Peale Uus-Meremaal treeninglaagris saadud vigastust on Kelly Sildaru teinud kõike selle nimel, et terveks saada. Muuhulgas veetis ta mitu nädalat Red Bulli treeningu- ja taastusravikeskuses.
Red Bulli treeningu- ja taastusravikeskus avati aastal 2003 ja see asub Red Bulli peakontori vahetus läheduses Thalgaus. Keskus on loodud just Red Bulli sportlaste treeningute edendamiseks, tulemuste ja tervisliku seisundi jälgimiseks ja analüüsimiseks ning vigastustest taastumiseks. Seda on teiste hulgas külastanud ka Lindsey Vonn, Sebastian Vettel, Max Verstappen ja Kirill Kotšegarov. Austrias veedetud ajast ja Red Bulli keskuses taastumisest vestlesime Kellyga veidi pikemalt.
Kuidas sattusid Austriasse taastuma?
Austriasse Red Bulli keskusesse sattusin oma isa kaudu, kes ütles, et Austrias on kliinik, kuhu on Red Bulli sportlasena võimalik minna ja vaadata, kuidas asjad seal käivad. Eestis olin juba taastusraviga algust teinud – nädalas kolm päeva veetsin Tartus, kus lisaks ravile tekkis vahel ka soov sõpradega kokku saada või vaba aega veeta, ning Tallinnas olles pidin taastusravi vahele käima ka koolis ja muude toimetustega tegelema. Seega oli palju muud, millele pidin taastumise kõrval mõtlema. Kuigi juba Tartus olles sain veidi argipäevatoimetustest eemale, siis Austrias sain lõpuks ainult taastumisele keskenduda ja ka sellepärast oli oluline sinna minna.
Kui kaua seal viibisid?
Kokku kuus nädalat. Algselt oli plaan veeta kohapeal minimaalne aeg ehk kolm nädalat. Kolmanda nädala lõpuks saime aru, et kõik toimib väga hästi, seega võimalusel võiks kauemaks jääda. Seda ka tegime. Oleksime tegelikult veel edasi jäänud, kuid jõulud olid lähenemas ja sellepärast naasime pärast kuut nädalat.
Kas peale Eestisse naasmist oled jätkanud taastusraviga?
Praegu tegelen taastumisega jõusaalis – käin viis korda nädalas ennast treenimas. Tartusse ei ole ma pärast Austriast tulekut enam jõudnud.
Mis oli Red Bulli keskuses teisiti kui muudes raviasutustes?
Üks suur erinevus Eesti keskustega oli see, et seal võeti igal hommikul kõrvast verd, et näha, kas olen eelnevast päevast taastunud ja kas kõik on korras. Samuti mõõdeti treeningseansside vahel verd, et teada saada, kas keha on valmis lisaraskusteks või koormuse tõstmiseks.
Milline nägi välja üks seal veedetud nädal? Mis kuulus sinu ajakavasse?
Nädalad olid võrdlemisi ühesugused. Küll aga erinesid trennid ja harjutused. Esmaspäeviti, teisipäeviti ja neljapäeviti oli mul kaks trenni, kolmapäeval oli pärastlõunane treening ja reedel hommikune. Päevadel, mil toimus kaks trenni, oli hommikuse trenni pikkus kolm tundi ning õhtuse trenni pikkus samuti kolm tundi. Esimesed kaks tundi hommikul veetsin koos treeneriga ja kolmanda tunni koos füsioterapeudiga. Hommikusessioonile järgnes kahetunnine lõunapaus ja õhtul kordus hommikune sessioon. Ülejäänud kahel päeval toimus siis üks trenn, hommikul või pärastlõunal, kuid olin pea iga päev terve päeva kohal ja käisin erinevate spetsialistide juures. Nädalavahetused olid vabad.
Kuidas veetsid oma nädalavahetusi ja vaba aega?
Enamasti olin nädalavahetused kodus ja õppisin, kuid vahepeal sõitsime Salzburgi ja käisime Red Bull Hanagar-7s, mis asub Salzburgi lennujaama territooriumil ning kus saab näha unikaalseid lennumasinaid ja F1 vormelautosid.
Kas tunned, et Austrias veedetud aeg on sulle taastumisel abiks olnud?
Kindlasti. Iga asi, mida ma teen õigesti, aitab taastumisele kaasa. Praegu ei ole areng enam nii suur kui vahetult pärast operatsiooni, kus oli märkimisväärne samm edasi näiteks karkudest lahti saamine, kuid seal olemine oli kindlasti väga oluline ja areng oli märgatav, sest seal tegin ka oma esimesed hüpped. Pärast keskuses veedetud aega on kõik stabiilselt paremuse poole liikunud ja midagi ei ole taastumisel valesti läinud, seega üleüldiselt liigub kõik paremuse suunas.
Mis on olnud sinu jaoks kõige raskem taastumisel jooksul?
Kõige raskemad hetked olid kindlasti paar operatsioonijärgset päeva. Valud ja ebamugavus andsid korralikult tunda ning jala peale ei saanud toetada. Voodis olles ei jõudnud ma algul isegi oma jalga lihtsalt üles tõsta, mis oli päris hirmutav, kuid see läks paari päevaga paremaks ning füsioterapeutide ja arstide sõnul oli see igati tavaline.
Millal loodad olla tagasi suuskadel?
Tegelikult sain Austrias juba murdmaasuuskadel olla ja tahaks Eestis samuti seda teha, kuna mäele veel minna ei tohi. Ka murdmaasuusatamine aitaks ennast tegevuses hoida ja oleks võimalus õues aega veeta. Varem ei olnud sellest väga lugu, kuid nüüd on Eestis maa valgeks läinud ja Henry juba Kuutsemäel käinud, seega väike tahtmine on ikka kaasa minna, kas või mäe kõrval istuda ja vaadata. Juba ainuüksi see oleks rahustav. Mäele loodan tagasi saada veebruari lõpu poole.
Kelly tegemistel saad silma peal hoida veebilehel: sildaru.com
Tekst: Katherin Liimets
Fotod: erakogu
