Sulev Kraam: nautige sporti!

Klubi Tartu Maratoni spordivõistlustel käinutele on kindlasti silma jäänud loomakostüümis rajal askeldav olevus. Väljapaistva kesta sees peidab end Sulev Kraam. Ajakiri Sport uuris, miks 36-aastane mees selliseid tempe teeb.

See on viies aasta järjest, kui Sulev traditsioonilise spordiriietuse asemel endale kostüümi selga tõmbab. Kõik algas aastal 2009, kui Sulev sai Tartu suusamaratonil rinnanumbriks saatanliku 666. Et rinnanumber piisavalt hästi silma torkaks, otsustas ta selga tõmmata musta punaste triipudega kombinesooni, soetas poest sarved ja musta mütsi ning ontlikust pereisast oli saanud ühtäkki suusakurat. Esialgu jäi see ühekordseks katsetuseks.

Mõni aasta hiljem, kui Sulev oli spordivõistlustel lahtiste silmadega ringi vaadanud ja inspiratsiooni kogunud – ta tõstab esile Tartu rattamaratonil tandemiga sõitnud Hawaii sigasid –, hakkas ta kostüümide peale tõsisemalt mõtlema. Murrangu algatajaks võib pidada Sulevi abikaasa Sille lemmiklooma kaelkirjakut. „Kui meil veel lapsi polnud, oli Eestis populaarne teha lastele koduleheküljed ja sinna pilte postitada. Tahtsime ajaga kaasas käia ja tegime blogi, kuhu postitasime pilte naisele kingitud mängukaelkirjakust,” räägib Sulev.

Kaelkirjak sportlaste seas

Siis tärkas Sulevis soov osaleda spordivõistlustel kaelkirjakukostüümis. Õmblejat, kes oleks talle sobiva riietuse teinud, ei õnnestunud tal leida, appi tuli Kadriorus asuv moestuudio Must Luik. Häda oli aga selles, et kui suusamaratoni sai pika kaelaga kuidagimoodi läbida, siis rattavõistluseks tuli kaelaosa mugavamaks kohendada.

„2013. aasta Tartu rattarallil oli 30 kraadi sooja. Sõber Riivo jälgis Endomondo vahendusel mu asukohta ning tuli paarkümmend kilomeetrit enne lõppu mulle vastu ja sõitis mu ees. Vastasel juhul poleks ma finišisse jõudnud,” meenutab kaelkirjakumees üht karmimat katsumust.

Kuna Tartu rulluisumaratonile ei tihanud Sulev kaelkirjakuna minna, langes valik krabi kasuks. „See oli päris tore, sõrad lehvisid tuules,” meenutab Sulev.

Sebra, känguru, tiiger, kukk …

Hiljem on Sulev proovinud sebra, känguru ja eelmisel aastal tiigri kostüümi, kõik laenutatud Mustast Luigest. „Õnneks ei ole ilm alt vedanud ja kostüümid pole kannatada saanud,” sülitab Sulev kolm korda üle õla. „Kostüümid peavad olema huvitavad, aga samas ka sõidetavad – näiteks rattasõidu kostüümil ei tohiks olla palju liikuvaid osi. Raudrüüs pole vist ka kõige mugavam sportida.”

Tänavu saab Sulevit rajal näha kukena, mis toob ka kaasa ridamisi väljakutseid. Kuna tegemist on keerulisema võitu kostüümiga, jääb nägu suhteliselt kaetuks ja rattavõistlusel tuleb kiivri pähe panemiseks omajagu vaeva näha. „Kostüümis osalemisel on kaks suurt plussi: esiteks annab igast kaasvõistlejast möödumine jõudu juurde, teiseks torkan oma välimusega silma ja publiku tavapärasest suurem ergutamine teeb vahemaa läbimise lahedamaks,” sõnab Sulev.

Võrreldes Kesk-Euroopa rahvaspordiüritustega on Eestis loomrõivlejaid vähe. Sulevi sõnul on siinsed harrastajad liiga kinni tulemuses ega oska spordivõistlust nautida. „Meenub seik, kus närin ühe rattavõistluse joogipunktis kurki ja minust mööduvad jumal teab mitmesajandal kohal asuvad tõsiste nägude ja punaste silmamunadega inimesed, ila mööda suunurki tilkumas. Võtavad kiire joogi ja põrutavad edasi. Rahvasporti võetakse liiga tõsiselt. Rohkem spordirõõmu!” saadab Sulev harrastajatele sõnumi.

Rulluisukudega sõber

Mitteametlikust maskotist sai tänavu Tartu jooksumaratoni ametlik kaanepoiss. Mai esimesel pühapäeval peetaval rahvaspordiüritusel osaleb Sulev juba kaheksandat korda. Tal on kavas kaasa teha kõikidel Tartu Maratoni Kuubiku etappidel, aastate jooksul on Sulev osalenud rohkem kui 40 Klubi Tartu Maraton korraldatud võistlusel. Näiteks Tartu rulluisumaratonil on ta kohal olnud kõigil kümnel korral. Debüüt jääb Sulevile igaveseks meelde. „Saabusin sama päeva hommikul lennukiga välismaalt ja põrutasin samade riietega otse Tartusse. Mõtlesin, et tegemist on toreda üritusega. Ma ei läinud sinna sporti tegema,” muheleb Sulev, kes läbis raja lohvakate teksapükstega.

Rulluisuarmastus tabas Sulevit 2006. aastal, kui ta lühikest aega Pariisis õppis. Mees soetas seal rulluisud ja osales aktiivselt Friday Night Skate’i üritustel. Reede hilisõhtuti olid metropoli tänavad kolmeks tunniks vaid rulluisutajate päralt. „Pariisis kasutasin rulluisutamist linnaga tutvumiseks. Tavaliselt liiguvad inimesed seal ühest punktist teise metrooga, kuid maa all ei saa ümbritsevast ülevaadet. Ühendasin meeldiva kasulikuga,” meenutab Sulev.

Lõuna-Eesti suusapoiss

Raplas sündinud, kuid lapsena Võrumaale kolinud ja Haanja vallas Puspuris üles kasvanud Kraam hakkas sporti tegema maast madalast. „Ega seal suurt midagi teha olnud. Kui lumi maha sadas, siis kelgutasin ja suusatasin. Isal olid puusuusad ja tõrvamine oli popp teema. Lähima poeni oli kolm kilomeetrit ja isa sõitis põllu peale raja sisse,” kostab Sulev.

Ka Haanja koolis õppides oli talvel ainus mõistlik sportimistegevus suusatamine – võimlat polnud ja staadion oli talvel lume all. Kehalise kasvatuse õpetaja oli legendaarne sporditegelane, Laur Luukini treener Harri Neem. Mõni aeg hiljem hakkas Sulev aga endise kahevõistleja Jaan Vene innustusel tõsisemalt kaht ala sobitama. 6. klassis Võru linna õppima minnes jäi aga kahevõistlus tagaplaanile ja noormees jätkas tõsisemalt Hille Saarepuu juhendamisel suusatamisega.

Uued spordimõtted

Keskkooli lõpetamise järel tõi elu Sulevi pealinna Estonian Business Schooli ärijuhtimist tudeerima. Ühistranspordiga Rapla vahet liikudes venisid päevad pikaks ja trenniisu kadus. Spordidieeti süvendas asjaolu, et Tallinna lumeolud olid võrreldes Lõuna-Eesti omadega pehmelt öeldes nadid.

2008. aastal hakkas Sulev aga jälle tõsisemalt treenima, eesmärgiga kolm aastat hiljem Vasaloppeti suusamaratonile minna. „Hinge kraapis teadmine, et ma polnud suusatamisega ise lõpparvet teinud, vaid see vajus ära. Toona mul peret polnud ja otsustasin jälle korrapäraselt harjutama hakata. Tippsportlase eesmärke mul polnud, soovisin teada saada oma võimete lage,” arutleb Sulev.

Mees otsis välja nooruspõlve treeningpäevikud, kohendas neid pisut, pidas nõu suusahundi Raul Ollega ja haaras härjal sarvist. Ettevalmistus oli korralik, kuid 90 km pikkune katsumus läks Sulevil aia taha. Enda sõnul olid tal kasutada ilmaolude jaoks liiga pehmed suusad.

Peab auru välja laskma

Kaks kuud enne toonast Vasaloppetit sündis Sulevi perre esimene laps ja alates oktoobrist on Sulev koguni kolme lapse isa. „Esimese lapse puhul tundus, et seda on palju, teise lapse puhul teadsin juba ette, et treeningust võib und näha. Nüüdseks on kaks vanemat last juba suhteliselt iseseisvad ja nutika planeerimise korral õnnestub mul jälle arvestataval määral trenni teha. Tunnen, et pean end liigutama ja auru välja laskma, muidu lähen kurjaks kätte,” nendib ta.

Elu on prioriteedid ümber mänginud, tulemustest olulisemaks peab Sulev nüüd ehtsat spordirõõmu. Ka treeningud näevad perepeal välja varasemast teistsugused. „Käin palju lapsevankriga jalutamas, teekonna pikkus sõltub suuresti sellest, kui palju laps magab. Hiljuti magas väga kaua ja tegin rekordi – Kalamaja teedel kogunes 18 km nii, et ma ei käinud ühelgi tänaval kaks korda. Seejuures pidin arvestama asjaoluga, et ma ei läheks kodust liiga kaugele,” märgib Sulev.

Metsa vahel maastikurattaga sõitmine tüütas Sulevi ära ja mõni aasta tagasi soetas ta maanteeratta. Tänavu suvel läheb Sulev koos teiste rahvasportlastega Prantsusmaale, et osaleda üritusel L’etape du Tour, mille käigus on võimalus läbida üks Tour de France’i etapp. „Mulle meeldib kiirus,” kinnitab ta. „Väga hästi sobivad mulle Hawaii Expressi hommikused treeningud, saab mõnusa enesetundega tööle minna.”

Sportlik kollektiiv

Igapäevatööd teeb Sulev IT-arendusfirmas Finestmedia, kus tema juhtida on 25-liikmeline meeskond. Korraga on pooleli 10–12 projekti, pooleliolevatest töödest võib esile tõsta nt sisseastumise infosüsteemi (sais.ee) arendust ja Hansaposti uut veebipoodi.

Alluvate töö koordineerimine nõuab pidevat ajugümnastikat, sest osa inimesi töötab kontoris, mõni kodus ja teatud seltskond kliendi juures. „Oma töös lähtun sellest, et inimesed oleksid õnnelikud ja töö oleks efektiivselt tehtud,” ütleb Sulev. „Oluline on see, et ülesanded saaksid täidetud. Igal töötajal on võimalus endale sobiv graafik koostada. Ettevõte kasvab tasapisi ning otsime kollektiivi uusi ja asjalikke inimesi.”

SportID teenust kasutavas Finestmedias teenib leiba sportlik kollektiiv. Aktiivselt käiakse lähedalasuva Sparta spordiklubi jõusaalis ja korvpalli mängimas, soojemate ilmade saabudes osaletakse jooksuüritustel ja toimub ka firmasisene aktiivsusvõistlus, kus saab eri sportlike tegevustega punkte koguda.

Koduköögijäätise vastu valitseb suur huvi

Kui Sulevil ja tema abikaasal Sillel asjatoimetuste kõrvalt aega üle jääb, tehakse üheskoos koduköögis jäätist. Osaühing Milk on Hää Kraami nimelist toodangut müünud üle kahe aasta. „See on meie ühine hobi. Jah, nõudlust on rohkem, kui täita suudame, kuid me ei taha seda valdkonda äriks teha. Siis kaob fun ära,” selgitab Sulev. „Meil on väike masin, järgmisele tasemele tõusmiseks on vaja suuremat masinat ja see nõuab märkimisväärset investeeringut. Aastas jõuame teha 400–500 liitrit jäätist.”

Põhiliselt teeb perekond Kraam jäätist tellimuste peale, avalikult müüakse seda vaid Artise kinos ja kord aastas Kalamaja päevadel.

Kommentaar

Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juhatuse liige:

Sulev jäi oma loomakostüümidega mulle silma vähemalt viis aastat tagasi. Tegemist on kindlasti meie klubi spordivõistluste silmapaistvaima ja järjekindlaima loomrõivlejaga. Sulevi kostüümidest on mul kõige eredamalt meelde jäänud kaelkirjaku oma, millega ta nelikürituse läbi tegi. Kujutan ette, et pika kaelaga askeldamine oli tõsine ettevõtmine, saime isekeskis kõhutäie naerda. Sulev on Klubi Tartu Maratoni üritustele värvi juurde andnud ja meie olema talle igaks aastaks erinumbri broneerinud.

Me ei pea kostümeeritud inimeste kohta eraldi arvestust, kuid minu hinnangul on nende hulk viimastel aastatel tasapisi suurenenud. Rahvaspordiüritustele tullakse rohkem lusti ja rõõmu pärast. Samas jääb Eesti massist eristuvate riietujate poolest kusagile Ida- ja Lääne-Euroopa vahele. Venemaa suurtel rahvaspordivõistlustel on kostüümis osalevaid inimesi väga vähe, Lääne-Euroopa linnamaratonidel on neid aga rohkem kui Eestis. Kutsun üles töökollektiive, sõpruskondi ja ühte klubisse kuuluvaid inimesi sarnases riietuses osalema.

Tekst: Andres Kalvik