Olles tegev spordivabatahtlikuna jooksu-, ratta- ja golfivõistlustel ning möödunud aastal esindanud SEB Tallinna maratoni ka rahvusvahelistel maratoni EXPO-del, pakkusin end 2016. aasta lõpus Eesti Võrkpalli Liitu, eesmärgiga lüüa vabatahtlikuna kaasa ka võrkpallis.
Spordihulluna ei kannustanud mind mitte ainult võrkpalli viimaste aastate edu, vaid ka isiklik seos. Nimelt oli ema onupoeg Mati Jaanus tulnud 1968. aastal tollase legendaarse Tallinna Kaleviga NSVL-i meistriks – saavutus, milleni jõuti vaid korra. Olen jälginud Viljar Loori ja Jaanus Lillepuu mänge NSVL-i koondises ja hoidnud Eesti iseseisvudes silma peal nii meie saali- kui ka rannavõrkpalluritel.
Rumeenia koondise käehoidja
Eesti meeste koondist ootas ees kodune MM-valikturniir, maailma liiga ja Euroopa meistrivõistlused. Korralik spordivabatahtliku CV andis lootust, et mulle leitakse rakendus. Nii ka läks. Minust sai MM-valikturniiri Rumeenia koondise atašee või team guide nagu kaelakaardil kirjas. Nädal aega tiimijuhi tööd tähendas puhkuse võtmist põhitöölt Tallinna Teletornist (normaalsete inimeste jaoks on tegu sulaselge hullusega, kui tehakse tasuta tööd põhipuhkuse arvelt).
Rumeenia koondise atašee oma tiimiga.
Võrkpalli Liit oli ette valmistanud täpse programmi päevade kaupa. Minu ülesanne oli koordineerida ja abistada Rumeenia koondist alates transpordist ja lõpetades toitlustamisega, sealjuures ei saanud muuta vaid treeningute aegu. Päev enne esimest mängu Eesti – Rumeenia vahel läksin rõõmsal meelel „oma” poistele lennujaama vastu. Lisaks Rumeenia koondisele tulid sama lennuga Türgist ka Montenegro ja Kosovo rahvuskoondised ning saabusid ka kohtunikud Türgist, Portugalist, Tšehhist ja Liechtensteinist. Juhatasin ilusad pikad Rumeenia poisid bussi ning tutvustasin teel lennujaamast Meritoni hotelli Tallinna ja rääkisin kõigest ees ootavast. Samal õhtul tuli poistel end kokku võtta treeninguks värskelt renoveeritud Kalevi hallis. Järgmisel päeval oli vastaseks võõrustaja Eesti ja teisel mängupäeval suurfavoriit Venemaa. Kergemat mängu võis loota reedel, kui mindi vastamisi autsaider Kosovoga.
Kus elati ja mida söödi?
Kõik koondised, sealhulgas Eesti, majutusid Meritoni hotellis otse vanalinna külje all. Tingimused olid kõigil võrdsed. Võõrustaja Eesti eristus vaid selle poolest, et nemad einestasid teistest eraldi restoranis Balalaika, teised meeskonnad jagasid omavahel sõbralikult suurt ruumi, vastavalt mängude ja treeningute ajale. Suur Venemaa kasutas „eriõigust” ja osutas enne viimast Eesti – Venemaa mängu iseendale takeaway-teenust, haarates karpidega toitu spordihalli kaasa. Venemaal oli enda arvates veel teisigi eriõigusi nagu näiteks mängujärgne riietusruumis suitsetamine, millega patustas tegelikult ka Montenegro. Hotellitöötajatega toitlustamise aegu sättides sain ka teada, et menüü on paika pandud Eesti koondise järgi ja erandeid tehti vaid Kosovo meeskonnale, kes välistas sealiha. Venemaa koondisele olid eriti mokkamööda nende rahvuslikud supid seljanka ja borš, Rumeenia koondise abipersonal kiitis väga Meritoni koogivalikut. Tiimijuhina oli söögi ajal hea võimalus saada tuttavaks kogu meeskonnaga. Istusin uhkelt treenerite lauas ja lisaks võrkpallile jätkus meil juttu näiteks tennisest, kuna hiljuti olid vastamisi meie Anett Kontaveit ja nende Simona Halep. Samuti mäletasid nad hästi Kaia Kanepit.
Eesti koondis mängis Tallinnas kõrgel tasemel, jäädes alla vaid Venemaale.
„Minu” Rumeenia
Enne lennujaama minekut vaatasin üle tähtsamad ajaloolised faktid, tutvusin võrkpallialaste saavutustega ja õppisin google translatori abiga selgeks tähtsamad rumeeniakeelsed väljendid. Tervitasin meeskonda bussis rumeenia keeles ja võitsin kõvasti poolehoidu. Lemmiksõnaks kujunes la revedere, mis tähendas „nägemiseni”. (Rumeenia keel sarnaneb itaalia keelega ja on väga helisev).
Rumeenia koondislaste vanus jäi 19–37 eluaasta vahele ning koondise kapten Laurentiu Lica on kunagi meie kapteni Kert Toobaliga koos Prantsusmaal klubivõrkpalli mänginud. Eestiga seob Rumeenia kaptenit veel tõik, et praegune Eesti koondise peatreener Gheorghe Cretu, kes pärit Rumeeniast, tegi omal ajal Rumeenia koondise treenerina kapteniks just Laurentiu. Südantsoojendav oli näha, kuidas mõlemad tundsid siirast rõõmu taaskohtumisest.
Eesti koondise peatreener Cretu ja artikli autor Kärt Radik.
Lõpp hea, kõik hea
Nii nagu enamikus Euroopa riikides, on ka Rumeenias kõige populaarsem pallimänguala jalgpall, pärast seda korvpall ja käsipall. Võrkpall pidi saama riismed ehk selle, mis neist kolmest üle jääb. Praktiliselt kogu Rumeenia koondis mängib kodumaal erinevates klubides, vaid mõni üksik pallur välismaal. Kõigest hoolimata oli tegu sitke vastasega, kellega me mullu mängisime 3:1 ja 1:3. Eesti – Rumeenia mõõduvõtt tõotas igatahes põnev tulla. Loomulikult olin ma Eesti poolt, aga olles hingelt professionaalne host ja täites oma kohust, hoidsin ennast vaos, elades kaasa mõlemale tiimile. Eesti võidu järel soovisid rumeenlased mulle õhtusöögilauas õnne. Rumeenlased olid algusest peale väga-väga sõbralikud ja vaoshoitud, erinevalt näiteks Venemaast, kel olid hulgaliselt erinevad nõudmisi, nagu näiteks sisetaldade kuivatamise masin. Kiideti sujuvat korraldust. Rumeenlased ei kasutanud n-ö võõrast vara nõrkemiseni, isegi eelviimasel päeval ei jäetud mustapesukasti oma võistlusvormi, sest viimasel päeval kanti teist värvi riietust. Korraldajad olid organiseerinud pesupesemine ning kasti oli lubatud jätta mänguvorm ja sokid. Montenegro koondis jättis eelviimasel päeval lisaks vormile ka aluspesu pesta. Ilmselt sai seegi puhtaks.
Tiimijuhi ülesanne oli varustada meeskonda treeningute ja mängude ajal ka Värska vee ja jääga. Kõige rohkem nõudis aega, tähelepanu ja sekkumist bussitranspordiga seonduv. Bussijuhid olid vägagi mõistvad ja vastutulelikud, kuid Taisto dispetšerite töökorraldus pani minu kui üle 20 aasta turisminduses töötanud inimese kulme kergitama. Üldise õnnestumise nimel sukeldusin rohujuure tasandil transpordikorraldusse. Lõpp hea, kõik hea.
Viimases mängus Ungari vastu saavutasid rumeenlased võidu.
Lõbusad poisid Kosovost
Lisaks Eestile, Venemaale, Rumeeniale, Ungarile ja Montenegrole oli esimest korda väljas ka Kosovo, kes liitus rahvusvahelise võrkpallieluga suhteliselt uue riigina alles mullu oktoobris. Viibisin pidevalt hotellis ja pidin juhuste kokkulangemise tõttu hoolitsema ühel päeval ka Kosovo meeskonna eest ning see kogemus oli vägagi lõbus. Isegi Eesti koondislased nimetasid Kosovo tiimi tulnukateks teiselt planeedilt. Kuigi nad ehmatasid mõnes geimis nii mõndagi meeskonda, ei ohustanud nad kokkuvõttes kedagi. Tallinna turniir oli Kosovo esimene välisturniir üldse ja kohati käitusid nad nagu koolilapsed, kes on sattunud lõbustusparki. Enne võistlusi tavaliselt saunas ei käida, aga just seda nad tegid ja keskendusid enne mängu mõnikord hotellis klaverit või piljardit mängides. Ühel noormehel õnnestus mitu korda mobiiltelefon ära kaotada ja meil see jällegi mitu korda üles leida. Tegu oli väga sõbralike ja toredate kuttidega, kes tulid leitud asja peale mitu korda kallistama ja tänama. Ei saa ka unustada, et nende võistkond koosnes amatööridest. Lahkumispäeval Rumeenia võistkonda lennujaama saates kohtusin Kosova poistega uuesti ja mobiili kaotanud-leidnud-kaotanud-leidnud noormees tuli mind veel kord tänama. Kindlasti kuuleme neist kõigist edaspidigi.
Olen tänulik Eesti Võrkpalli Liidule rahvusvahelise kogemuse eest, mis võimaldas mul kaasa elada ja suhelda ka Eesti koondisega. Meie mehed on kõvad tegijad, kes näitasid hambaid ka Venemaale.
