Ott “vasakhaak” Lepland

Foto: Kalle Veesaar

Eesti rahvas teab Ott Leplandi kui suurepärast muusikut, lauljat ja heliloojat, kes paistab silma nii kontserdilavadel kui telesaadetes. Kahtlemata ongi muusika Oti elus esimesel kohal, kuid täna räägime temaga hoopis spordist ja sellest, kuidas ta ennast füüsiliselt vormis hoiab.

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Nagu miljonid poisid maailmas, sai ka tulevane superstaar spordipisiku külge teleri ees jalgpalli vaadates. Ott mäletab täpselt, et see oli 1998. aasta jalgpalli MM- i aegu, kui teda tabas suur vutivaimustus. „Lapsena veetsin peaaegu kõik suved Hiiumaal vanaisa juures, kes oli kõva tugitoolisportlane. Hakkasin tema kõrvalt jalgpalli vaatama. Samas oli meil ka oma poistekamp, kellega koos jalkat mängisime, ja niimoodi see spordipisik tuli,” kõneleb Ott. Ta lisab muiates, et see jääb eluks ajaks meelde, kuidas nad poisikesena palli taga ajades oma toonasteks iidoliteks kehastusid. „Brasiilia oli minu suurim lemmik ja palliplatsil tahtsin kõige rohkem olla Ronaldo, kuigi Rivaldo meeldis muidugi ka. Kui kõik Brasiilia mängijad olid juba võetud, siis võisin ka Zidane olla. Nemad olid meie aja kangelased,” meenutab Ott kunagisi vutilahinguid.

Jalgpalliga hakkas ta aga regulaarselt tegelema 4. klassis, kui Jüri koolis treeninggrupp kokku pandi. „Käisin trennis ligi kümme aastat ja mängisin eri positsioonidel: kord olin ründaja, kord keskväljal ja vahel tuli ka kaitses olla. Kõige rohkem tahtsin ikka ründes mängida, sest soov pall väravasse lüüa oli meeletult suur,” lausub Ott.
Kooli ajal oli ta isegi nii kõva entusiast, et korraldas klassidevahelisi jalgpallivõistlusi.

Nüüdki, kui suviti võimalus tekib, tõmbab ta putsad jalga ja läheb sõpradega palliplatsile. „Kuigi see on pigem suur juhus, kui saame kamba kokku, aktiivselt pole ma juba aastaid mänginud ja jalgpalli mõttes olen päris rooste läinud,” arvab mees. Tema praegune lemmikala on hoopis taipoks, mida ta on harrastanud ligi kümme kuud. Sellega hakkas Ott tegelema tänu sõber Andres Puusepale, kellega koos Sparta jõusaalis käis. Ühel hetkel märkas Andres, et klubis on võimalik tegeleda ka taipoksiga, ning poisid otsustasid Kevin Renno juurde trenni minna.

Enesekindlus trennisaalist

Kevin Renno ütleb taipoksi iseloomustamiseks veel, et see aitab väga hästi vormis püsida ja annab enesekindlust nii mehele kui naisele. „Üks asi on see, et trenni tulemusel näed, kuidas sa vormid oma keha – rasv põleb ja lihas kasvab –, see meeldib kõigile. Teine asi on, et tänu trennile tunned ennast tugevama ja vastupidavamana. Usun, et kõige olulisem ongi sisemine teadmine, et oled suuteline ennast vajadusel kaitsma. Poistel käib ju lasteaiast saati omavaheline võitlus, kes saab kellest jagu ja kes on tugevam, aga kui sa sisimas tead, milleks võimeline oled, siis kaob ära vajadus ennast kellelegi tõestada,” usub Renno.

Niisiis ei käida taipoksi trennis kindlasti põhjusel, et oleks jõudu kedagi läbi klobida, vaid ikka hea vormi ja sisemise tasakaalu pärast. Oti sõbralikku olekut vaadates ei tule muidugi pähegi, et ta kavatseks oma oskusi kellegi peal kurjasti kasutada, aga ta ise mainib igaks juhuks, et tal ei ole plaani kellelegi ööklubis tappa anda. „Enesekindlust on natuke juurde tulnud, aga minul on küll põhimõte, et trennist väljaspool oma oskusi ei praktiseeri. Kuigi muidugi annab alateadlikult väikese hingerahu, kui tead, et sa täitsa „u-duur” ei ole,” muigab mees.

Kui teha, siis korralikult

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Oti esimesed taipoksitrennid möödusid peegli ees tehnikat õppides – kuidas õigesti lüüa, milline on korrektne käte asend, kuidas peavad liikuma jalad jne. Muusik ise arvab, et on tüübilt selline, kes peab pidevalt harjutama, et tulemust saavutada, ja märgib tagasihoidlikult, et nüüd hakkab mõni löök käppa jääma. Kõige paremaks trenniks peab Ott aga sparringut. „Igas trennis harjutame ja proovime uusi asju, erinevaid tehnikaid ja kombosid, kuid kõige paremini arendab sparring, kus pead vastase oma mõistust kasutades löökide ja taktikaga üle kavaldama. Sa võid lööke trenni mõttes teha nii palju kui kulub, aga reaalne üks-ühele-olukord arendab kõige rohkem,” on Ott kindel.

Spordialana ei ole taipoks kergete killast. Muidugi annab ka selles trennis viilida, kui teed harjutusi poole jõuga ja kogu keharaskust löökidesse ei pane, aga Ott ei ole kindlasti mees, kes sellise tee valiks. Kui juba midagi teha, siis pühendudes. „Lööma peab terve kehaga. Jõud peab tulema kehast – see algab jalgadest ja liigub hoovõtuna üle rusikasse,” kirjeldab laulja.

Ta meenutab, et pärast esimesi intensiivseid trennikordi olid lihased järgmisel hommikul igatpidi kanged. Nüüd seda muret enam ei ole, sest keha on koormusega harjunud.

Taktikaline sport

Ott leiab, et taipoks on arendanud temas eelkõige vastupidavust. „See on ikka niivõrd füüsiline ja intensiivne trenn, et üle tunni seda naljalt ei tehta. Pealtvaatajana võid küll mõelda, et mis see siis ära pole kolm raundi ringis karata, aga tegelikult nõuab see tohutut vastupidavust. Ülakehale on päris korralik treening ainuüksi see, et pead pidevalt käsi n-ö kaitsepositsioonil hoidma ja kindlustama, et vastaselt lööki sisse ei saa. Ega kindadki väga kerged ole,” ütleb Ott.

Taipoksis peadki täielikult keskenduma, olles valmis ise lööke ja kombinatsioone sooritama ning suutes samal ajal ennast vastase löökide eest kaitsta. „See on tõsist mõttetööd nõudev spordiala, pead kogu aeg jälgima, kus avaneb vaba koht, et saaksid löögi teha,” kirjeldab Ott. „Samas on see ka väga taktikaline ala. Kasutatakse erinevaid võtteid – mõni proovib löökide tugevuse ja kombodega vastast n-ö maha suruda, mõni rõhub just sellele, et väsitab vastase ära pidevalt ringi liikudes. On ju palju selliseid poksijaid, kes hakkavad matšile tulles kohe pilguga rivaali taga ajama ning üritavad ta silmside ja mõttejõu abil ennast kartma panna. See ei ole muidugi reegel, aga sageli on nii, et kes esimesena pilgu ära pöörab, saabki tappa. Vaimne üleolek on poksiringis tohutult tähtis,” usub Ott.

Sinist silma ei karda

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Kõrvaltvaatajale võib taipoks esmapilgul tunduda alana, mida harrastades ei pääse haigetsaamisest ja sinisest silmast. Oti arvates võib aga igal pool valusasti pihta saada, ka jalg- või korvpallis on võimalik väga haiget saada. „Üldiselt on taipoksijal võimalik soetada korralik kaitsevarustus – on olemas väga tõhusad jalakaitsmed, tõhus peakaitse ja kui tegeled sparringuga, siis on kindlasti väga olulised hambakaitsmed. Samas on võimalik alati vastasega kokku leppida, kuidas sparringut teha, kas täie jõuga või ei löögi päris pihta, kuigi tegelikult iseloomustab taipoksi see, et täiskontakt on olemas. Ja kui saadki korra kinda või põlvega vastu nägemist, võtab pea korraks kumisema küll, aga sellist asja, et hambad välja lüüakse või silmad siniseks taotakse, pole väga vaja karta,” kinnitab Ott.

Peab ennast sundima

Kuna laulja käib taipoksi harjutamas hommikuti, tähendab see ka varajast ärkamist. Varem ta veel magas sellel ajal, mil nüüd trennisaali astub. „Tõusen tavalisel kaks tundi varem, söön hommikust, joon kohvi, kuulan uudiseid ja lähen rahulikult trenni. See rutiin on hästi mõnus ja annab ülejäänud päevaks hea toonuse,” sõnab Ott. Ta kinnitab, et pärast trenni on tõepoolest alati väga hea enesetunne, aga on temalgi hetki, kus tegelikult ei viitsi trenni minna. „Siis tuleb ennast sundida. Oluline on jõuda sellesse rutiini, et trenn on nädala väga kindel osa nagu magamine, söömine või tööl käimine. Kui sa suhtud trenni nii, et täna lähen, aga võib-olla järgmisel nädal ei lähe, siis jääb lohisema ja lõppkokkuvõttes ei viitsigi minna. Natuke peab ennast sundima. Mina olen küll tundud, et end trenni minema sundides olen muutunud kohusetundlikumaks ka töiste asjade suhtes,” mõtiskleb Ott.

Hingelt muusik

Hingelt on mees muidugi üdini muusik ning laulmine ja looming on tema jaoks kõige olulisemad. Trenn on ainult vahend, mis aitab vormis püsida ja ka muusikas paremaid tulemusi saavutada. Ott arvab, et tegelikult saab laulmist ka trenniga võrrelda. „Vähemalt minu puhul on nii, et aeg-ajalt pean käima hääleseades, sest kui vokaalse vormiga ei tegele, siis see langeb. Samamoodi on ju spordiga – kui sa trenni ei tee, siis tase käib alla. Kui laulmisega elatist teenid, peab vokaalne vorm paigas olema ja kindlasti aitab füüsiline treening seda hoida. Lauldes ei kasutata ju ainult häälepaelu, vaid ka kopse, diafragmat, kõhulihaseid ja muud. Mida tugevamad need on, seda rohkem on võhma ja vastupidavust ning seda parem on sinu vokaalne seisund,” usub laulja.

Konkurentsi ei karda

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Just nii nagu sportlasena võistlustel, tuleb mõnikord ka muusikuna laval kolleegidega rinda pista. See ei ole küll päris sama, mis poksisaalis sparringut teha, aga tänu eri lauluvõistlustele ja teleprojektidele, teab Ott hästi, mis tunne on ennast lauljana proovile panna ja võistluspinget taluda. Ta arvab, et elu ongi tegelikult üks suur võistlus, sest omavahel konkureeritakse igas valdkonnas. Ole sa laulja, fotograaf või ajakirjanik – kõik tahavad omal alal parimad olla. „Võistlusmoment hoiab ka vormis, sest kui poleks konkurentsi, ei oleks ka põhjust pingutada. Inimene peabki pingutama selle nimel, et kuidagi silma paista,” arvab Ott ja lisab, et rõõmustada võib siis, kui pärast tõsist pingutust saabub oodatud resultaat. „Kõige parema enesetunde tekitavad igasugused õnnestumised ja see, kui sinu tegemised lähevad inimestele korda. Kui oled kõvasti vaeva näinud, tööd teinud ja saavutanud hea tulemuse ning seda tunnustatakse, siis saad ennast korraks lõdvaks lasta ja lõõgastuda. See hetk ongi tegelikult kõige nauditavam. Rõõmu tuleks tunda ka pisiasjadest – näiteks kui trennis tuleb mingisugune asi välja, mis eelmisel korral ei tulnud, siis selle üle peab ka rõõmus olema. Mina olengi üritanud kasvatada endas rohkem positiivset mõtlemist ja vaadata elu pigem läbi värviliste prillide,” ütleb Ott.

Milline on kõige eredam isiklik spordiga seotud elamus, mis sulle esimesena meenub?

Kui käisin 5. klassis, korraldasin täitsa iseseisvalt jalgpallimatši oma klassi ja aasta noorema, 4.b klassi vahel. Lõppskoori enam ei mäleta, aga tean, et võitsime selle mängu. Lõin seal kolm väravat, siis oli küll uhke tunne.

Kes on kõige seksikamad naissportlased?

Kõik naised, kes teevad sporti, on seksikad!

Kes on meessportlased, kelle saavutused sulle muljet on avaldanud?

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

Kindlasti Gerd Kanter ja Heiki Nabi. Olen alati hoidnud ja hoian ka edaspidi nendele meestele pöialt. Kindlasti elan väga kaasa ka Rasmus Mägi ja Margus Hundi tegemistele.

Milline muusikapala on ideaalne puhkuseks ja lõõgastuseks?

Eks see ole individuaalne. Mulle meeldib näiteks Chopin. Suurepärane helilooja, kelle teoste saatel on väga hea puhata.

Milline muusikapala on ideaalne kuulamiseks, kui teed trenni?

Kuna kuulan ja ka esitan/mängin muusikat pea iga päev, siis ma trenni tehes paraku muusikat väga ei kuula. Ainult juhul, kui on vaja mõni uus laul selgeks õppida – treeningsaalis kuulates on seda hea teha.

Mida tähendab „pehmo” ja kas mehi saab lahterdada pehmodeks või mitte?

Ei ole kahjuks selle terminiga väga kursis, aga usun end teadvat, mida selle all mõeldakse, juba puhtalt sõna visuaalse poole pealt. Mina arvan, et pehmosid olemas ei ole. Kindlasti on igal mehel olemas oma tugev külg, iseasi, kas mees selle juba endas avastanud on. See, et sa suur, karm ja tugev pole, ei tee sind veel pehmoks. Põhiline tugevus peitub meie mõistuses. Kui sellega on kõik paigas, siis keegi sind naljalt pehmoks kutsu.

Kas mees peaks tegema sporti?

Sporti võiks ikka kõik mehed mingil määral teha. Enesetunne muutub oluliselt paremaks. Terves kehas terve vaim!

Treener Kevin Renno: Ott on andekas inimene

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

„Mäletan hästi, kui Ott koos Andresega trenni tuli. Tehniline pool oli tal juba esimeses trennis hea. Oti suur pluss ongi see, et ta omandab tehnikat väga hästi, näiteks jalalöögid tulid tal algaja kohta kohe välja, nende löökide tehnikat ei pidanud talle eraldi pikalt seletama.

Oti puhul meeldib mulle kõige rohkem see, et ta on järjekindel. Meil on käinud küll ja küll muusikuid ja näitlejaid, kes treenivad paar kuud, siis tekib mingi paus ja jätavadki pooleli. Keeruline on jätkata, sest trenn on tõesti füüsiliselt raske, aga kui sa oled järjepidevalt selle sees, siis tunned, kuidas arened.

Kuna Ott teeb trenni ainult kaks korda nädalas, on see tema jaoks ikkagi pigem hobi ja poksitehnika õppimine, võistlusvormi sellega ei saavuta. Korralik füüsiline vastupidavus tuleks siis, kui ta treeniks tihemini. Profitasemel tehakse trenni kaks korda päevas – sa elad, sööd ja magad ainult selle nimel, muud võimalust ei ole. Muidugi võid ka vähem teha, aga siis saad ringis kohe karistada. Mina võistlen veel aktiivselt ja seetõttu teeb Otiga praegu enamiku treeninguid Taist pärit treener Mosa. Kui mina Otti treenin, keskendun rohkem käte tehnikale ehk poksitreeningule, sest see on Tai treenerite nõrk koht. Nende tugevus on klassikaline taipoks – jalalöögid, põlvelöögid, küünarnukid.

Ott on andekas muusik ning saab ka erinevate spordialadega hästi hakkama. Üldjuhul ongi nii, et kui inimene on andekas ja tal on tahtmine, siis omandab ta kõik asjad kiiresti, ükskõik mis spordiala ta tegema hakkab või mida muul alal ette võtab.

Tahtejõud ongi taipoksis vahest kõige olulisem, see on kaasasündinud – sa kas oled võitleja või ei ole, tahad pingutada või ei taha. Meie lööklause ongi: „Life begins at the end of your comfort zone” – kes tahab oma mugavustsoonist välja tulla, kes ei taha. Oti puhul on näha, et tema tahab. Usun, et Ott saaks väga hästi hakkama ka taipoksi võistlusringis, aga seda muidugi juhul, kui tal oleks veel rohkem aega ja tahtmist trenni teha.”

Sõber Andres Puusepp: Ott on krutskivend

Foto: Kalle Veesaar
Foto: Kalle Veesaar

„Tutvusin Otiga 2008. aastal Lõuna-Eestis, kui ta koos Tanel Padari ja veel mõningate artistidega tuuril oli. Mõni päev hiljem kohtusime ööklubis Überlingen, kus esines sõber Koit Toome ja backstage’i tuli ka Ott. Siis sai meie sõprus tõsise hoo sisse ja sellest ajast saati oleme tõesti parimad sõbrad ning saame väga hästi läbi.

Seda muidugi teavad kõik, et Ott on tohutult andekas, aga hea sõbra teeb temast see, et ta oskab kuulata, nõu anda ja jääda igas olukorras rahulikuks. Ta ei ava ennast igale inimesele, aga omavahel saame kõigist asjadest ja igal teemal rääkida. Ott hoiab sõpru ja aitab absoluutselt igas olukorras. Ei ole olnud nii, et Ott ütleks mulle, et sorry, ma ei saa sind aidata või head nõud anda. Ta on lojaalne ja tõsiselt heasüdamlik inimene. Just heasüdamlikkus iseloomustab Otti kõige paremini.

Ott on sellist tüüpi, et kui midagi käsile võtab, siis korralikult. Oli aeg, kus kutsusin teda kümneid kordi Spartasse jõusaali, aga ta ei võtnud vedu. Ükskord rääkisime enesetundest ja Ott kurtis, et tal pole energiat. Ma ütlesin, et tule trenni ja sa näed, kuidas enesetunne paraneb. Tundub justkui lollus – sul pole energiat ja pead veel trenni tegema, et energiat juurde saada –, aga see toimib! Soovitan kõigile! Treening parandab enesetunnet uskumatult palju. Nüüd käimegi koos trennis. Leidsime suurepärase ala, taipoksi, mis on väga huvitav ja intensiivne trenn.

Spordisaalis on Ott treeningule keskendunud ja võtab asja tõsiselt. Vahel võib treeneril mõne elemendi selgekstegemine kauem aega võtta, aga põhjus on lihtne – Ott ei saa enne järgmise harjutuse või löögi juurde minna, kui eelmine on selgeks tehtud!

Mulle meeldib Otiga trenni teha just sellepärast, et me motiveerime teineteist. Vahel tunnen, et ei jaksa trenni minna, aga piisab ühest Oti lausest ning võtan ennast kokku ja pärast veel tänangi, et ta mu trenni vedas ja et enesetunne hea on. Vahel on ka vastupidi, et mina ajan teda kaikaga taga.

Meil saab alati nalja, see ei ole võimalik, et me koos olles ei naera. Oti huumorimeel klapib väga minu omaga ja eks see ole ka põhjus, miks meil kolmekesi koos on alati kõige lahedam – kolmandana pean silmas meie ühist parimat semu, Butterfly Lounge’i omanikku Heinar Õispuud. Eelmiste jõulude ajal tegime Heinari juures sõprade õhtusöögi ja Otil tuli idee – ta tõmbas telefoni „Fake Calli” rakenduse ja Heinar läks korralikult haneks. See rakendus võimaldab paika panna kellaaja ja helistaja nime. Teadsime, et Heinaril on ühe toreda tütarlapsega midagi susisemas, aga neil oli tollel hetkel mingi arusaamatus ja Ott seadistas rakenduse nii, justkui see tütarlaps helistanuks Oti telefonile. Meie vaese sõbra Heinari nägu läks päris kaameks, kui Oti telefon helisema hakkas ja ekraanil oli selle tütarlapse nimi. Naerame seda siiani.”

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 veebruaris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*