Traditsioonilise soojamaa- või suusapuhkuse kõrval võiks uue aasta alguses ette võtta hoopis teistlaadi reisi ja minna Eesti sporditähtedele välismaale kaasa elama. Kuidas kõlaksid näiteks Ragnar Klavani uue koduklubi Cagliari Calcio mängud päikselises Itaalias? Miks selline spordireis ette võtta tasuks?
„Oma riigi koondise mängijaid on oluline toetada ka klubijalgpallis,“ usub Mihkel Uiboleht Eesti Jalgpalli Liidust. „Kui mängija näeb tribüünil sinimustvalget või kuuleb eestikeelset kaasaelamist, on see tema jaoks oluline.“
Miks just Itaalia jalgpall?
Asjatundja sõnul kuulub Itaalia liiga maailma tippu. „See, et Eesti mees seal oma rolli mängib, on äärmiselt eriline. Cagliari Calcio on ligi saja-aastase ajalooga klubi. Tähelepanu väärib ka klubi asukoht Sardiinia saarel. Üks meeskond esindab 1,6 miljoni saareelaniku lootusi ja ootusi.“
Mihkel usub, et kui ühendada reisimine spordisündmusega, saab ka põneva kultuurilise elamuse. „Eri riikides on jalgpalli vaatamise kombed erinevad, kuid see mäng on maailma vaadatuim ja harrastatuim. Fännilaulud ja tribüünidel toimuv melu – üks jalgpalliklubi väljendab ühe piirkonna või inimesterühma tõekspidamisi,“ sõnab ta. Mõnes mõttes võib kohalikke staadione võrrelda kirikutega. „Sinna minnakse kord nädalas, pannakse sobivalt riidesse, peetakse kinni kindlatest kommetest, lauldakse teatud laule ja arutletakse elu üle.“
Ainulaadne ala
Mihkli sõnul tasub välismaale jalgpallimänge vaatama minna, kuna tegemist on tõelise kultuurinähtusega. „Jalgpalli pikaajalised traditsioonid, roll kohalike kogukondade ühendamisel ja rahvusvahelises suhtluses, väga suur poolehoidjate hulk – kõik see teeb jalgpalli tähtsaks. Kui olla kohalikul jalgpallimängul pealtvaataja rollis, saab osa sealsest kultuurist. Nii mängustiil kui ka tribüünidel toimuv peegeldab kohalikku elukorraldust, tihti ka rõõme ja muresid ja temperamenti,“ usub Mihkel. Ta arvab, et see aitab isegi kohalikku ellu paremini sisse sulanduda ja seda mõista. „Kui sõita näiteks Londonisse ja mitte vaadata jalgpalli või mitte külastada Wembley staadionit, jääb turist ilma suurest osast inglaste kultuurist.“
Piletite ostmisel soovitab Mihkel alati silmas pidada, et kasutada tuleks ametlikke kanaleid. „Vastasel juhul pole garanteeritud, et tegemist on ikka õigete piletitega. Mõistlik on vaadata klubi kodulehte ja tihti pakuvad piletite hankimise teenust ka reisifirmad.“
Unistused on täitmiseks
Seidi Küttis otsustas selle aasta novembrikuus sõita kogu perega Itaaliasse Torinosse, et minna vaatama 9-aastase perepoja Andersi iidolit Cristiano Ronaldot. Jalgpallifänn on ise juba neli aastat mänginud klubis Rakvere JK Tarvas mänginud ja kui augusti alguses levis uudis, et Ragnar Klavan siirdub Itaalia klubisse, oli pere jaoks asi otsustatud. „Olime varem rääkinud, et sõidame Klavani mänge Inglismaale vaatama, aga sinna me ei jõudnud,“ sõnab Seidi. Perel ei õnnestunud ka 15. augustil Tallinnas toimunud UEFA superkarika finaalile pileteid hankida ning ja selgus, et Ronaldo selles mängus ei mängigi, oli reis ainus võimalus, kuidas staarmängijat oma silmaga näha.
Reis nõuab korraldamist
Reisi hakati planeerima septembri alguses. „Kindlasti peab silmas pidama, missugused võistkonnad mängivad. Kõikidele mängudele ei pruugi pileteid nii lühikese planeerimisajaga saada. Meie ostsime esimesena lennupiletid ja siis mängupääsmed,“ sõnab Seidi. Piletid hankisid nad veebilehelt Football Ticket Net. „Kindlaid kohti me valida ei saanud. Pileteid otsides on näha sektorite hinnad ja selle kaudu saab valida vaid ala. Pileteid ei saadetud meile ka Eestisse, vaid toodi kuus tundi enne mängu algust hotelli,“ sõnab naine. Soodsaimad piletid sellistele mängudele maksavad umbes 79 eurot, kallimad kuni 395.
Mälestus kogu eluks
Seidi sõnul ei saa melu, mis staadionil toimub, sõnadega edasi anda. „Kaks tundi enne mängu algust oli staadion juba rahvast täis ja fännid laulsid oma võistkondade laule. Andersil olid sinna minnes silmad märjad ja kananahk ihul,“ ütleb ta. Seidi meenutab väikese fänni sõnu: „Ma ei suuda uskuda, kuhu me praegu läheme!“ Naise sõnul tasub mänge juba selle emotsiooni pärast vaatama minna. Ka siis, kui sa ei ole kõige suurem jalgpallifänn. „Minemiseks peab olema pealehakkamist ja veidi organiseerimistahet. Soovitan minna spordivõistlusi vaatama eheda melu pärast. Iga kord ei olegi oluline, kas mõni Eesti sportlane võistleb või mitte,“ arvab Seidi. Kuigi nende pere plaan oli reisil näha nii Ronaldo kui ka Klavani mängu, õnnestus näha vaid esimest, kuna Eesti üks edukamaid jalgpallureid oli sel päeval vigastatud. „See annab põhjust juba järgmist spordireisi planeerida! Kohapeal olles on emotsioon ja melu nii suured, et läheksime iga kell uuesti reisile just jalgpalli vaatama,“ sõnab Seidi. Ta ütleb, et Cagliari fännide ümber oli rohkelt turvamehi, mängijaid tutvustati väga suurejooneliselt ja kõigile elati äärmiselt häälekalt kaasa. „Oleme perega käinud vaatamas ka võrkpalli Euroopa meistrivõistlusi Itaalias ja Poolas. Kui võrkpallifännid võtavad vastasvõistkonna plaksutades vastu, siis Torino fännid tervitasid Cagliari mängijaid hoopis vilekooriga.“
Lisaks mängule
Kogenud spordireisijana soovitab Seidi uurida lähemalt jalgpallistaadionite ekskursioone. „Oleme perega käinud nii Barcelona, Müncheni kui ka Chelsea staadionitel. Ekskursioonidel saab oma silmaga näha jalgpallurite riietusruume, pressikonverentsi ala ja staadionit hoopis teise nurga alt,“ ütleb ta. Järgmisel päeval mängu vaatama minnes on tunne hoopis teine ja eriti meeleolukas on kogemus siis, kui peres kasvab noor jalgpallifänn.
Mida soovitab reisikorraldaja?
„Jaanuaris-veebruaris on Itaalias talviselt jahe, kuid võrreldes Eestiga on temperatuurid tunduvalt kõrgemad,“ sõnab Estraveli turundusdirektor Airi Ilisson-Cruz. „Sardiinias on sel ajal keskmiselt 7–15 kraadi sooja, päike paistab viis tundi ööpäevas ja lumised mäetipud pakuvad imelisi vaateid.“
Airi soovitab jaanuarikuiste allahindluste ajal võtta Itaalias ette ka ostlemistuuri, sest moemaailma ühes lemmikpaigas müüakse paljusid kvaliteetseid kaubamärke soodsamalt kui Eestis.
Airi sõnul on Itaalia suurepärane reisisihtkoht aktiivse puhkuse austajale, ja tõstab esile sealsetes Alpides asuvad Euroopa ühed hinnatumad suusakuurordid, kus on parimad lumeolud enamasti just aasta esimestel kuudel. „Jaanuari-veebruari kasuks räägib ka see, et võrreldes tipphooajaga on aasta esimestel kuudel vähem turiste ja sellest tulenevalt soodsamad hinnad,“ lisab ta.
Millega arvestada?
Itaaliasse reisimise puhul tasuks silmas pidada, et ilm võib talvisel ajal olla eri piirkondades vägagi vahelduv. „Samal ajal kui näiteks Sardiinia lõunarannikul paistab päike, võib mandril sadada lund või vastupidi,“ märgib Airi.
Itaaliasse reisides peab arvestama hotellide ja muude majutusasutuste turismimaksuga. See sõltub hotelli tärnide arvust ja piirkonnast. Lisaks ei pruugi kõikjal Itaalias olla võimalik tasuda pangakaardiga ja väiksemate linnade-külade elanikud ei pruugi rääkida inglise keelt. „Seega tasub varuda veidi sularaha. Abiks tuleb lihtsamate itaaliakeelsete väljendite selgeks õppimine ja loomulikult rahvusvaheline kehakeel,“ ütleb ekspert. „Itaallastega asjaajamisel tasub varuda aega. Sealne tempo kipub olema pisut aeglasem kui me Eestis harjunud oleme. Sekelduste vältimiseks soovitame majutuse ja autorendi ette broneerida,“ sõnab ta. Vahetult pärast reisi broneerimist tasub vormistada reisikindlustus, mis kaitseb võimalike tõrgete või tervise ja pagasiga seotud kulude eest.
Miks Sardiinia?
Ragnar Klavani jalgpalliklubi koduks on Sardiinia. Miks võiks just sinna reisida – peale selle, et vaadata jalgpallistaari mängu? „Sardiinias on võrreldes Itaalia suurema saare Sitsiiliaga märksa vähem turiste, mis annab võimaluse tutvuda autentsema Itaaliaga. Saare kirdeosas asuv Costa Smeralda on juba 1960. aastatest populaarne Euroopa rikaste ja ilusate seas – eriti juunis ja septembris, kui Porto Cervos ja Porto Rotondos peetakse regatte. Aasta esimestel kuudel on seal rahulikum,“ jagab Estraveli turundusdirektor Airi Ilisson-Cruz nippe. Ta toob välja ka imelised kohalikud rannad nagu kaljune Capriccioli või seitsmest väikesest saarest koosnev ilusate randadega Maddalena saarestik.
Tekst: Kairit Kütt
Fotod: Shutterstock.com / erakogu