Ootan kannatamatult hetke, mil riided taas mulle parajaks muutuvad. Armsaks saanud triiksärgid on 10 kilo kergemana seljas justkui kartulikotid. Aga samas, uusi riideid ka ostma ei taha minna, niikuinii jäävad kohe väikseks – loodetavasti.
Ma usun, et kõik, kes vähemal või suuremal määral sportimisega kokku on puutunud, teavad seda tunnet, mis trennijärgselt valdab. Lähed vaikselt peegli ette ja vaatad, et oppaaa … siin juba lihast näha ja sealt juba pekk läinud. Mõni tund enne trenni tundsid end aga mitu kilo raskemana ning peeglisse ei julgenud vaadatagi. Lihast polnud ollagi. Ega’s üks trenn ka midagi välimuses muuda, aga psüühikaga mängib küll nii palju, et hakka kasvõi kulturistiks. Ega minagi vähem edevam ole ning trennijärgselt vaatab peeglist vastu alati üks parajalt heas vormis sportlik kutt – kõike seda seniks, kuni jõuab kätte järgmine või ülejärgmine päev, mil kõik kordub taas. Algselt ei julge peeglisse vaadatagi, siis trenn ja siis jälle enesekindlus laes.
Praegu jõusaalis käies saan ma aru, mis tunne on naistel, kui nad oma värviliste retuusidega kükke teevad ning iga viimne kui mees neid vaikselt silma nurgast piilub. Kahe kargu ja jalaortoosiga vend pole küll niivõrd kaunis vaatamisväärsus, aga ebaharilik on see kindlasti. Lahe on see, et nii mõnigi võhivõõras on tulnud ligi ning lihtsalt huvipärast küsinud, et kuidas taastumine edeneb. Üldjuhul on olnud neil endilgi mõni põlvevigastus, seega arvatavasti teavad, mida ma tunnen. Arvatavasti nii mõnigi vaatab, et mida see veidrik siit otsib, aga mul endal vähemalt on tuju hea, sest saab taas trenni teha.
Iga nädalaga olen enda põlve ka järjest rohkem tundma õppinud ning juba taibanud, kui palju liikumist on selle jala jaoks liig. Mõni päev on ikka liiga kaua jalgel oldud ning siis annab õhtul ka põlv sellest märku. Paistetus on suur ning painduvus vaevaline, aga siis tuleb panna jalad seinale ja jääkompress peale ning nii see eluke mul veereb.
Inimene harjub lõpuks kõigega ning ega’s mulgi midagi muud üle jää. Senimaani põlv hästi taastunud ning kõik loksud ja liikumised põlves kirurgi kinnitusel kokku kasvanud, seega varsti saab ka äkki ratta selga istuda. Füsioterapeudiga korra juba proovisime, aga siis jalg veel ei paindunud ning täisringi asemel kõigutasin pedaali edasi-tagasi. Uuel nädalal aga uued väljakutsed.
Seniks kirjutamiseni!
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: Kaarel Kõvatu / erakogu
