Sihikindel Tõll Simson

Kes on Eesti mees Tõll Simson ja miks võitis tema südame Brasiilia ju-jutsu? Uurisime järele.

Matil on maas umbes kümme võitluspaari, liikumine on kiire, positsioonid vahetuvad tihti ja sekka võib kuulda mõnd patsutust. Tegevus jääb hetkeks seisma treeneri hõike „Aeg!” peale. Võetakse juua, vahetatakse treeningpartnerit ja asutakse taas üksteist murdma.

Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppehoones on käimas spordiklubi Võimla Brasiilia ju-jutsu edasijõudnute treeningu viimane osa – sparring.

Mis imeloom on BJJ?

Brasiilia ju-jutsu (BJJ) näol on tegu võitluskunstiga, kus eesmärk on vastane matile pikali panna, tema üle kontroll saavutada ja ta alistada, kasutades selleks valu- või kägistusvõtteid. BJJ võib jagada kaheks – gi ja no-gi. Gi puhul kannavad võistlejad kimonot ja haarata võib riietest, no-gi’s kantakse traditsioonilisemat spordiriietust ja riietest haaramise võimalust ei ole, mis muudab selle stiili kiiremaks.

Kuigi Brasiilia ju-jutsu juured pärinevad Jaapanist, on seda tänapäevasel kujul rakendatud alates 20. sajandi teisest poolest, mil Brasiilias judot ja ju-jutsut kombineerima hakati. Kuigi olen rohkem kui kindel, et paljudele lugejatele märgib siinne artikkel nende esimest kokkupuudet BJJ-ga, on ala näol tegu väga kiiresti kasvava spordialaga, seda nii Eestis kui ka terves maailmas. BJJ on lühikese ajaga ahvatlenud trenni tulema väga paljusid, pakkudes väljundit igas vanuses inimestele. Tasub ära märkida, et ka hulk Hollywoodi staare on selle ala enda jaoks leidnud. Näiteks kannavad musta vööd teleekraanidelt eelkõige Al Bundyna tuntud Ed O’Neill, märulikuningas Chuck Norris ja kuulus filmirežissöör Guy Ritchie.

Sport ja töö käsikäes

BJJ on avastanud ka selle loo peategelane Tõll Simson (23), kelle jaoks on tegu millegi enama kui lihtsalt hobiga. BJJ-ga hakkas Tõll tegelema kaks aastat tagasi ja jäi ruttu sõltuvusse. Selle eksootilise ala juurde jõudis mees tänu sõbrale, kes võttis tal ühel õhtul natist kinni ja vedas endaga Tai poksi trenni. Tai poks äratas edasist huvi sportliku vabavõitluse (MMA) vastu ja sealt tärkas juba spetsiifiline huvi tegeleda BJJ-ga. Olulist rolli sügavutiminekus mängis spordiklubi Võimla väga hea reputatsioon, võimsad võitlejad ja tugev tase.

Igapäevaselt teenib Tõll leiba Viasatis, kuhu sattus Tartu ülikooli semiootikaõpingute ajal suveks vabama graafikuga tööd otsides. Tõllul on müügitööga seoses öelda vaid üht: „Võrdlen müügitööd sportliku saavutusega. Väga palju peab tegelema iseendaga ja suutma ennast motiveerida. Müügitöö ei ole selline amet, kuhu saad minna halva tujuga ja mõelda, et lähed ja istud oma tunnid ära.”

Ta tegi müügitööst väikese pausi ülikooli lõputöö kirjutamise ajal, et keskenduda ühele asjale korraga. Pärast kooli lõpetamist kutsus Viasat Tõllu uuesti tagasi, aga juba hoopis teisele positsioonile. Nüüd on tema töö liikuvam ja ülesanded teistsugused. Enam ei paku Tõll kaubanduskeskustes ja ustel Viasati tooteid, vaid koordineerib näost-näkku müügiga tegeleva osakonna tööd Rakveres.

Kõik on tiimitöö

Tõllu sõnul pole keeruline töö kõrvalt ka suurtel koormustel treenida. Kuigi Tõll peab suutma oma aega ise planeerida, on ta kindel, et Viasati kolleegide toetuse ja vastutulekuta ei saaks ta sedavõrd kõrgel tasemel sporti teha. Kui on olnud vaja välismaale võistlema minna, on talle alati asendaja leitud ja sellest pole kunagi probleemi tekkinud. Tõll ise ütleb BJJ kohta: „Kõrvalt tundub küll, et tegu on individuaalspordiga – üks mees läheb teise vastu matile −, aga tegelikult on see kõik tiimitöö. Üks osa inimesi on need, kes toetavad sind eraelus, teine osa on tööl, kes on alati valmis aitama, ja kolmandaks on trennikaaslased, kes näevad iga päev vaeva ja aitavad erialaselt areneda. See on tegelikult suur tiim, kes mu taga on. Need inimesed tekitavad minus tunde, et pingutus on seda kõike väärt! Ütlen ausalt, et ei kujutaks oma elu enam ette ilma töökoha ja ju-jutsuta!”

Tõll peab väga oluliseks ka peatreeneri rolli, kes aitab toitumist ja trennigraafikuid jälgida ning jagab näpunäiteid. Nõu annavad ka treeningukaaslased, öeldes millele peaks keskenduma ja mida parandama. Ise pole võimalik kõike näha, treeningukaaslaste õpetussõnad ja kommentaarid on tihti suureks abiks.

BJJ harrastajale

Tõllu sõnul ei ole alaga tegelemiseks vaja spetsiifilisi füüsilisi eeldusi, sport ise arendab füüsilist poolt. Kõige tähtsam on kuulata oma keha. Spordiala pakub väljundit kõigile, kellel on soov sellega tegeleda. Tavaline harrastaja ei pea olema kõrgel tasemel ja kogenud maadleja, et võistlustele pääseda. Võistlustel on osalejad vööde järgi gruppidesse jaotatud, mis tähendab, et ka need, kes treenivad vaid mõnel korral nädalas, saavad matil vastamisi minna endale võrdväärsete vastastega.

Tõllu sõnul aitab BJJ väga edukalt isiksust vormida ja kindlasti ka oma ego paigas hoida, sest aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus tuleb n-ö patsutada (alla anda). Samuti mõjub BJJ omamoodi puhkusena, sest 90-minutilise trenni jooksul ei jää aega mõelda päevamuredele. Tõllu väide, et BJJ on absoluutselt kõigile, ole kas või 60-aastane, võtab spordiala olemuse hästi kokku. Mees rõhutab, et karta pole vaja midagi, alustada võib igaüks ja hakkama saavad kõik, kel on sihikindlust alaga tegeleda. Algajale pidavat kõige keerulisem olema oma keha tundma õppimine –
kuidas leida tasakaal ja kuidas liikuda. Inimesed kipuvad algul puised olema, aga koordinatsiooni ja liikumise arendamine on Tõllu sõnul ühtlasi ka väga lõbus ja õpitav. Tõll toob näite: „Ma ei saa öelda, et oleksin andekas, kindlasti mitte! Olen lihtsalt järjepidev ja teen kõike nii kaua, kuni lõpuks välja tuleb … Ma ei näe põhjust, miks keegi ei peaks sellega hakkama saama!”
Ka vigastusi ei tasu BJJ-s karta, esiteks räägivad treenerid baaskursusel väga põhjalikult oma keha tajumisest ja vigastuste vältimisest ning, nagu öeldud, on alati võimalik patsutada. Patsutamine on treeningul pigem ettevaatusabinõu, mida kasutatakse valu ennetamiseks.

Küsimusele, millest koosneb üks tõeliselt hea BJJ-maadleja, vastas Tõll naljatades, et kätest ja jalgadest, aga väikese mõttepausi järel lisas kaks väga olulist komponenti: tahtmise ja järjepidevuse.

Hierarhiast ja tasemest

BJJ-s eksisteerib sarnaselt teiste võitluskunstidega hierarhia, mis on paika pandud vööde kaupa. Vööd nõrgemast tugevamani on järjekorras valge-sinine-lilla-pruun-must. Tõll teenis hiljuti Eesti esimese musta vöö omaniku Martin Aedma käest välja sinise vöö, mis tuli tema enda sõnul täieliku üllatusena, sest ta ei oodanud, et võiks uueks vööks juba praegu valmis olla. Sinine vöö tähendab eelkõige uut võistlusklassi, tugevamaid vastaseid ja suuremaid väljakutseid. Samuti on nüüd lubatud kasutada võistlustel võtteid, mis olid varem keelatud. Tõll ütleb, et vöö väljateenimine on raske töö, mis nõuab pühendumust ja aega. Uue vöö saamiseks pole küll ette nähtud eksamit või oskuste kontrolli, aga võib öelda, et vöö andja on vöö saaja eest vastutav – ta peab olema veendunud, et vöö omanik on võimeline uues võistlusklassis hakkama saama.

Eestis on praegusel hetkel kolm musta vöö omanikku – Martin Aedma, kes võistleb maailmas ja Euroopas tõeliste tippudega, Priit Mihkelson, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud õpetaja, ja Robert Tomingas. Eesti taset hindab Tõll kõrgelt ja ütleb, et ei tunne ennast välismaal võisteldes sugugi konkurentidest halvemas seisus olevana. „Meil on Eestis kõik eeldused olemas, et BJJ-ga kaugele jõuda, lihtsalt tuleb vaeva näha. Ei saa öelda, et midagi jääks tegemata vahendite või võimaluste puudumise tõttu,” leiab Tõll.

Maailmas on sportlasi, kes teenivad elatist vaid BJJ-ga. On olemas küll liigad ja võistlused, kus makstakse auhinnarahasid, aga kõige tähtsamad on ikkagi sponsorid. Tõll on kindel, et maailmas ei ole ühtki inimest, kes saaks öelda, et tal on BJJ veatult selge. Alati on võimalik leida nüansse, mis vajavad arendamist. Mida kaugemale BJJ-ga jõuad, seda rohkem hakkad detaile märkama ja neile ka tähelepanu pöörama.

Kõrgemale, kaugemale ja tugevamini!

Intervjuu toimumise ajaks on Tõll võistelnud põhiliselt Eestis, käinud kolm korda Soomes oma oskusi proovile panemas ja naasnud värskelt London Fall International Open 2015 nimeliselt võistluselt. Londonis toimunud võistlustel õnnestus Tõllul võita üks matš, aga kahel korral tuli paraku vastase paremust tunnistada. Inglismaal saadud kogemustest teeb Tõll omad järeldused ja on kindel, et suudab ilmnenud vead järgmiseks võistluseks parandada.

„Kõrgemale, kaugemale ja tugevamini … eesmärk on aina rohkem võistelda ja erinevaid väljakutseid tekitada,” kinnitab Tõll. Selle moto järgi tegutsedes ootab teda aasta lõpus veel ka Berlin International Openi nimeline mõõduvõtt. Tõllu sõnul kasvatab välismaal võistlemine ainult isu ning tekitab uusi ja veel suuremaid eesmärke, mille poole püüelda. Reisihuvilisena ei välista Tõll ka tulevikus mingil perioodil välismaal elamist, et silmaringi laiendada, kogeda ja näha, kuidas mujal tema alaga tegeletakse.

Oma lõplikku eesmärki spordis Tõll praegu määratlema ei kipu, pigem toob ta välja, et fookus on suunatud arengule. „Olen viimase kahe aastaga jõudnud niivõrd palju asju ära teha, millest ma ei oleks osanud varem isegi unistada. Olen leidnud midagi, mis mulle nii väga meeldib, et olen valmis investeerima sellesse kogu oma vaba aja,” lausub Tõll

Tekst: Martin Kutti
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 detsembris