1962. aastal laenas äsja ärikooli lõpetanud Phil Knight oma isalt 50 dollarit ja lõi ettevõtte, millel oli lihtne missioon: importida Jaapanist hea kvaliteedi ja soodsa hinnaga spordijalatseid.
Oma laimirohelise Plymouth Valianti pakiruumist müüs Knight esimesel aastal 8000 dollari eest jalavarje. Praegu on Nike aastakäive kuni 30 miljardit dollarit. Idufirmade ajastul on Nike kõikide idufirmade eeskuju ja nn vuhhist (Nike logo) on saanud revolutsiooniline, üle maailma tuntud ikoon, mis on üks levinumaid ja äratuntavamaid sümboleid.
Nike asutaja ja tegevjuht Phil Knight räägib Heliose kirjastatud raamatus “Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja Phil Knight” esimest korda vähetuntud loo ettevõtte alguspäevist kuni selle arenemiseni maailma üheks kultuslikumaks, uuenduslikumaks ja tulusamaks kaubamärgiks. Avaldame raamatust katkendi.
1972
Kõik sõltus Chicagost. Iga meie mõte, iga vestlus 1972. aasta hakul algas ja lõppes Chicagoga, sest Chicago oli Riikliku Sporditarvete Ühingu näituse asupaik.
Chicago oli oluline igal aastal. Sporditarvete näitus oli koht, kus müügiagendid üle riigi said heita esimese pilgu kõikide erinevate ettevõtete uutele sporditoodetele ja hääletasid oma tellimuste mahuga poolt või vastu. Kuid see 1972. aasta näitus oli enam kui oluline. Sellest pidi saama meie Super Bowl ja meie olümpiamängud ja meie Bar Mitzvah, sest see oli koht, kus olime otsustanud tutvustada maailmale Niket. Kui müügiagentidele meie uus jalats meeldib, püsime veel ka järgmisel aastal elus. Kui mitte, siis 1973. aasta näitusel meid enam ei ole.
Samal ajal vaatas ka Onitsuka Chicago poole. Mõned päevad enne näituse algust saatis Onitsuka, mulle sõnagi lausumata, Jaapani pressile teadaande, milles pasundas Blue Ribboni „omandamisest“. Teadaanne põhjustas laineid igal pool, kuid iseäranis Nisshos. Sumeragi kirjutas mulle, küsides sisuliselt: „Mida …?“
Oma kirglikus kaheleheküljelises vastuses ütlesin talle, et mul ei ole Onitsuka teadaandega mingit pistmist. Ma kinnitasin talle, et Onitsuka püüab meid ähvarduste teel müüma sundida, kuid nemad olid meie minevik ja Nissho, nagu ka Nike, on meie tulevik. Lõpetuseks pihtisin Sumeragile, et ei olnud sellest kõigest Onitsukale midagi maininud, nii et pidagu ta suud. „Ma palun, et hoiaksid eespool olevat informatsiooni arusaadavatel põhjustel rangelt saladuses. Selleks et säilitada oma praegust jaotussüsteemi tulevase Nike müümise jaoks, on oluline, et saadetised Onitsukast jätkuksid veel üks või kaks kuud ja kui need saadetised katkestataks, oleks see väga kahjulik.“
Tundsin end labasesse armukolmnurka püütud mehena. Ma kinnitasin oma armukesele, Nisshole, et on ainult aja küsimus, mil ma lahutan oma naisest, Onitsukast. Samal ajal julgustasin Onitsukat pidama mind armastavaks ja pühendunud abikaasaks. „Mulle ei meeldi niimoodi äri ajada,“ kirjutasin Sumeragile, „aga mulle tundub, et selle on meile peale surunud ettevõte, millel on kõige halvemad kavatsused.“ Me oleme varsti koos, kullake. Lihtsalt kannata natuke.
Just enne seda, kui asusime kõik Chicago poole teele, tuli telegramm Kitamilt. Ta oli „meie“ uuele ettevõttele nime välja mõelnud. The Tiger Shoe Company. Ta tahtis, et avalikustaksin selle Chicagos. Telegrafeerisin tagasi, öeldes, et nimi on ilus, lüüriline, puhas luule – aga kahjuks on liiga hilja näitusel midagi avalikustada. Kõik märgid ja reklaamkirjandus oli juba trükitud.
Näitusepäeval astusin messikeskusesse ning leidsin Johnsoni ja Woodelli juba meie näituseboksi korda seadmas. Nad olid uued Tigerid ilusatesse ridadesse ladunud ja nüüd moodustasid uutest Nikedest oranžide karpide püramiide. Noil päevil olid kingakarbid kas valged või sinised, punkt, aga mina tahtsin midagi, mis tõuseks esile, mis torkaks sporditarvetepoe riiulitelt silma. Niisiis palusin Nippon Rubberil teha eredad neoonoranžid karbid, pidades seda vikerkaare kõige julgemaks värviks. Johnson ja Woodell armastasid oranži ja nad armastasid karbi küljel valgete väiketähtedega kirjutatud „niket“. Aga kui nad karbid avasid ja jalatseid endid uurisid, olid mõlemad mehed vapustatud.
Need jalatsid, Nippon Rubberi esimese laine toodang, ei olnud sama kvaliteediga mis Tigerid, ega sarnanenud ka näidistega, mida olime varem näinud. Nahk läikis ja seda mitte heas mõttes. WetFlyte näis sõna otseses mõttes märg, justkui oleks kaetud odava värvi või lakiga, mis ei olnud ära kuivanud. Pealsenahk oli kaetud polüuretaaniga, ent ilmselt ei olnud Nippon selle keerulise ja tujuka ainega ümber käimises sugugi osavam kui Bowerman. Küljel olev logo, Carolyni siuh-säuh mis-ta-n’d-oligi, mida olime hakanud kutsuma swoosh’iks, oli kõver.
Istusin maha ja pistsin pea käte vahele. Vaatasin meie oranže püramiide. Mu meel rändas Giza püramiidide juurde. Kõigest kümme aastat tagasi olin olnud seal, ratsutanud nagu Araabia Lawrence kaameliga üle liivaväljade, nii vaba kui üks mees saab olla. Nüüd olin Chicagos, võlakoorem seljas, hingitseva jalatsifirma juhataja, kes tuleb välja uue kaubamärgiga, millel on vilets kvaliteet ja kõverad swoosh’id. Kõik on tühine.
Vaatasin messikeskuses ringi, tuhandeid müügiagente, kes tunglesid näituseboksides, teiste boksides. Kuulsin, kuidas nad ohootasid ja ahaatasid kõigi teiste jalatsite peale, mida esmakordselt esitleti. Mina olin see poiss loodusteaduste näitusel, kes ei näinud oma projekti kallal piisavalt vaeva, kes alustas alles eelmisel õhtul. Teised lapsed olid valmistanud purskavaid vulkaane ja välgumasinaid, kuid minul oli üksnes päikesesüsteemi mudel, mis oli valmistatud ema riidepuude külge kinnitatud koitõrjepallikestest.
Neetud, see ei olnud hetk tutvustada defektseid jalatseid. Veel hullem, me pidime määrima need defektsed jalatsid pähe inimestele, kes ei olnud meiesugused. Nemad olid müügimehed. Nad rääkisid nagu müügimehed, kõndisid nagu müügimehed ja olid riides nagu müügimehed – ranged polüestrist särgid, Sansabelti püksid. Nemad olid ekstraverdid, meie introverdid. Nemad ei mõistnud meid, meie ei mõistnud neid ja ometigi sõltus meie tulevik neist. Ja nüüd me pidime neid kuidagimoodi veenma, et see Nike värk väärib nende aega ja usaldust – ja raha.
Ma olin enesevalitsust kaotamas, peaaegu kaotamas. Siis nägin, et Johnson ja Woodell olid selle juba kaotanud ning mõistsin, et mina ei saa seda endale lubada. Nagu Penny, nii vajutasid nad minu paanikahoo nupule. „Vaadake, sõbrad,“ ütlesin, „enam hullemaid jalatseid ei ole olemas. Need saavad paremaks. Nii et kui me ainult suudame need maha müüa … oleme omadega mäel.“
Kumbki vangutas alistunult pead. Millised valikud meil on? Vaatasime välja ja sealt nad tulid, kamp müügimehi, kes kõndisid nagu zombid meie boksi poole. Nad võtsid Niked kätte, hoidsid valguse käes. Nad puudutasid swoosh’i. Üks ütles teisele: „Mis pagan see veel on?“ „Pagan, kui ma vaid teaks,“ vastas teine.
Nad hakkasid meid küsimustega pommitama. Hei – mis asi see on?
See on Nike.
Mis pagan see Nike veel on?
See on Kreeka võidujumalanna.
Kreeka mis?
Võidujum…
Ja mis SEE on?
See on swoosh.
Mis pagan see swoosh on?
Vastus lendas minust välja: see on heli, mis tekib, kui keegi sinust möödub.
See meeldis neile. Oo, see meeldis neile vägagi.
Nad tegid meiega äri. Nad tegelikult esitasid tellimusi. Päeva lõpuks olime ületanud oma julgemadki unistused. Me olime üks näituse menulugusid. Vähemalt mina nägin seda niimoodi.
Allikas: Kirjastus Helios
