Miks me tahame võistelda?

Foto: shutterstock

Võistlushimu võib pidada üheks evolutsiooni käivitavaks jõuks – kui inimestes poleks positiivset võistlusvaimu, siis ehk elaksime siiani koopas ja paneksime niiskeid puid lõkkesse. Miks me aga üldse tahame üksteisega võistelda ja teistest paremad olla?

Positiivne võistlusvaim innustab tegutsema ja viib elu edasi, see on osa inimese loomusest – tegutseda, ennast teistega võrrelda ja saada häid tulemusi. See ei kehti ainult spordisaavutuste kohta, vaid seda vajadust rakendatakse kõigis elu valdkondades, see on osa inimeste arengust. Ikka tahetakse külalistele pakkuda suurepärast peolauda, paremat, kui naaber tegi, tahetakse minna oma lemmikloomaga näitusele ja loodetakse salamahti, et hoolealune pälvib tunnustust või saab medali, ehkki tegemist on kõigest kassiga.

ELADA TULEB NII KAOTUSE KUI VÕIDUGA

Võistlusvaimu ja üksteisega võrdlemist õhutatakse lastes juba varases nooruses: „Näe, Jüri oskab juba rattaga sõita!”, „Jüri koristas oma toa ära, ta on palju tublim kui sina!”. Tähele peaks aga panema seda, et oluline on kasvatada võistlusvaimu nii, et lastes säiliks soov tegutseda ja häid tulemusi saavutada. Mõnikord võib kergesti vindi üle keerata ja anda lapsele alateadliku sõnumi, et kui ta ei saavutanud parimat kohta või ei tee mingit asja sama hästi kui keegi teine, siis pole teda üldse olemas. Selline sõnum võtab võistlusmomendilt ära arendava mängulise poole ja teeb võistlusest raske kohustusliku töö. Võib juhtuda, et samastutakse oma tulemusega ja enesehinnang hakkab sõltuma sooritusest. Kui aga põhirõhku suudetakse hoida tegevusel ja spordist saadavatel headel emotsioonidel, siis on kergem üle elada tulemuste tõuse ja mõõnu – kõik päevad pole ju ühesugused ja alati ei saabu parimad tulemused. Põhiküsimus kaotustega toimetulekul on see, millel on fookus. Kui armastatakse oma tegevust, olgu selleks siis maratonijooks või kokkamine, ei kahanda mõningad kaotused soovi sellega edasi tegeleda. Heade tulemuste taga ei ole pelgalt tahtejõud, vaid alati ka armastus tegevuse vastu ja tegevusest saadav rahuldus. Positiivset võistlusvaimu saabki kasvatada emotsioonide juhtimise kaudu ning prioriteediks peaks olema tegevus ja sellest tulenev rõõm. Tasuks meeles pidada, et iseendaga tuleb edasi elada nii pärast suurepärast võitu kui ka pärast kaotust.

Kumb on tugevam ? Foto: shutterstock
Kumb on tugevam ?
Foto: shutterstock

KÜPS INIMENE NÄEB LAIEMAT PILTI

Arengupsühholoogias öeldakse, et noorukitel vanuses 13–19 aastat (pärast murdeiga) on nn kuke periood, kus võisteldakse ja võrreldakse ennast teistega. Selles vanuses tahetakse kujundada oma alateadlikku minapilti ja enda võrdlemine teistega aitab sellele kaasa. Võisteldakse selles, kellel on kõige paremad saavutused mingis vallas, ja tahetakse sõpruskonnas esile tõusta. Sellel perioodil on väga olulised sportlikud saavutused ja isiklikud kangelasteod. Tüdrukud vaatavad, kellel on ilusamad riided, poisid võrdlevad isekeskis, kes on vingem mees, kellel on parem mootorratas või mõni muu vidin – sellise võistlusega leitakse oma koht sotsiaalses keskkonnas ja lihvitakse oma noort ego. Intensiivne võistlemine muutub palju rahulikumaks siis, kui noored jõuavad järgmisesse perioodi – paarisuhete etappi. Siis pole enam nii oluline, kellel on parim „miski”, vaid oluliseks muutuvad kvaliteetsed suhted vastassooga. Isiksuse küpsedes hakatakse nägema maailmast laiemat pilti ja kukest kasvab lennuvõimelisem lind. Samas jävad sportlik võistlus ja võidurõõm enamasti alles! Tõsi, mõne isiku puhul võib nentida, et neil on paarisuhte etappi väga pikk tee ja suure osa oma elust võistlevad nad teistega ning püüavad tõestada, et nemad on paremad ja neil on midagi rohkemat – suurem see või too.

ESMASED VAJADUSED

Väga hästi väljendab inimeste võistlusvaimu aspekte Ameerika psühholoog A. Maslow (1908−1970), kes koostas inimeste vajaduste hierarhia. Selle järgi on kõige esmane käivitav jõud inimeste elus füsioloogiliste vajaduste rahuldamine – vajadus toidu, seksi, riiete ja kodu järele. Füsioloogiliste vajaduste rahuldamise käigus võrreldakse enda võimet oma vajadusi rahuldada teiste omadega. Võrreldakse enda majandusliku sissetulekut teiste inimeste sissetulekutega ja pingutatakse, et jõuda teatud materiaalse toimetuleku tasandile. Kui esmased füsioloogilised vajadused on rahuldamata, valitseb inimese elus puudus ja tal ei jää üle lisaenergiat, mida rahuldust pakkuvasse eneseteostusse suunata. Kui esmased füsioloogilised vajadused on rahuldatud – kõht on täis ja tuba soe −, hakatakse otsima sotsiaalset ja psüühilist turvatunnet. Tahetakse tunda, et homme on samuti päev, kus on võimalik tööle minna, poes käia ja õhtul koju tulla, et elu jätkub samamoodi, nagu see oli täna. Kui ei tunta ennast turvaliselt, siis ei ole eeseteostus veel oluline. Enda turvalisuse tagamisel on fookus iseendal, sellel tasandil ei võistelda teistega, vaid kindlustatakse iseennast ja oma tagalat.

JÄRGMISED VAJADUSED

Kui vajadus turvalisuse järele on rahuldatud, tulevad esile järgmised vajadused – vajadus heade lähisuhete järele, soov armastada ja olla armastatud ning olla seltskonnas omaks võetud. See vajadus käivitab inimliku võistluse – soovi olla ilusam, ihaldatum ja atraktiivsem, et pälvida rohkem inimlikku tähelepanu. Tahetakse luua häid, usaldusväärseid suhteid ning igatsetakse oma tundeid ja mõtteid jagada. Suhete pärast pingutatakse ja ihatakse leida „seda õiget”, samuti ollakse valmis suhete nimel konkurentidega võistlema ja pingutama. Kui endale mõttekaaslasi ei leita, tajutakse sotsiaalset isoleeritust. Omad inimesed rahuldavad meie inimlikku gruppi kuulumise tunnet ja lisavad elule sotsiaalseid väärtusi. Kui sotsiaalsed vajadused on rahuldatud ja inimesel on lähedasi, kellega maailma jagada, tuleb esile järgmine inimlik vajadus – saada tunnustust. Tunnustusevajadus on võistluse kõige käivitavam jõud. Mis mõte on võistlusel pingutada, kui kõigile osavõtjatele öeldaks pärast võistluse lõppu „Aitäh, et saite aeg tulla!”? Sellest tavaliselt ei piisa, et trenni teha, pingutada ja ennast ületada. Inimesed tahavad, et nende saavutusi ka märgataks ja vääriliselt tunnustataks, olgu see siis laulukonkurss, spordivõistlus või kolleegide hea sõna töötulemuste eest. Iga inimene võib ju omaette duši all laulda, kuid sünergia tekib siis, kui on publikut, kes kuulab ja kaasa elab. Publiku kaasaelamine tõmbab emotsioonid käima ja tunnustuse nimel ollakse valmis ingutama nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Inimesed vajavad positiivset tagasisidet ja tunnustusevajaduse rahuldamise juures on väga mõjuvõimas roll sellel isikul või ühiskonnagrupil, kes inimese kiitustega üle külvab.

ENESETEOSTUS PAKUB RAHULOLU

Kui eelnevad vajadused inimese elus on piisavalt rahuldust leidnud, kerkib esile eneseteostusvajadus. See on sisemine vajadus teha midagi hästi, ennast teatavas valdkonnas teostada ja saada sellest rahuldust. Võisteldakse pigem iseendaga kui kellegi teisega väljastpoolt. Sellises eneseteostuses väljendub inimese eluline küpsus ja professionaalsus, enam ei oodata nii tungivalt teiste heakskiitu, vaid pannakse endale ise plusspunkt kirja, kui midagi korda läks. Sportlased, kes on sisemiselt motiveeritud sporditegemisele, otsivad sportimisest elamusi ja tajuvad võisteldes vähem välist survet. Neil on kergem keskenduda tegevusele kui protsessile ja nad ei klammerdu niivõrd tulemusse, sest tulemus kaasneb võimalikult hea sooritusega. Nende enesehinnang ei sõltu teiste inimeste kiidusõnadest ja kaasa plaksutamisest, nad teavad oma väärtust.

NELI VÕRDLUSE FOOKUST

1. Võrreldakse ennast endast kehvemini toimetulevate inimestega, mis annab ajutise rahulolutunde, kuid pärsib individuaalset arengut.
2. Võrreldakse ennast endast paremini toimetulevate inimestega. See annab kroonilise rahulolematuse: ükskõik kui tubli ja edukas ollakse, alati on keegi parem.
3. Võrreldakse ennast endaga samal positsioonil (vanus, majanduslik seis, haridus) olevate inimestega, mis annab adekvaatsema arusaamise endast ja innustab parematele saavutustele.
4. Võrreldakse ennast iseendaga – nii on võimalik saada arusaamine iseendast aja jooksul. See võib innustada parematele saavutustele, kuid võib ka lasta mugavustsooni langeda.

Tekst: Anneli Salk – psühholoogiline nõustaja
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 juulis

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*