Matkapurjetamise raamat „Miks ma ei kanna punaseid pükse? Lugusid Läänemere saartelt ja sadamatest“ viib kaasa kulgemisse ja seiklustesse, mis sünnivad teel olles. See on aus ja humoorikas lugu sellest, kuidas matkapurjetamine muudab rutiini rännakuks ja argipäeva avastuseks. Alljärgnev katkend heidab pilgu sellele, mis juhtub siis, kui mängu tuleb merehaigus.
Reede, 16. juuli
Täna oksendasin laeva ahtri täis, ehkki päeva alguses märgid seda ei näidanud. Ärkasime, käisime ujumas ja alustasime Lauters Hamni sadamast sõitu. Meri oli ülisile, tuult oli ka natuke ja saime purjed üles tõsta. Tegime hommikusöögi ja süües mõtlesin, et vesi on nagu plekk, võiks mõne foto teha, aga kiiret ei ole, küll hiljem jõuab.
Siis möödus meist kaks kaatrit ja tuli kerge laine. Alguses mõtlesin, et nendest kaatritest, aga laine kasvas kõrgemaks ja tuul tõusis umbes kümne minutiga selliseks, et vaatepilt ja sõit muutusid täielikult.
Minu meelest olid lained väikese maja kõrgused. Ja kõik tänu sellele, et prognoosi järgi pidanuks tuul olema 7–8 m/s, aga tegelikult oli 12–13 m/s. Lainelt alla surfates tegime uue isikliku rekordi – 11,4 sõlme. Ilmselt ei oleks see ilm kuigi hästi sobinud esimeseks sõiduks purjekal.
Autopiloot juhtis, mina seisin tüüri taga, vaatasin laevale mühinal lähenevaid laineid ja kella, et kas liigub. Ühel hetkel oli kell 10.07 ja tund aega hiljem vaatasin uuesti ja kell oli 10.17. Miks aeg nii aeglaselt käib? Veiko arvas küll, et kõik on positiivne – tuul on soe, vihma ei saja, on vähemalt millestki kirjutada, ise tunned, et oled loodusega üks. Mina nii optimistlik ei olnud. Tundsin hoopis, kuidas Moskva täissuitsuvorstiga võileib ja jogurtiga müsli maost vaikselt üles kerkib. Lootsin, et äkki jääb mingil imeväel kõik mu sisse, aga ei …
Pärast seda oli kõigest täitsa suva. Kuradi halb oli. Kui keegi räägib, et sünnitus on hullult valus, siis jah, on küll, aga merehaigus on hullem. See ei pane mitte midagi valutama, aga lihtsalt nii-nii paha on olla. Kiusatus on üle parda hüpata. Muidugi ma ei hüpanud, viskasin lesima, panin silmad kinni ja mõtlesin, et enne sadamat ei tõuse. Umbes nii läks ka. Sõit muutus vahepeal pisut sujuvamaks, sest lainete vahed läksid pikemaks ja kurss muutus tuule osas soodsamaks, aga ega merehaigusest tavaliselt enne maad ei taastu. Vähemalt mina.
Üks asi oli positiivne – arvasime, et läbime 37 miili 8 tunniga, aga tegelikkuses kulus kõigest 6 tundi ja 14 minutit ning olimegi Visbys. Pidevalt olid ka teised purjekad ja laevad orbiidil ning maa näha, nii et ega miskit hullu ei olnud. Kui selline ilm peaks meeldima …
Esimesed hetked Visbys
Visbys on suur sadam ja kohalikud tulevad laevale vastu ning näitavad sildumiseks paiga kätte. Kui vastu tulnud tüübile otsad viskasin, siis tekkis meil väike dialoog.
Tema: „Noh, olid merehaige, jah?”
Mina: „Kust sa tead? Kas näed mu näost?“
Tema: „Ei, ma tean, mis ilm merel oli. Aga sellepärast me ju merd armastamegi.“
Mina: „Ei armasta.“
Tema: „No nüüd saad kohe kindlale maale.“
Mina: „Ja ma ei kavatse oma jalga siit maa pealt enam ära tõsta.“
Tema naerab.
Niimoodi jõudsimegi Gotlandi armsasse ja maalilisse linnakesse Visbysse. (Kahjuks ei saa kunagi kõige kõnekamatest hetkedest pilti teha, sest a) tuleb tegeleda püsti püsimisega b) liiga s**t on olla.)
Kapteni kommentaar postituse all
Nii, kirjutan ka, esiteks – merehaigus on väljamõeldis, et saaks ülejäänud ülesõidu lihtsalt lesida.
Teiseks, purjetamisklassikat ka. Merilin polnud nimelt ainuke ohver. Sadamasse saabudes küsis ta, et kuule, mis „mutter“ siin teki peal vedeleb? Kes ei tea, siis see on kapteni üks suuremaid hirme – mutter tekil tähendab detektiivitöö algust. Midagi on järgi andnud ja see tuleb üles leida. Kuna murdunud polt oli 10 mm, siis ilmselt oluline detail. Õnneks selgus ruttu, et see oli poomi kicker’i alumine kinnitus. Saab kohalikust Biltemast käepärane ajutine lahendus otsitud.
Vahelepõige – merehaigusest nii- ja naapidi
Kui juba oksendamisest juttu tuli, siis räägin olekust, mida purjetama hakates kõige rohkem pelgasin ehk merehaigusest.
Olen kogenud merehaigust Soome ja Rootsi laevadel, autoga mägedes sõites, aga esimene tõsine hoog tabas mind paarkümmend aastat tagasi, kui Tenerifel turistidele mõeldud piraadilaevaga sõitma läksime. Puidust alus loksus laisalt juba sadamas ja mul hakkas kergelt sees keerama. Mere peal ei läinud kaua, kui tõmbusin näost kaameks, suutsin vaid kivistunud näoga merele jõllitada ja krampis käega reelingut pigistada. Õige varsti saabus laevakapten oksekotiga, öeldes, et sul läheb seda vaja. Ära sõnus!
Sõit oli paras kannatamine. Kui hüüti, et oo, vaadake – laeva kõrval ujuvad delfiinid, siis minul polnud küll jaksu silmi avada.
Ma ei olnud hädas üksi. Kümnekonnast reisijast vähemalt kuus tundsid end kehvasti ja oksendajaid oli mitu. Veiko, kapten ja veel mõni nautisid ainsatena meresõitu.
See „vahva“ ekskursioon maksis tolle aja kohta korraliku summa – 40 eurot nägu ja see on minu kõige halvemini kulutatud raha. Kes tahaks oksendamise eest maksta? Eriti kohutav oli see, et hinna sees oli lõunasöök, milleks pandi laev ankrusse loksuma ning need, kel oli eluvaim sees, asusid einet võtma. Ma ei suutnud pakutud roogade poole vaadatagi, juba toidulõhn, mis ninna tuli, tekitas uue iiveldushoo. Kõrvallaeval pakuti samuti süüa ja sealt lehvitati meile rõõmsalt. Oleksin tahtnud neile karjuda, et mida kuradit te vehite, kas te ei näe, kui paha mul on??? Ma ei jõudnud ära oodata, millal söömaaeg lõppeb – kindel maa paistis, aga sinna lihtsalt ei saanud. Kui lõpuks laevalt pääsesin, kulus tubli tunnike, et ennast taas inimese moodi tunda.
Aga miks mul paha hakkas ja mis asi see merehaigus siis on? Ega sellele päris selget vastus polegi.
Dr Kadri Tamme Tartu Ülikooli Kliinikumist kirjutas GO Reisiajakirjas, et merehaigus on liikumishaigus ehk kinetoos, mille kutsub esile õõtsumine laevasõidul, aga ka lennu-, auto- või bussireisil. Aju ei suuda seostada seda, mida näevad silmad, sellega, mida tajub sisekõrvas asuv tasakaaluelund. Sisekõrvast jõuab ajju signaal, et keha on liikumises, aga silmad liikumist ei näe. Vastuolu nägemise ja keha tajumise vahel ajab aju segadusse ning vallandab merehaiguse sümptomid, milleks on pearinglus, peavalu, iiveldus, oksendamine, kahvatu/rohekas jume, külm higi, unisus ja suukuivus.
Mis sümptomeid põhjustab, ei ole täpselt teada. Olulist rolli võivad mängida aju veresoonte ahenemine või silmi liigutavate lihaste toonuse muutused, aga huvitav on teooria, mille kohaselt aju tõlgendab silmadest ja sisekõrvast tulevate signaalide konflikti kui hallutsinatsioone ja peab nende põhjuseks mürki. Selle teooria kohaselt on tekkiv oksendamine organismi kaitsereaktsioon mürgist vabanemiseks ja võis olla kasulik meie kaugetele esivanematele.
Kõige levinumad kirjeldused merehaiguse kohta ongi sellised: „tunnen, et kohe oksendan“, „olen nagu märg kalts“, „nagu oleksin elus, aga ilma elutahteta“ ja muidugi klassikaline „kardan, et suren – loodan, et suren – kardan, et ei suregi“.
Merehaigus pole küll eluohtlik, aga võib olla nii ebamugav, et inimesed on valmis ükskõik milleks, et see lõppeks. Ei aita isegi teadmine, et maale jõudes see tunne enamasti kaob. Merehaigena oled nagu piinapingil, valmis tegema peaaegu kõike, et sellest pääseda.
Kuna inimene on aga kohanemisvõimeline, olen tänaseks õppinud merehaigusega toime tulema. Fakt on see, et ingveritablett ei aita. Tekil kaugusesse vaatamisest pole ka suurt abi. Tais mere peal käies proovisin spetsiaalset merehaiguse tabletti. Merehaigeks sellega küll ei jäänud, aga see nüristas meeled nii, et kõrvaltvaatajatele tundus, nagu oleksin laksu all. Katsetasin ka plaastrit, mis kleebitakse kõrva taha, aga see pani pea sügelema ja tekitas kerge allergilise reaktsiooni kõris.
Minu puhul töötab kõige paremini see, kui heidan pikali ja panen silmad kinni. Suudan niimoodi lamada tundide kaupa – kuulan muusikat, mõtlen oma mõtteid, tukun natuke või magan päris sügavalt. (Kes soovib, võib ju arvata et see on hea võimalus tüütutest tegevustest kõrvale viilida ning võib-olla tal oleks mõnel juhul isegi õigus).
Teine variant on minna tüüri ja keskenduda laeva juhtimisele – olen halvema ilmaga merehaigeks jäämata tüüris vastu pidanud mitu tundi.
Kui olek on vähegi õrna peal, siis ei tohi kindlasti lugeda ega ekraani passida, muidu hakkab varsti halb. Alla kajutisse minemisest tuleks pigem hoiduda, sest väikeses kõikuvas kinnises ruumis hakkab kiiremini halb kui avara vaatega tekil.
Meie laeval on olnud teisigi merehaiged ja paljudel purjetajatest sõpradel on sellest lugusid rääkida. Kurjema ilmaga on tuldud üle lahe nii, et terve pere on näost kahvatu ja enamus aega lamavas asendis. Mõni mees pole olnud võimeline alla kajutisse minema, et tuua päikesekreemi või panna jalga pikad püksid ning lasknud enda reied päikesel täiesti ära põletada.
Merehaigusest ei ole pääsenud isegi purjesportlased. Tõnu Tõniste rääkis ajakirjale Sport antud intervjuus, et kui 1988. aasta Souli olümpial oli eelviimase sõidu eel tuulevaikus, aga lained olid varasemast tugevast tuulest veel suured, siis vennaga tuult oodates oli mõlemal väga paha olla. „Sellel hetkel tundus isegi varsti algav start üsna tühine asi olevat. Kui tuult tuli ja paat liikuma hakkas, läks enesetunne kiiresti paremaks. Selles sõidus tulime teiseks ja enne viimast sõitu olime tõusnud isegi liidripositsioonile,“ meenutab kahekordne olümpiamedalist.
Muidugi ei maksa arvata, et kõik jäävad merehaigeks. Sugugi mitte. Veiko näiteks ei ole kunagi ennast laeva peal kehvasti tundnud. Paar korda pea alaspidi kuskilt midagi otsides või väga loopiva lainega on tal natukene „imelikum“ tunne olnud, aga see on ka kõik. Sõber Madis, kellega oleme korduvalt koos purjetanud, ei tea merehaigusest midagi. Paljud meie sadamakaaslased küsivad: merehaigus, millest te räägite?
Mina võin kinnitada, et kui jalad taas maad puudutavad, ununeb see, et lainemöll iiveldama ajas, üllatavalt kiiresti. Nagu seegi kord, kui Gotlandi pealinnas ootas päike, sõbralik sumin ja see päris vabadusetunne, mis tuleb alles pärast väikest katsumust.
Segadus kajutis pärast Visbysse jõudmist
Pühapäev, 18. juuli
Merereisi maise osa jätkuks veetsime nädalavahetuse Visbys. See on väike tore linnake. Vanalinn meenutab natuke Tallinna oma, aga kõrguste vahed on suuremad.
Sadam oli pilgeni täis igasuguseid laevu. Alustades väiksematest purjekatest ja lõpetades majasuuruste kaatritega. Enamik Rootsi päritolu, aga ka sakslasi, norrakaid ja isegi üks Eesti kaater.
Kui ei teaks, et oled Rootsis, siis arvaks küll, et tegu on hoopis Vahemere maaga, sest tänavune suvi pakub ka õhtul ja öösel troopilist soojust. Tänavatel käib melu ja inimesed on nii sõbralikud. Ainult et ööd on valged ja räägitakse rootsi keeles.
Kohalikel on veider komme õhtuti autodega promeneerida. Selleks on vanadele Volvodele või USA kruiiseritele erinevad tuled ja viled külge pandud ja siis paarutatakse tänavaäärsetes baarides istujate meelelahutuseks. Osad on peadpidi autost väljas, osad laulavad, osad huilgavad niisama. Autodel on tagumise numbrimärgi asemel punase ohukolmnurga kleeps. Miks selline komme, ei oska öelda.
PS! Hiljem sain klassivend Maidu kommentaarist teada, et punase ohukolmnurgaga auto on Rootsis ja Soomes meie mõistes mopeedauto – piiratud võimsusega ümberehitatud mopoauto. Enamasti noorem kontingent väikelinnades paarutab ja tapab aega, sest muud tarka teha pole. Varem kasutati selleks rohkem mopeede ja krossirattaid, aga ajad muutuvad.
Kui tahad teada, kuidas purjereisid edasi kulgesid, kuidas need üldse alguse said ning mis rolli mängivad kõiges äikesetorm, rummipudel ja punased püksid, siis kirjuta julgelt: merilin@ajakirisport.ee ning saad raamatu “Miks ma ei kanna punaseid pükse” 20 euro eest sobivasse DPD pakiautomaati.
