Kuigi iga sportlase eesmärk on võita, siis tuleb kõikidel leppida ka kaotustega. Kuidas nendega toime tulla ja mida on kaotustest õppida, rääkisid Noored Olümpiale stipendiaadid vasaraheitja Anna Maria Orel, vehkleja Katrina Lehis ja Kreeka-Rooma maadleja Helary Mägisalu.
Milline on olnud sinu sportlaskarjääri valusaim kaotus või tulemus, mis jäi liiga palju enda ootustele alla?
Anna Maria: Minu valusaim kaotus seni oli kindlasti U23 EM-il Poolas, kus ma oleksin võinud võtta medali ja õnnestumise korral isegi kuldmedali.
Katrina: Tulemuse, mis jääb kõvasti enda ootustele alla, tegin kindlasti eelmise hooaja Euroopa meistrivõistlustel (2019). Tundsin oma vastast hästi ja teadsin, kuidas temaga vehelda, kuid siiski tuli vastu võtta napp kaotus.
Helary: Kõige paremini on meeles selle aasta EM-i lohutusringi kaotus rumeenlasele. Kindlasti oli vägagi võidetav vastane, andsin endast kõik, kuid seekord jäi kogenum sportlane peale.
Mida sa kaotustest oled õppinud? Kui palju üldse kaotusi tagantjärele peaks analüüsima ning kuidas uuesti starti minnes eelnenud kehv tulemus unustada?
Anna Maria: Alati tuleb keskenduda enda tulemusele ja mitte ennustada, milline tulemus millise koha annab. Samuti ei tohiks minna starti mõttega, et esikoht on nagunii jagatud. Võistlustel võib kõike juhtuda ning päevad ei ole vennad. Starti minnes tuleb alati keskenduda sellele, et endast maksimum välja võtta. Eks peale võistlust näeb nagunii millise koha sellega saad. Peale võistlust tuleb kaotust analüüsida ja sellest õppida. Kindlasti ei tohiks sellesse kinni jääda. Endale tuleb andestada ja vead parandada.
Katrina: Sellises olukorras proovin alati meelde tuletada ütlust, et kaotustest õpitakse.
Vehklemises tuleb kaotusi kindlasti analüüsida: mis läks valesti ja mida teinekord tuleks teisiti teha. Samuti saab vaadata ettevalmistust, kas seal on midagi, mida peaks muutma.
Enne uut starti mõtlen alati sellest konkreetsest eesseisvast matšist ega vaeva pead eelnevate võistlustega – ei kaotuste ega ka võitudega.
Helary: Kaotused on parim õppematerjal. Nendest tulevad hästi välja su nõrgad küljed ja vead, nii et kindlasti tuleks neid analüüsida ja mitte üksi. Kuid kaotustele ei tohiks pidama jääda, need peaks olema kui motivaatorid, tänu millele tahaksid järgmine kord paremat sooritust teha ning proovida endast veel rohkem välja pigistada. Tuleb keskenduda oma tegevusele mitte vastasele.
Kas see, et spordis peab leppima kaotustega, aitab ka muus elus mõne asjaga paremini hakkama saada?
Anna Maria: Absoluutselt. Kõik muu, mida elus teen, on kaudselt või otseselt spordiga seotud, Sport on õpetanud mulle enim seda, et asjadel mida kontrollida ei saa, tuleb minna lasta.
Katrina: Minu arvates aitavad spordis saadud kaotused ka tavaelus asjadega paremini toime tulla. Spordis on äärmiselt palju emotsioone, lisaks sellele on adrenaliinitase kõrge ning juba kaotusseisus olek õpetab väga palju. Näiteks raskes olukorras rahu säilitama ning keskenduma ainult kõige tähtsamale. Sellistes olukordades olemine õpetab väga palju raskustega toimetulekut ja muudab keerulistes olukordades tugevamaks.
Helary: Kindlasti aitab spordis kaotustega toimetulek ka eraelus paremini hakkama saada. Seda põhjusel, et kaotused, eriti rasked kaotused, jäävad kripeldama ning lõpuks õpid neid üle elama. Sport arendab kõvasti meie vaimset poolt ning see tulebki väga palju kasuks elu teistes valdkondades.
Tekst: Merilin Piirsalu
