Kui lugesid meie artiklit sellest, kuidas aega maha võtta, siis juba tead, et hingamisel on suur roll selles, et suudaksime lõõgastuda. Mis aga aitaks meil õigesti hingata? Joogaõpetaja Marilyn Jurman annab nõu.
Kiire. Kiire. Kiire. Koguaeg on nii kiire, et vahepeal on tunne, et ei jõua isegi hingata. „Ma ei ole enda auto, ma ei ole enda töö, ma ei ole enda keha. Ma olen enda hingamine.“ See on lause, mida kuulsin esimesel joogakoolitusel. See pani mind mõtlema, et tõepoolest – meil on vahel komme defineerida ennast läbi selle, mis meil olemas on, mida me teeme või millised me välja näeme.
Aga kui minna sügavuti, siis me lihtsalt oleme. Nii lihtne see ongi. Kohe, kui me sünnime, siis me lihtsalt oleme olemas tänu sellele, et me hakkame hingama. See on kõige tähtsam. Mäletan, kuidas Rumi sündides oli sünnitusruum korraga nii vaikne, et ma kuulsin enda südametukseid, ja siis tuli Rumi nutt. Kõik rõõmustasid: ta hingab! Aga hingamise vajalikkuse unustame hiljem ära.
Nüüd, aasta lõpus, ongi paslik seda korraks jälle meelde tuletada. Ja kui ei jõua kodus ise hingata, siis on olemas hea võimalus minna hingama koos teiste hingajatega. Millest ma õieti räägin? Eks ikka joogast. Jooga ongi hingamispraktika. Muidugi saad sa lisaks paindlikumaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kindlasti saad sa väga palju tugevamaks, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ilmselt saad vormi nii oma keha kui ka meele. Aga mis kõige lahedam, sa saad 60–90 minutit järjest segamatult hingata ilma ühegi teise asja peale mõtlemata.
Selleks, et olla ikka päris kindel, et sa midagi ei mõtle, juhendan õpilasi ikka ja jälle hingama valjemini kui on nende mõtted. Seda soovitas mulle kunagi minu lahe õpetaja, kui ütlesin, et ma ei julge seda poosi teha, sest kardan endale haiget teha. Ta ütles selle peale, et jooga ei saa sulle haiget teha. Lihtsalt hinga valjemini. Nii ongi. Hirm on pettekujutlem. Valu on reaalne. Valu kaitseb meid ja annab teada, kui on vaja taganeda. Ja see ongi huvitav, et tihti näen õpilasi, kes suruvad end valuga poosi, teevad endale haiget, ja hakkavad siis joogat kartma. Tegelikult on valu alati olemas, et meid kaitsta. Kui oma keha kuulata, siis ei ole midagi karta; valu ütleb meile, kui me peame ettevaatlikumad olema. Hirm ei ütle meile midagi tõest.
Avasin vanalinnas enda joogastuudio, kuna ma tahaksin, et inimesed ei kardaks. It’s Yoga Tallinna üks põhilisi seisukohti on see, et kõik meie tunnid sobivad kõikidele õpilastele. Olenemata kogemusest, soost, kehaehitusest, usust või muudest eripäradest. Kõik on oodatud. Jooga räägib jooga keeles. See tähendab, et iga inimene on oma matil ja tegeleb enda praktikaga. Ei ole vahet, mida teeb inimene kõrvalmatil, ja ei ole isegi vahet, mida teeb õpetaja. Mina olen seal selleks, et ruumi hoida, võibolla praktika suunda veidi inspireerida, ja juhendada eri asendite võtmisel.
Aga joogat teed sina ise enda matil. Või vahel mulle meeldib isegi öelda, et jooga teeb sind. Sina lihtsalt hinga. Mäletad, nii nagu sa hingasid oma esimesi hingetõmbeid. Ei mäleta? Las ma meenutan sulle – sisse ja välja, sisse ja välja, sisse ja välja.
Tundub lihtne? Väga hea. Siis alusta kohe. Sisse ja välja.
Selleks, et olla ikka päris kindel, et sa midagi ei mõtle, juhendan õpilasi ikka ja jälle hingama valjemini kui on nende mõtted. Seda soovitas mulle kunagi minu lahe õpetaja, kui ütlesin, et ma ei julge seda poosi teha, sest kardan endale haiget teha. Ta ütles selle peale, et jooga ei saa sulle haiget teha. Lihtsalt hinga valjemini. Nii ongi. Hirm on pettekujutlem. Valu on reaalne. Valu kaitseb meid ja annab teada, kui on vaja taganeda. Ja see ongi huvitav, et tihti näen õpilasi, kes suruvad end valuga poosi, teevad endale haiget, ja hakkavad siis joogat kartma. Tegelikult on valu alati olemas, et meid kaitsta. Kui oma keha kuulata, siis ei ole midagi karta; valu ütleb meile, kui me peame ettevaatlikumad olema. Hirm ei ütle meile midagi tõest.
