Lõppenud hooajal saate „Eesti parim pagar” võitnud Stanislav Štõkovi (28) ja samuti kolme parima küpsetaja hulka pääsenud Stanislavi õe Kristiina Štõkova (26) jaoks pole probleem vara üles ärgata, et hommikul pool kaheksa enne kontoritööga alustamist rühmatrenni juhendada. Kui hilisõhtul tuleb veel pärast treeningut koogi- ja torditellimustega tegeleda, leiab sellekski aega.
Pärnus üles kasvanud õde ja vend on olnud sportlikud ja liikuvad lapsepõlvest saati. Kristiina on pikalt tegelenud tantsimisega, lisaks käinud kergejõustikus, mänginud tennist ja korvpalli. Naine naljatab, et pole tegelenud vist ainult maadlusega. Stanislav alustas regulaarselt trennitegemist 9. klassis. Üsna tüüpiline on see, et põhikoolis vihkas noormees jooksmist ja iga kilomeetri läbimine tundus meeletu eneseületusena. Tol ajal ei oleks ta uskunud, et suudab ühel päeval maratoni joosta, aga ajapikku sai jooksmisest mehe jaoks üllatuslikult hobi ja meelistegevus. Praegu on vähe neid suuremaid rahvaspordiüritusi, millest ta poleks koos õega osa võtnud. Tema suur kirg on veel jõusaalis käimine.
Pead võtma, mida antakse
Stanislav alustas treeningute juhendamisega 2016. aasta lõpus, õde paar aastat varem. Kristiina sai treeneripisiku, kui õppis ülikoolis ja oli TTÜ tantsutüdruk. Seal oli tema mentor tunnustatud treener Sandra Raju. „Hakkasin rohkem trennis käima, vorm paranes ja tahtsin rohkem. Ühel hetkel mõtlesin, et kuna olin 17 aastat tantsinud ja samuti Pärnus tantsutrenne juhendanud, võiks see olla midagi minule,” meenutab ta.
Enne eelmist suve töötaski Kristiina kaks aastat ainult treenerina. Selle perioodi sisse jäi ka aeg, kui noor naine avastas, et tal on kuni 35 juhendamist nädalas, mis on tegelikult treeneri jaoks topeltkoormus. „See maailm on nii karm ja peadki võtma kõike, mis sulle antakse, sest uusi treenereid tuleb kogu aeg nii palju peale. Kui trenni andmise võimaluse ära ütled, võib juhtuda, et enam ei pakuta ja arvatakse, et sa pole piisavalt motiveeritud,” selgitab Kristiina.
Ühel hetkel muutus aga suur koormus talle nii füüsiliselt kui ka vaimselt raskeks ja tuli teha valik. Nii otsustas Kristiina, et soovib teha tööd, milleks on ülikoolis teadmisi omandanud. Treeneriametit ta siiski ei jätnud ja praegu juhendab ta kuni kaht treeningut päevas.
Kristiina tõdeb, et juhendamine on talle endalegi treeningute eest, sest bodyattack’i ja –balance’i rühmatrennides teeb enamasti sada protsenti ise kaasa. Lisaks sellele püüab ta iga nädal veel jooksmas käia. Stanislav oma trennide andmist sporditegemiseks ei pea ning teeb nädalas viis-kuus korda jõutrenni.
Treenerina saab palju vastu
Ülikoolis tsiviilehitust õppinud Kristiina usub, et tal on põhitöö kõrvalt energiat veel poole kohaga tööks, sest talle meeldib süstida inimestesse energiat. „Kui lähen trenni andma ja kell 20 on täissaal, siis mõtlen, et teen midagi õigesti.”
Inimesed tulevad Kristiina sõnul sageli trenni tagasi ja tänavad toreda kogemuse eest. Eriti meeldib noorele naisele, kui ta ühtäkki avastab, et mõne inimese vorm on lühikese ajaga väga palju paranenud. Juhtunud on ka seda, et keegi on trennis innustust saanud ja teinud endale samuti juhendaja litsentsi. Kristiina usubki, et tänu positiivsusele, mida inimesed oma treeneritesse süstivad, peavad viimased oma alal kaua vastu ega põle nii kiiresti läbi.
Vend Stanislav nõustub noorema õega. „Annad osakese endast ja saad nii palju vastu. See motiveerib, kui inimesed soovivad sinu trenni tulla ja ootavad, mida saan neile anda,” põhjendab mees, miks tal lisaks kontoritööle veel teiseks tööks energiat üle jääb.
Sport kui meditatsioon
Treeneritest õde ja vend on käinud väga paljudes eri trennides ja teavad iseenda kogemusest, milline on hea ja motiveeriv juhendaja ning kelle juurde nad teist korda ei läheks. Need kogemused panevad ennast rohkem pingutama, et inimestele võimalikult head emotsiooni pakkuda.
Treeneritöös on nende jaoks oluline nõudlikkus ja püüdlus, et inimesed annaksid endast maksimumi ja seda võimalikult korrektse tehnikaga. Kristiina räägib, et on kõige end kõige halvemini tundnud siis, kui keegi läheb tema bodyattack’i trennist ära ja ütleb, et see oli liiga kerge. „Mina mõtlen, kuidas see on võimalik? See on löök allapoole vööd.”
Stanislavi ja Kristiina jaoks on trenn päeva loomulik osa ning harjumus, mis on tekkinud aja jooksul. „Mul pole viimasel ajal küsimustki, kas mul on motivatsiooni või mitte. Ma lihtsalt lähen,” teatab Stanislav ja lisab, et tema jaoks on sporditegemine nagu meditatsioon, mis aitab vajadusel muust maailmast välja lülitada. Kui füüsilise koormuse jaoks ei jätku mingil hetkel aega, pole tuju kõige parem ja tunne samuti õige.
Kolmas töö ehk küpsetamine
Kristiina ja Stanislav on suuremale osale Eesti rahvast aga eeskätt teada hoopis tänu TV3 küpsetussarjale „Eesti parim pagar”, mille Stanislav möödunud hooajal võitis. Õde ja vend pole aru saanud, et saade märgatavalt rohkem rahvast nende trennidesse toonud oleks. „Üks inimene tuli trenni ja ütles, et vaatas saadet ja tahtis minu trenni tulla,” meenutab Kristiina ainsat juhtumit. Seda on neil aga küll juhtunud, et inimesed tunnevad ära ja vaatavad järele. Kui saade käis, päriti Kristiinalt ja Stanislavilt korduvalt, kuidas läks, ning anti positiivset tagasisidet.
Küpsetamine on õe ja venna ellu tulnud viimastel aastatel ja sellest on praeguseks saanud nende kolmas töö. Kui Kristiina ja Stanislav panevad sotsiaalmeediasse üles pilte oma meistriteostest, võib tekkida mõte, et nad kogu aeg küpsetavad ja võivad endale aktiivse eluviisi tõttu kõike lubada. Nii see siiski ei ole. Viimasel ajal nad iseendale väga palju ei küpseta. Samuti panevad mõlemad treenerid oma toidukogused kirja ja jälgivad, mida suhu pistavad.
Kolm tööd konti ei murra
Hobiküpsetajad tõdevad, et koogi- ja torditellimusi täites nad ise väga kõrvalt ei maiustagi. Selleks pole tavaliselt isu. Kui parasjagu midagi uut ei katsetata ja maitsetes ollakse kindlad, proovivad nad teistele küpsetades minimaalselt või piirduvad väikese tükiga.
Vahepeal tuleb õel ja vennal küpsetada ka une arvelt, seda juhtub pühade ajal. Sportlik taust tuleb nendel sõnul küpsetamisel samuti kasuks. „Kui pead viis-kuus tundi jalul olema või pulgakookide palle veeretama, siis see pole lihtne töö, vaid nõuab vastupidavust. Trenn on kõigele kasuks,” teab Kristiina iseenda kogemusest.
Kuigi tegemist on kogu aeg palju, tunnevad õde ja vend, et ühestki kolmest tööst nad loobuda ei soovi. Stanislavi ja Kristiina sõnul pakuvad nii küpsetamine kui treeneritöö midagi sellist, mida põhitöö ei paku. Samas hindavad nad väga seda, et saavad erialasel tööl oma teadmisi rakendada ja tunnevad, et neist on seal kasu.
Tegusad noored
Kristiina ja Stanislav on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) ja teevad praegu erialast tööd: Kristiina on ehitusprojektide eelarvestaja ja Stanislav töötab energeetika spetsialistina. Lisaks sellele töötavad nad treeneritena ja värskendavad spordi teemadel pidevalt oma teadmisi, viimane võtabki suure osa vabast ajast.
Kristiina annab rühmatreeninguid Tallinna MyFitnessi klubides, Stanislavi näeb TTÜ-s, kus ta Nike Training Club ühe treenerina viib läbi üldkehalist treeningut. Aeg-ajalt leiab Stanislavi samuti hommikul MyFitnessist treeninguid juhendamas ja mõlemad noored tegutsevad veel klubis Nike Run Club.
Tekst: Kertu Kula
