Kuidas mõjub Covid-19 viirus inimese füüsilisele vormile ning kui kaua võib aega võtta sellest taastumine? Oma kogemust jagab haiguse läbi põdenud Kalli Piht ning taastumise kohta annab soovitusi dr Pii Metsavas.
Kalli (49) on sportlike eluviisidega naine, kes põhiliselt harrastab matkamist nii siin- kui sealpool piiri, käib jõusaalis ning suusatamas. Sportlaseks ta ennast ei pea, vaid nimetab oma harrastusi pigem elustiiliks. Näiteks Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal ööbis ta vabariigi auks sada korda välitingimustes ning seda just külmemal ajal. Eelmise aasta lõpus muutus aga kõik. Hiljuti läbipõetud Covid-19 tõttu tegeleb Kalli hetkel taastumisega ning liigutab end väga mõõdukalt ja ettevaatlikult.
Kalli, kuidas kõik algas?
Detsembris, enne jõule, läksime perega Hiiumaale maakoju. Just selle mõttega, et jõulud rahulikult omakeskis veeta. Jõululaupäeval tundsin ennast väga kummaliselt. Tekkis kohutav köha ja kaks päeva oli väga kõrge palavik. Paljuräägitud maitsemeele kadumist ei olnud, pigem vastupidi, see muutus hoopis tugevamaks. Samuti tugevnes lõhnataju. Tundsin meeletut nõrkust. Keha oli kurnatud esimesest päevast alates. Kõik, mis valutada sai, valutas – lihased ja liigesed. Pea valutas, seda esineb mul muidu väga harva. Tundsin igat oma rakku. Magasin kohutavalt palju ja hoidsin kokku seda vähest jõudu ja energiat, mis mul oli. Püsti tõusin puhtalt tahtejõuga, et mitte kogu aeg lamada. Kogu aeg olin kohutavalt väsinud.
Millised olid esimesed abinõud ja kontakt arstiga?
Võtsin kohe ühendust perearsti nõuandetelefoniga 1220, et kiiremas korras testima saada ning kuna olin ju Hiiumaal, oli see raskendatud. Esmased ja kõige tähtsamad soovitused olid seotud sümptomite raviga, lisaks soovitati nagu ikka palju vedelikku tarbida ning puhata ja murede korral uuesti ühendust võtta.
Kuidas haigus kulges ja kas teised pereliikmed jäid terveks?
Kahel esimesel päeval, kui oli kõrge palavik, ei olnud erilist söögiisu. Paaril järgneval päeval, kui palavik taandus, sõin juba enamvähem korralikku ja rammusat toitu. Kaalus seetõttu eriti ei kaotanud, sest liikuda väga jõudnud. Esimesed käigud, mida Hiiumaal tegin, olid keldrini ja tagasi, kus hoidsime toiduaineid. Ehk selline eesmärgipõhine liikumine.
Abikaasa pidi pärast jõululaupäeva Tallinnasse tööle tagasi sõitma ning enne seda jõudma end ka kindluse mõttes testida, kuna minul olid erinevad sümptomid. Abikaasa test osutus Tallinnas negatiivseks, minu oma Hiiumaal positiivseks. Teistel minu lähikondsetel saarel olles sümptomeid ei tekkinud ning nii ei võetud neid ka testima. Tütar ja lapselapsed hoolitsesid minu eest.
Mõned päevad hiljem jäi ka abikaasa haigeks ning tal avastati kopsupõletik, tema teine koroonatest osutus positiivseks. Temal oli Tallinnas kindlasti üksinda psühholoogiliselt raskem, sest minul olid inimesed ümber. Mehel püsis kõrge palavik lausa paar nädalat. Kiirabi, kes ta ära viis, ütles, et tema puhul mängisid rolli vanus ja sugu. Tahan rõhutada just seda, et sellistes olukordades tuleb oma lähedastega pidevalt suhelda ning mitte neid üksi jätta.
Kuidas teie taastumine edasi kulges?
Vajasin värsket õhku ning kindluse mõttes võtsin esimesteks jalutuskäikudeks kõige vanema, 7-aastase lapselapse, käe kõrvale. Kõndima hakkasime saja meetri kaupa, kodunt kaugele ei läinud. Lõpuks tulid juba kilomeetrid kokku. Kogu aeg kuulasin oma keha. Nädal pärast testi võeti minuga terviseametist ühendust ning vesteldi pikalt ja südamlikult. Sellest vestlusest jäi mulle ka konkreetne kontaktisik, kelle poole vajadusel pöörduda. Söögiisu hakkas aina rohkem taastuma. Vaimset murdumist ei olnud. Lihasvalu ja üldine väsimus saatis mind kahjuks endiselt. Pärast täielikku isolatsiooni pidin 72 tunni jooksul oma sümptomeid jälgima ning sealt edasi sain pöörduda tavaellu.
Kas maitsemeel jäigi püsima?
Ma olen ise ka kuulnud, et inimestel on maitsemeel seoses koroonaga ära kadunud. Minul ei kadunud see hetkekski, kõik oli tasakaalus. Piim oli piima- ja liha oli lihamaitsega. Ütleksin isegi, et pigem lõhnataju suurenes. Näiteks parfüümi peale pannes tunnen seda lõhna eriti tugevalt.
Kuidas hetkel taastumine välja näeb?
Täna tunnen puudust just infost, kuidas sellest kõigest välja tulla. Tegutsen omaenda tarkuse järgi. Soovitusi pole suutnud kuskilt tuvastada – et kui sümptomid on möödas, et mida siis teha? Sellist tuge oleks väga vaja. Jaanuari esimese nädala lõpus pöördusin saarelt koju tagasi. Positiivse testi andnud ei pea enam testima. Seejärel külastasin perearsti, sest köha püsis ja püsib siiamaani. Perearst määras antibiootikumiravi ning kuna ta tuvastas kohtumisel ka madala palaviku, saadeti mind vereproove tegema. Kõik oli korras. Tavatööle asusin jaanuari teises pooles, kodukontoris. Teoorias peaksid mul antikehad olemas olema ja ma ei peaks olema enam nakkusohtlik.
Kui palju end hetkel liigutate ja saate liigutada?
Hetkel kõnnin ja natukene suusatan, proovin kaks korda päevas väljas liikuda. Muret tekitab pulss, mis teatud olukorras läheb järsult üles. Seda pean jälgima. Tavapärastes oludes käiksin aastaringselt matkajärgselt vees, sõltumata veekogust kuigi ma ei pea end talisuplejaks. Kodus karastan end praegu igal hommikul külma veega. See annab energiat ja on ellujäämiseks vajalik. Käiksin ka matkamas, kuid see jääb nüüd mõneks ajaks ära. Keha ei ole veel valmis riskima. Paari kuu möödudes külastan kindlasti spordiarsti, et kontrollida pulssi ja teisi näitajaid.
Kui nüüd kogu loole tagas vaadata, siis mis oli kõige keerulisem üldse?
Minu enda jaoks ei olnudki tegelikult mingeid ületamatuid raskusi. Suurem mure oli abikaasa pärast, et kuidas teda toetada, kuna ta oli eemal. Mina ei tohtinud ju saarelt lahkuda. Gripis olen varem ka olnud, aga sellist lihasvalu pole kunagi tundnud, iga rakk kehas andis endast märku. Isegi juuksed tundusid rasked nagu keegi sikutaks kogu aeg peanahka.
Mida soovitate jälgida?
Iga inimene peab oma keha tunnetama. Kui on midagi võõrast, siis ei tasu jääda ootama, et äkki läheb paremaks. Peaks julgelt konsulteerima. Minu abikaasa jäi ootama, nagu mehed tavaliselt, et küll halb enesetunne möödub. Lõpuks viidi ta kopsupõletikuga haiglasse. Peab jälgima detaile, kas peavalu ja erinevad ilmingud on tavapärased või mitte.
KOMMENTEERIB DR PII METSAVAS SPORDIMEDITSIINI SIHTASUTUSEST
Millega peaks koroonast taastumisel arvestama?
Koroonaviirus, nagu enamik viiruseid või üldse haigestumisi, vajab taastumiseks eelkõige aega. See kurnab tohutult organismi, hoolimata sellest, kas seda põetakse kergelt või raskelt. Ka kergelt põdenud vajavad aega selleks, et organism täies mahus taastuks. Isegi kerge põdemise puhul on organism pidanud võitlema välistekitajaga, mis lööb tavapärasest rütmist välja.
Kuidas end jälgida?
Kindel on see, et ükskõik millisest haigusest taastumisel, on tähtis jälgida oma tavapärast enesetunnet. Kas ma tunnen ennast puhanuna ja värskena, kas ma magan piisavalt, kas mu söögiisu on taastunud. Kuidas ma üleüldist energiataset oma organismis tunnetan. Baasasjad jäävad kehtima sõltumata haigusest või ka siis, kui me räägime ületreenitusest või väsimusest. Meie ise oleme need, kes tunnevad kõige paremini oma keha ning millal meil on kõik hästi. Oleme ise oma keha eksperdid. Seega, väga oluline on keha tunnetamise oskus, koroonast või mõnest muust haigusest taastumisel, et naasta tavapärase sportimise juurde.
Millal oleks tark naasta endise elurütmi juurde ja millal spordiarsti juurde minna?
Endise elurütmi ja treeningute juurde saab naasta siis, kui kõik aktiivsed sümptomid on taandunud. Koroonaviiruse puhul sellised tavalised sümptomid nagu palavik, köha, lihasvalu, väsimus, hingamistakistused, kurguvalu, peavalu, seedetrakti kaebused. Need sümptomid peaksid olema täies mahus taandunud, enne kui rääkida sellest, et liikumine võiks aidata taastumisele kaasa.
Pulsisageduse jälgimine koroonaviirusest taastumisel, on väga mõistlik mõte. Üleüldse on pulsi jälgimine kasulik, et oma keha paremini tundma õppida. Küll aga peame teadma, et haigusjärgsel taastumisel pulsisageduste jälgimist ei saa võrrelda haiguseelsete numbritega. Meie organism on hoopis teises seisus. Neid võib jälgida, aga me ei saa eeldada, et nad on samasugused nagu enne. Kestev väsimus, hoolimata sportlikust taustast ja haiguse põdemisest möödunud ajast, ei ole midagi eriskummalist. Koroonaviiruse põdemise järgset aega võrreldakse teaduskirjanduses üsna sarnase pikaaegse viirusinfektsiooni kurnatussündroomiga nagu mononukleoos ja see võib kesta päris pikalt. Oluline on anda organismile aega ega mitte nõuda liiga vara, liiga palju. Kui kiiresti keegi taastub, on raske öelda.
Spordiarsti külastuse võib plaani võtta, kontroll on vajalik siis, kui kaebused jäävad püsima. Tippsportlastele on antud praegu juhised, et kui probleeme pole, võivad nad järk-järgult naasta oma treeningute juurde. Kui inimene ei ole koroonat raskelt põdenud ehk pole olnud haiglaravil või intensiivis, siis võib enesetunde taastumisel iseennast kuulates, minna tavapäraste treeningute juurde. Kui oma nõu jääb puudu, saab alati paluda spordiarsti konsultatsiooni, ilma koormustestita. Saab individuaalselt arutada, milliste pulsisagedustega treeninguid teha. Üldiseid nõuandeid on keeruline anda, sest kõik sõltub inimese varasemat aktiivsusest, milline on tavapärane olek, millised on kaebused. Kui raskelt haigust põeti, kui kaua. Kuna ka arstidele on sellest viirusest taastumine uus, siis see pigem nõuab individuaalset lähenemist, kui lihtsalt oma keha kuulamine ei aita. Organismi taastumine viirusinfektsiooni järgsest kurnatusest võib võtta 6-8 nädalat. Kiirustada pole mõtet.
Kas koroonasse haigestumisel mängivad rolli sugu, vanus, veregrupp?
See väide ei ole kuidagi teaduslikult tõestatud. Rolli mängib see, et ei pöörata tähelepanu varajastele ja kergetele sümptomitele ning reageeritakse siis, kui kaebused on juba arvestatavad.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
