Jõutõstmise maailmameister Kaido Leesmann on pea terve elu tegelenud tippspordiga. Eriolukord mõjutas spordimaailma tugevalt, kuid mis saab edasi ning mida kriis mehele õpetas?
Kaido, eriolukord on tänaseks sisuliselt möödas, kuidas hindate seda, mis toimus Eesti spordimaastikul? Kuidas kriis seda mõjutas?
Eks siin kukkusid paljude sportlaste plaanid kokku. Tokyo olümpiamängud lükati edasi, katkestati suured jalgpalli- ja korvpalliliigad. Ei olnud ilmselt ühtegi spordiala mis jäi sellest kriisist mõjutamata. Oli palju neid sportlasi (kusjuures väga erinevatelt spordialadelt) kes tegid üldse spordiga lõpparve. Eks neid mõjusid saame me hinnata veel sügisel ja hiljemgi.
Kas olete saanud jälgida, suhelda erinevate alade sportlastega? Kuidas olid nende sooritused, treeningkoormused ja tulemused, kas suudeti oma taset hoida?
Olen suhelnud erinevate spordialade esindajatega. Väga paljud tulid üldse koormustelt maha, sest polnud ju teada, millal need järgmised etteasted saavad olema. Pole mõtet ju lihtsalt tippvormis olla, kui seda realiseerida kusagil ei saa. Paljud püüdsid säilitada lihtsalt olemasolevat vormi ja olid äraootaval seisukohal. Neid, kes üldse midagi ei teinud – neid inimesi minu tutvusringkonnas praktiliselt ei olnudki.
Tundub, et kui tippsportlaste jaoks tõi kriis pigem huvitavaid lahendusi ja uutmoodi viise, kuidas end treenida, siis harrastajad võisid olla natukene hädas? Kuidas sarnases olukorras järgmine kord käituda nii, et nii tipp- kui ka harrastussport ei kannataks?
Samas on harrastajal ka teised eesmärgid kui tippsportlasel. Tippsportlasel on palju kõrgemad nõudmised sportimiseks. Minu arvates oli kriisi ajal kergem olla harrastaja. Sa saad midagi ikka teha ja mingit koormust endale võimaldada. Tippsportlasel olid need võimalused tihti piiratud. Kusagil ei saanud keegi sparringut teha, kellegil ei olnud piisavalt raskusi kangile panna jne.Ma usun et me oleme järgmisteks kordadeks paremini valmis, esiteks on meil olemas tänane kogemus, teiseks me oleme kõik ka ise muutunud palju paindlikumaks ja leidlikumaks.
Mis saab alaliidust edasi, millised on väljavaated ja plaanid eesolevaks 2020. aastaks?
Alaliit funktsioneerib ilusti edasi. Oleme arutanud juhatuse tasandil ja klubidega 2020. aasta plaane.Ütleme nii, et võistlejatel on suur soov võistelda. Ning kui vähegi kannatab, siis me seda ka võimaldame. Loomulikult ei torma me ka pea ees tulle ja kedagi löögi alla me ei kavatse panne. Kui ikka ilmneb, et sügisel kriis jätkub, siis vaatame uuesti plaanid üle.
Kas Eesti Jõutõsteliidul on jagada ka informatsiooni või uudiseid eesolevate võistluste kohta? Kas on midagi toimumas, kus ja millal?
Tegelikult esimesed võistlused jõutõstmises toimusid meil juba 30.05 Kilingi-Nõmmel.
Saarde SK korraldas seal lamades surumise võistluse. Seal järgiti kõike ohutusreegleid ja need said väga edukalt peetud. Müts maha meeste ees, kusagilt peab ju pihta hakkama.
Juunikuus korraldame veel treenerite koolitused Tallinnas ning tiitlivõistlustega plaanime jätkata septembris.
Eestis on jõusaalis käimine viimase aastakümnega kõvasti populaarsust kogunud, aga selge on see, et vanaviisi ei pruugi kõik enam jätkuda. Kuidas tulevad klubid praegu toime ja mis olukord on turul?
Tundub et klubidel praegu kerge ei ole, aga me loodam, et spordiklubide külastatavus taastub tasapisi. Näen seda juba kasvõi enda koduklubi pealt (SK Reval Sport Tallinnas). Iga päevaga tuleb inimesi saali juurde ja parklad on juba autosid täis. Spordisaalis käimine ei ole ju ainult raua liigutamine, inimesed tahavad omavahel ka suhelda. Olen selle koha pealt optimistlik!
Loomingulisus ei ole inimestes mitte kuskile kadunud. Treeningvahendeid leiti endale nii kodustes tingimustes kui ka väljaspool kodu enda ümbrusest. Kuidas tundub, kas välijõusaalides, jõulinnakutes treenimine võiks olla uus standard, mille poole püüelda?
Ma usun, et välisaalidele ja vahenditele jääb ka tulevikus oma koht alles. Samuti saab alati olema neid kes treenivad kodus ja on nõus vähemaga leppima. Eks kõik sõltub ka eesmärkidest ja võimalustest.
Aga inimesed tahavad üldiselt alati parimat ja mugavamat lahendust. Seega ei jää ka jõusaalid tühjaks, ma arvan.
Kuidas te ise ennast tunnete? Mida kriisiaeg teile kui sportlasele õpetas ja mida õpetas ta teile kui persoonile Kaido?
Kriisiaeg õpetas mulle seda, et kui haavatavad me tegelikult oleme. Me teeme plaane, unistame suurelt ja siis ühel päeval on terve maailm lukus. Ja meie plaanid ja unistused on pühitud. Praktiliselt kahe nädalaga pöörati kõik peapeale.
Samas õpetas see aeg ka mulle seda, mis siin elus on tegelikult tähtis. See on midagi palju enamat kui sport, edu, au või kuulsus. See on midagi palju enamat kui võit. Palju tähtsam on kasvõi see, et su lähedased ja kallid inimesed on elus ja terved.
Mida lõppenud kriis meile õpetas? Mis te arvate, miks seda vaja oli?
Kui vaadata kriisi ajal näiteks seda kui palju enam hakkasid perekonnad omavahel suhtlema, siis tundub mulle et meil oli vaja sellist aega, muidu me tormasime lihtsalt teineteisest mööda. Ma arvan, et me vajasime sellist aega kus me saime rohkem mõelda, võib olla ka vaadata endasse sügavamalt. Tähtis oleks, et me nüüd ei unustaks neid õppetunde. Tavaliselt kui kriis saab läbi, siis inimestel on harjumus oma vanade rutiinide juurde tagasi pöörduda.
