Viljar Villiste veeretab end ratastoolis maailma tippu

Viljar Villiste
Foto: erakogu

Kümme aastat tagasi tööõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Viljar Villiste (34) on kangest puust mees, kes saatusele kõige kiuste vastu naeratab. Ta on Eesti parim ratastoolitennisist ja kuuekordne Eesti meister ning Eesti ratastooli-curling’u koondise kapten. Tema curling’u-meeskond võitis hiljuti Soomes toimunud kvalifikatsiooniturniiril kulla ja kindlustas tee kevadel Šotimaal toimuvale MM-ile.

Elu ei ole Viljarit hellitanud. Kaheaastaselt sattus ta koos kaksikvennaga lastekodusse, sealt hiljem kasuperre Vändra lähedal. Pärast keskkooli lõppu läks Viljar Türi tehnika- ja maamajanduskooli, et õppida põllumajanduse mehhaniseerimist. Seejärel kolis ta elukaaslasega Tallinnasse ja hakkas tööle ehitajana. Saatuslikul päeval, 2008. aasta jõulude eel ehitas Viljar töökaaslastega Riias jalakäijate tunnelit, kui kraana küljest lahti pääsenud raudlatt talle peale kukkus. Ta lebas kolm nädalat Riia haiglas koomas ja vaatas ärgates imestunult, kuidas õed kalendris jaanuarikuu päevi maha kriipsutavad. Õnnetusest ei mäletanud ta midagi. Viis selgroolüli oli murdunud ja alakeha liikumatu, kuid ta lootis, et kevadeks on asi korras…

Viljar Villiste
Foto: Marek Metslaid

Suured muutused

Ratastoolis liikumise sai mees kiiresti selgeks, sest ülakeha töötas ja käed olid terved, ja ta sai end treenima hakata. Viljar sai pikalt taastusravi Haapsalus, ja lootis ikka, et juhtub ime. Psüühiliselt oli uue elukorraldusega harjumine sedavõrd raske, et suhted elukaaslasega läksid sassi. Ent kui ta kohtus Haapsalus saatusekaaslastega, kellest mõned olid veel hullemas seisus, saabus teadmine, et tuleb eluga omal jõul edasi minna. Uue hingamise tõi Viljari ellu füsioterapeut, kellest sai talle toetav elukaaslane. Oli selge, et ehitajana mees enam töötada ei saa – tuli õppida uus eriala. Selleks sai tarkvaraandmebaaside haldus. Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses õppis ta kolm aastat IT-d ja asutas seejärel oma firma, mis hakkas tegema kodulehti. Praegu on ettevõte pausile pandud, sest sport ja suured eesmärgid võtavad kogu selle rõõmsameelse ja erakordselt tahtejõulise mehe aja.

Tennis juhuse tahtel

Pisut enne IT-õpingute alustamist sattus Viljar Rocca al Mare tennisekeskusesse ratastoolitennise gruppi. „Ma olen läbi elu kogu aeg spordi sees olnud, mängisin pallimänge ja tegin muid spordialasid, spordihing on sees. Lihtsalt ühelt maalt sa lepid sellega, et… Esimesed kaks aastat oli väga raske, kui ma ikkagi lootsin end jalgadele saada ja lõpuks käima hakata. See motiveeris trenni tegema.Aga tennisesse läksin selleks, et teha sporti ja olla aktiivne. See oli vist 2011. aastal, kui Eesti Invaspordi Liit kutsus siia treeneri Soomest mängu tutvustama. Proovisin ja meeldis. Esimesel korral kohe võitsin,“ naerab Viljar. „Pärast seda jäingi mängima ja nüüdseks on sellest saanud juba ligi kaheksa aastat.“

Eestis saab ratastoolitennist mängida Tartus, Pärnus ja Rakveres ning Tallinnas on isegi kaks kohta: Rocca al Mares ja Tallinki hallis. Eraldi väljakut ratastoolitennis ei nõua, ainus erinevus reeglites lubab kahte põrget. Mehi on selle alaga tegelejate seas rohkem kui naisi. „Eks see tuleb ka sellest, et mehi on rohkem ratastoolis kui naisi just avariide, vette hüppamiste ja muude hullude asjade tõttu,“ arvab Viljar.

Viljar Villiste
Foto: erakogu

Huvitav, kelle vastu on tennist lihtsam mängida, kas ratastoolis või jalgadel inimese vastu? „Jalgadel mängija vastu on vähem pinget, sest tead, et ta peaks nagunii parem olema, aga ratastooliinimese vastu tahad ikka ise olla kõige kõvem ja siis on ka rohkem pinget,“ muheleb Viljar. Ta tunnistab, et on olnud momente, kus ta on vihast reketi vastu maad löönud. Aga seda siiski vähe ja nüüd enam üldse mitte. „Praegu olen rahulikum. Ei süüdista reketit ega teisi, kui midagi välja ei tule, vaid ikka iseennast.“

Kõrvaltvaatajal on kohati raske aru saada, mis nipp see on, kuidas reket käest ära ei pudene, kui mängija samal ajal mõlema käega ratastooli lükkab. Kiirused on seejuures muljetavaldavad. „Ei ta pudene. Reketit kasutan ka lükkamisel, toetan sellega vastu hooratast. Meil on täiesti tavalised reketid, ei tugevamad ega nõrgemad,“ selgitab Viljar.

Ta on trimmis ja treenitud ülakehaga. Võiks arvata, et igapäevarutiini juurde kuuluvad ka jõusaalitreeningud, aga selle peale vangutab mees pead. „See tuleb sellest, et ma pean ennast kogu aeg edasi lükkama ja veeretama. Kuigi peaks, ei ole ma erilist ettevalmistust teinud, et jõudu ja tugevust juurde saada. Aga sellest, kui tugevad on käed, sõltub mängija kiirus.“

Võimalusi leidub

Ratastoolitennise ässa sõnul motiveerivad teda võistlusreisid ja hea seltskond. Kõige ägedamad muljed pärinevad Prantsusmaalt. „Seal on kõige paremad väljakud, päike, soe, meri ja väga hea korraldus. Me mängime nii liivaväljakutel kui ka kõva kattega väljakutel ja sisehallides. Eesti meistrivõistlusi peetakse igal aastal liivaväljakutel ja see on ka ainus võistlus, mida me oleme pidanud liivaväljakul.“

Viljar Villiste
Foto: erakogu

Eesti meistritiitliga kaasneb medal ja suuremad sponsorilootused, rahalist auhinda ei ole. Samas tunneb kuuekordne Eesti meister, et teda ja tema ala väärtustatakse. Saaliaegadega pole probleeme ning Rocca al Mare tenniseklubi on hästi vastu tulnud, andes tasuta väljakuid ja ruumid, kus võistlustoole hoida, et ei peaks neid iga kord kaasa vedama. Muuseas, tenniseratastoolil on taga abiratas, et tool löögil ja pidurdamisel tasakaalust välja ei läheks. „Sel aastal tegin endale uue tooli. Sain garantiikorras uue raami, millele lasksin uue tooli peale ehitada,“ ütleb Viljar uhkusenoodiga hääles. Tema igapäevane liikumisvahend on pea sama kallis kui väike auto: uuena maksab see 2500–3000 eurot.

Põhitöö on sport

Lisaks tihedale mängugraafikule korraldab Viljar tennisevõistlusi regulaarselt igas neljas treeningukohas üle Eesti, 8–10 võistlust aastas. Ja kui varem edendas ta ka laste tennist, siis praegu oma treeningute kõrvalt tal selleks enam aega ei jää. „Mu põhitöö ongi praegu sport, treenin neli-viis korda nädalas. Eelmisel aastal juhendasin treenerina ratastoolilaste tennist, kuid sel aastal ei ole mul selleks aega olnud. Aga ma olen arendanud laste tennist ja aitan praegugi, kui kusagil huvilised tekivad. Leiame alustajatele treenimiseks vahendid ja võimalused, õpetame tehnikat. Ratastoolitennises on hästi suur osa liikumisel ja kiirusel. Kui käija saab palli eest ära astuda, siis ratastooliga sa külje peale liikuda ei saa, positsioneerimine ja vingerdamine on kõige raskem,“ selgitab Viljar. Tennis on ka mõttemäng, kus taktika on ülimalt oluline.

Ambitsioone on

Kui varem toimusid vaid kohavõistlused, siis sel aastal on ratastoolitennisel esimest korda oma võistlussari.

Pärast Eesti meistrivõistlusi küsiti, et kas meister tahaks ka väljaspool kätt proovida. Tahtis küll ja praegu tuleb tal keskmiselt üks välisvõistlus kuus, kuna ka curling’u-hooaeg on hästi tihe. Toetanud on Eesti Invaspordi Liit, kes abistab sponsorite leidmisel. Nüüd, kus Viljar püüab hoopis suuremaid eesmärke, kasvab ka vajadus toetajate järele, sest sihid on mehel suured, kuigi mitte tennises. „Praegu on ambitsioon jõuda curling’us maailma tippu; tennises ei ole mul lootust, sest ma alustasin selle jaoks liiga hilja. Need, kes praegu tipus on, alustasid ikka väga noorelt. Nad on jõudnud mängida juba 20 aastat, mina alustasin siis, kui olin 26.“

Viljar Villiste
Foto: Eesti Invaspordi Liit

Curling käib täpsuse peale

Kõrvaltvaatajale tundub, et ratastooli-curling on lihtsam kui -tennis. Seda kinnitab ka Viljar: „On lihtsam jah. Viskel ei teki libisemist, sest ratastoolil on pidur peal ja teine mängija hoiab viskaja tooli selja tagant paigal, sest kivi on raske, kaalub umbes 20 kilo. Tavapärast harjamist ratastooli-curlingu’s ei ole, seal mängitakse üksnes täpsuse peale, visates kive ridva abil sihtmärgi poole. Meil oli eelmisel aastal rahvusvaheline turniir Tallinnas, kus mängisime tervete vastu ja tulime teisele kohale – olime parim Eesti võistkond, esimeseks tulid leedukad. Terved mängivad oma reeglitega ja meie omadega.“

Märtsis ootab curling’u MM

Küsimusele, kumb ta siis rohkem on, kas tennise- või curling’u-mängija, vastab Eesti ratastooli-curling’u võistkonna kapten nii: „Ikka rohkem tennisemängija. Ma alustasin tennisega varem ja mulle see väga meeldib. Curling ei ole nii aktiivne spordiala, seal on füüsilist poolt vähem, aga mulle meeldib ikka natuke tööd ka teha.“ Ta ütleb, et kui Soome võitlus poleks lõppenud nii edukalt, siis oleks ta curling’u-hooaja pooleli jätnud ja alustanud sügisel uuesti, praegu aga keskendunud tennisele. Kõige rõõmustavamate sportlike saavutuste pingerida juhibki viimane curling’u-võistlus Soomes, kus võideti B-grupp ja pääseti edasi A-alagruppi, mis avas hoopis uued väravad. „Nüüd on vaja minna MM-ile. Mina panustan oma curling’u-treeningutel tulemusele. Ma ei tahaks nagu niisama aega viita,“ naerab kapten. „Tennises saan end paremini toonuses hoida.“ Curling’u-hooaeg lõppeb märtsis ja siis algab tennisehooaeg. Viljar soovib osaleda võimalikult paljudel välisturniiridel, et koguda edetabelipunkte ja tõusta tabelis saja piirimaile, sest see lubaks juba unistada ka paraolümpia piletist. Seda enam, et saja parima hulgas on ta tabelis varemgi olnud.

Võidukas curling'u tiim
Võidukas curling’u tiim Foto: Eesti Invaspordi Liit

Imet oodates

On veel üks ala, mida spordimees tahaks proovida. „Tahaksin skuutrikrossi teha, aga ma ei tea, kas sellega siin tegeletakse. See oleks äge!“ lausub Viljar. Veel meeldib talle köögis eksperimenteerida ja kala püüda, kuigi kalavetele pole ammu saanud. Ja muidugi reisida! Ühtpidi võimaldab seda sport, teistpidi on aga tore koos kallimaga pikemale avastusretkele minna. „Vahva oli see, et me tegime suvel kuuajase reisi läbi Euroopa Tuneesiani välja. Autoga olen ma vaba liikuma, kuhu ja millal tahan,“ räägib Viljar. Ta usub, et ühel päeval tehakse selliseid operatsioone, mis jalule aitavad. Kui selline ime meditsiinis sünnib, siis kindlasti suure pauguga, mis ei jää kellelegi märkamata, seepärast pole Viljaril vaja iga päev sellele mõelda. Seni tuleb lihtsalt treenida. „Lihtsam on elada, kui käed on tugevad, kui pead nagunii oma elu käte peal elama. Igapäevases olmes on kõige keerulisemad äärekivid ja talvine libedus. Või kui tahad loodusesse minna, siis seda ei saa nii lihtsalt teha. Ma ei saa rinnust saati liigutada. Füsioteraapia ei aita minu puhul jalgade funktsiooni taastada, sest seljaajust edasi info ei lähe.“

Uued sihid viivad edasi

Viljari sõnul vajuvad inimesed „lössi“ sellepärast, et nad kaotavad oma sihid ja eesmärgid ning on kõigi ja kõige peale vihased. „Sport on see valdkond, kus sa saad luua endale uued sihid, tulla tusameelest välja. Pärast liigutamist on juba parem tunne ja kui leiad, et saad millegagi veel paremini hakkama, kui enne said, siis see on ju puhas motivatsioon. Nii et kui kellelgi on eluisu otsas, siis ma soovitan küll alustuseks hakata tegelema spordiga, see toob igapäevaellu tagasi.Juba see, et sa saad kodust välja, ei istu seal oma mõtetes ja tekivad uued sihid nagu minulgi spordis – see on edasiviiv jõud.

Aita Viljaril saada 60 maailma parima ratastoolitennisisti hulka!

Viljar vajab abi tennise välisturniiridel osalemiseks, et tõsta oma edetabelikohta ning võidelda pääsu eest paraolümpiale. Sina saad Viljarit toetada, kui tellid ajakirja Sport või teed annetuse Ajakiri Sport kontole. Vaata lähemalt: www.ajakirisport.ee/heategevus

Tekst: Ene Veiksaar

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*