis oleksin kindlasti proovinud ajas tagasi minnes sooritada kitsehüpet hindele 5.
Saali nurgas on tõeline korvpalli retrokorv pehmema palliga, et külalistel oleks turvaline ise järele proovida. James Naismithi leiutatud algne mängu nimi basket ball tuli ju sellest, et korvidena kasutati puuviljakorve ning pall tuli pärast igat korvi eraldi välja võtta. 19. sajandi lõpu ja 20. alguse mängudes olid skoorid muidugi tagasihoidlikud ning väga palju ei pidanud ronima. Näitusel olev korv on kõigile kasutamiseks ning päris ronima ei pea. Kuidas palli kätte saab, näete muuseumis!
Medali- ja retrohõng
Muuseumis võib näha meie spordisangarite erinevast ajastust pärit võistlusriideid, jalanõusid alates kõige algelisematest tennistest ja trikoodest. Samuti uhket medalikollektsiooni tiitlivõistlustelt. Hoidlas on kokku tuhandeid esemeid, mille hulgast võib leida nii Aavo Pikkuusi võidusõiduratta, sadu paari suuski erinevatest ajastutest, vanu tennisereketeid, karikaid jpm.
Retrohõngu leiab toast, mille sarnaseid oli nõukogude ajal igas kortermajas. Kirju vaip maas, kõvasti väiksem ja õhem versioon seinal koos märkide ja vimplitega. Äravahetamiseni sarnased tumepruunid sektsioonkapid ja suhteliselt ilmetu mustriga diivan. Nõukogude Liidus toodetud rohmakas värviline televiisor. Selles toas on ühendatud nutikalt retromeeleolu ja tänapäevased tehnilised võimalused. Diivanil istudes on võimalik valida vaatamiseks Kristjan Palusalu maadlusmatš, Allar Levandi pronksisõit Calgarys, Kristina Šmigun-Vähi esimene kullasõit Torinos jpm.
Dopingutuba
See tuba oli tegijatel plaanis ka ilma eestlaste suurte skandaalideta, millele viimasel ajal kahjuks järjest lisa tuleb. Minul on siiamaani meeles 2004. aasta Ateena olümpia, kui meie Sass ehk Aleksander Tammert tõusis kettaheites pronksile, kuna ungarlaste Robert Fazekas jäi vahele sellega, et oli pärakusse kummikotti peitnud dopinguvaba uriinikoguse.
Paljud rahvasportlased ilmselt ei ole aga kursis, et kasutades käsimüügi ravimeid nagu Actifed, Sudafed, Panadaol Extra, võib ka mikrokogustega dopingukontrollis põruda. Need näidised leiate nimetatud toast.
Dopingutoa kõige meeleolukam ese on ilmselt kinnikruvitud tualett, mille taga asetsev peeglirivi annab aimu sellest, et kontrolli kutsutud inimene on oma tegevustes igati nähtav. Dopingutoal ei ole ka ust ehk inimene on kogu aeg jälgitav. Väikeses toakeses leiab väljapaneku erinevatest uriini- ja vereproovianumatest, dopinguproovi jaoks vajaminevast ankeedist ning rohkest informatsioonist seinal.
Naudi tõelist kiirust rallisimulaatoril või bobikelgul
Teravate elamuste otsijale pakub muuseum rallisimulaatoril sõitu ja võimalust istuda bobikelku sõites lõunanaabrite kuulsal Sigulda trassil. Ka bobikelk ise on pärit lätlaste juurest, aga värvitud sinimustvalgeks. Saab loopida korvpalli koos kaasaelava publikuga. Täiesti uut kogemust pakuvad VR (virtuaalne reaalsus) prillid, mida ette pannes on võimalik sattuda Tehvandi keskuse suusahüppetorni, A. Le Coq Arenale koondise pallurite keskele või Kääriku spordibaasi jooksurajale ning nautida Rasmus Mägi jooksu lähemalt kui kunagi varem. Kes tihedamalt käinud, nende rõõmuks on alles reaktsioonisein, mille sarnast on kasutanud treeningutel ka Mart Poom. Kui kõigest sellest on veel vähe, siis esmakordselt Eestis saab proovida ultraviolett-valgustusega ruumis lauatennist.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall
See on koht, kuhu ma tõsise spordisõbrana jääksin ilmselt tundideks. Tänu digitaalajastu interaktiivsetele võimalustele on siin virtuaalselt võimalik näha Lurichit sajandi alguses maadlemas. Eraldi saab otsida sportlasi ja spordi mõjutajaid. Alustades Alfred Neulandist, jätkates Ants Antsoni, Allar Levandi ja teistega. Hetkeseisuga leiab Kuulsuste Halli valitud 40 sportlast tähestiku järgi kiirelt üles. Lisaks videotele on iga kuulsuse juures galerii ja lisainformatsioon. Meie kuulsusrikas spordiajalugu on esitletud kõige moodsamal tänapäevasel moel ning sellega on suurepäraselt hakkama saadud.
„Maskid ette!“
Sel aastal meedias kõige rohkem kajastatud ajutine näitus asub muuseumi alumisel korrusel. Inspireerituna praegustest maskidest, tutvustatakse spordimaailmas kasutusel olevaid näokatteid, mida väljapanekul on ligi 50. Eestlastele kõige tuttavamad spordimaskid on seotud meile palju kuulsust toonud aladega nagu vehklemine ja motosport, kuid võib näha ka veemotospordis, jääpallis, saalihokis ja hokis kasutusel olevaid maske. Väljas on Erika Kirpule kuuluv sinimustvalge mask, mida ta kasutas 2017. aasta MM-il, kui Eesti võitis naiskondliku maailmameistritiitli.
Eestlaste jaoks on kõige eksootilisemad maskid ilmselt pärit sellistelt aladelt nagu kendo (Jaapani võitluskunst) ja lacrosse. Kendo mask leiti kohapealt Tartust. Tõsised hokifännid teavad, et Põhja-Ameerikas populaarse spordialaga nagu lacrosse tegeles lapsepõlves ka maailma üks kõigi aegade parim hokimängija Wayne Gretzky. Paljud spordisõbrad elavad kaasa Margus Hundi tegemistele NFL liigas, kuid tegelikult ei väga teata, et seda ala saab ka Eestis harrastada ja näitusel võib näha ka selle spordiala näokaitset.
Rait ja Kalle tutvustavad ka tõeliseid rariteete, mis kaitsesid vigastuste ja külma eest: “Mägironimise ekspeditsioonidel kasutati omatehtud kaitsevarustust. Prille, mille külge oli riputatud tükk kangast või nahka, mis kaitses päikese, lume, külma ja tuule eest.” Maskide näitus jääb avatuks vähemalt maini.
Muuseumist leiab veel Tarmo Tiisleri nurgakese, sähvivate lampidega pressikonverentsi ruumi ning palju muud. Minge ise kohale!
Baltimaade suurim spordimuuseum asub Tartus, Rüütli 15. Lisainfo: spordimuuseum.ee.
Medali- ja retrohõng
