Silver Eensaar: Rajal liigutakse öösel ja päeval non-stop

Seiklussport on vaheldusrikas ja nii adrenaliini kui sõltuvust tekitav ala. Sellega tegelejad ei ole papist poisid, vaid kindla meele ja tugeva füüsisega sportlased. Sport uuris, mida see ala endast päriselt kujutab.

Seiklussportlase Silver Eensaare (39) jaoks on see ala pikkade distantside läbimise tõttu väga raske aga rahuldustpakkuv. Seiklusspordi olemusse kuuluvad erinevaid aktiivsed tegevused ja see ala on ettearvamatu. Tulemusi teevad just aastaid kogenud võistlejad, kollanokkadel reeglina tippu asja ei ole.

Eesti kõige tuntumad Xdream sarja seiklusspordi võistlused kestavad paarist tunnist poole ööpäevani, pikim võistlus on 48-tunnine Extar. Maailmas toimub aga seiklusekspeditsioone, mille kestus on palju pikem. Silver on Estonian ACE Adventure Teami liige ja nemad osalevad maailma suurima seiklusspordisarja Adventure Racing World Series võistlusekspeditsioonidel. Võistluste distants jääb 500–800 km kanti ja selle läbimiseks kulub mitu ööpäeva. Võistkonnad on 4-liikmelised, kellest vähemalt üks peab olema naine.

Ekspeditsioonvõistlused koosnevad etappidest, mida läbitakse inimjõul, aga erinevaid liikumisviise kasutades, sagedasemad variandid on jalgsi, jalgrattaga või veesõidukiga (kajak, kanuu, kummipaat). Võistlustel tuleb ette mägironimist, köielaskumist ning erinevate veetakistuste ja liustike ületamist. Ajalooliselt on seiklusspordi võistlustel olnud ka ratsutamist ja rulluisutamist.

Pea ees seiklustesse

Rahvusvaheline seiklusspordisari on reglementeeritud, aga iga osavõistluse korraldaja kavandab raja vastavalt oma äranägemisele. Enamasti on võistlusel 10–15 etappi, mis vahelduvad vastavalt maastikule. „Iga korraldaja soovib oma maast parimat näidata. Satume huvitavatesse kohtadesse, kuhu tihti isegi rajad ei vii. Rajal liigutakse öösel ja päeval non-stop, magatakse vaid tund-paar ööpäevas. Ette tuleb väga keerulisi situatsioone ja igasuguste raskuste ületamist,” räägib Silver, kes on mitmekordne Eesti meister orienteerumises ja Eesti 24h jooksu rekordi 232,43 km hoidja. Koos venna Rainiga on nad tulnud kolmel korral 24h rogaini maailmameistriks.

ACE Adventure on oma tiimi ja taset üles ehitanud 10 aastat. Silver alustas Xdream sarja võistlustega 2006. aastal ja nii tema kui ta kaaslased on tegelenud orienteerumisjooksuga. Alguses osales tiim Eesti seiklustel aga hoidis aktiivselt silma peal välisvõistlustel käiva ISC Adventure Teami tegemistel.

Soov ise proovida viis värskelt kokku pandud ACE tiimi esialgu lähiriikidesse ja 2010. aastal võeti ette esimene pikem väljakutse Norras, kus tuli seigelda ligi 900 kilomeetrit läbi Skandinaavia poolsaare. Võistluse läbimiseks kulus nädal ja tol korral kaotati võitjale kaks ööpäeva, aga hammas oli verel.

Kogemus tagab tulemuse

Eestist väljapoole suundumise eelduseks oli ühtne ja nii füüsiliselt võimekuselt kui ambitsioonidelt sarnane meeskond. ACE Adventure tiim on igal aastal teinud kuni kolm pikemat ekspeditsiooni. Hirmude ületamiseks kulus viis aastat ja siis jõuti reaalselt võistlemiseni. „Esimestel aastatel ei julgenud me pikkadel jalgsietappidel joosta, kuna kartsime väsida. Lõpuks oli meie raja läbimise kiirus hoopis midagi muud. Kuna ala kestus on nii pikk, ei ole vahetu liikumiskiirus isegi nii oluline kui järjepidevus. Tuleb vältida asjatuid peatusi, vajadusel ebamugavusi kannatada, mitte eksida ja optimaalset varustust kasutada.”

Võistkonnana tuli see kõik ära õppida ja kokku klapitada, et väiksemadki nüansid paigas oleksid. Aastatega tekkis tiimil piisav kogemustepagas ja alates 2015. aastast on nad maailmakarika sarjas poodiumikohti saavutanud. Pingelistes olukordades tuleb ikka ütlemisi ette, aga üksteisega arvestamine ja andestamine on oskus, mida on samuti aja jooksul arendatud. „Üksteist tuleb toetada ja ergutada, süüdistamine ega konflikt ei aita kuidagi lõpuni jõuda,” teab Silver.

Kulukas maadeavastamine

Võistluskalendri panevad seiklussportlased igaks aastaks varakult paika. Sel aastal on eestlasi ees ootamas seiklused Hiinas Altai piirkonnas (juunis), Hispaania Püreneedes (juulis), Stockholmist läbi Ahvenamaa Turusse (augustis) ja maailmameistrivõistlused Reunioni saarel India ookeanis (novembris). Võistluste valikut mõjutab eelistus näha uusi kohti ja näiteks auhinnarahad.

Võistlustele saavad üldjuhul registreeruda kõik soovijad, aga tegemist on kuluka ettevõtmisega. Maailmakarika sarja puhul algab osavõtutasu 2000 dollarist, MM-il on see 4000–5000 dollarit võistkonna eest. Lisaks tuleb arvestada varustuse kohaletoimetamise ja reisikuludega. MM-il osalemiseks peab olema ette näidata ka koht maailma ranking’us.

Silveri sõnul saab seiklusspordist aimu nii Eesti kui Euroopa soodsamatel võistlustel. „Alustada tasub tasa ja targu. Rasketele ekspeditsioonidele ei ole mõtet algajana minna, katkestamine on ülimalt tõenäoline. Alati on romantilisem vaadata ekspeditsioonide fotosid kui seal ise vaeva näha.”

Parim treening on võistlus

Võistlusekspeditsioonid on nii pikad ja rasked, et nendeks ei ole võimalik spetsiaalselt treenida. Taluvus, füüsilised võimed ja oskused arenevad aastatega. Ettevalmistusperioodil on Silveri treeningute maht 30–45 tundi kuus. Kõige paremaks ja efektiivsemaks peab ta aastaringset maastikujooksu, aga teha tuleb ka pikki rattasõite ja käia kajakiga aerutamas.

Lisaks ühtlasele füüsilisele tasemele on ACE Adventure tiimi eeliseks kõigi liikmete orienteerumisoskus – nemad vahetavad kaardilugemise rolli vastavalt enesetundele, samas kui mõnel konkurendil on vaid üks orienteeruja.

Enne võistlusi tegeletakse põhjalikult kogu vajaliku varustuse planeerimisega. „Kohustuslikku varustust kannavad võistlejad kogu aeg kaasas. Varude täiendamine ja varustuse vahetamine on võimalik etappide vahel asuvates vahetusalades. Tavaliselt antakse võistkonnale varustuse kastid, kuhu tuleb panna kõik vajalik, sh toit, varuriided ja ronimisvarustus. Võtame kaasa ainult hädavajaliku ja talume ebamugavuse ära. Vahetusalas peatume ideaalis vaid kümmekond minutit.”

Naljalt alla ei anta

Võistluse korraldaja määrab kohustusliku varustuse ja koti raskuse. Vahel tuleb kaasa võtta ka kassid ja kirka või madratsid, millega veealasid ületada. Kui midagi on puudu või katki, tuleb olla leidlik ja olemasolevaid vahendeid kombineerida. „Näiteks purunenud rehvi on parandatud plastpudeliga. Kui käiguvahetaja murdub, tehakse ratas ühekäiguliseks.”

Korraldajad jagavad osalejatele satelliitjälgijad, mille abil saab ka evakuatsiooni paluda. Kontrollpunktides on meditsiinipunkt, kus tuleb vahel kohustuslikus korras jalad ette näidata. „Tippvõistlejad teavad paremini kui arst, kas nad saavad edasi minna või ei, ja lahendavad ise oma probleemid. Pikal võistlusel on kõige suurem murekoht jalgade eest hoolitsemine, vältimatuid ville üritatakse nii kaua edasi lükata kui võimalik.”

Silver on kogenud, et kui võistluse käigus lööb vigastus välja, võib see paari ööpäevaga iseenesest paraneda. „Keha saab aru, et tal pole mõtet valuga jamada, kuna see loll alla ei anna, ja suunab oma parandavad võimed probleemkohta. Aga on ka näiteid, kui keha ei kuulata ja saadakse kroonilisi vigastusi.”

Ekstreemsused ja eksootika

Väljakutseid on seiklejatel ette tulnud rohkesti. Esimesel tõsisel välisvõistlusel Norras tuli madratsitel Fjorde ületada. Kogenud võistlejad kasutasid pakse siniseid madratseid, ACE’i meeskonnal olid aga rannamadratsid, mis 10-kraadises vees hästi edasi ei liikunud. Selle tõttu kaotati tundides aega ja päästepaat tiirutas ärevalt tiimi ümber.

Alati on võimalus ka katkestada ja abi paluda. ACE Adventure tiimil tuli seda teha Brasiilias toimunud MM-il. Võistlus peeti metsikul märgalal Pantanal, ees ootas radadeta maastik, kuhu võistlejad toimetati jõge mööda sõjalaevadega. „Kaart oli ebaselge ja edenemine aeglane, kuna saime kasutada vaid kompassi. Pärast ööpäevast paadiga siksakitamist tohutusuurel üleujutatud võsasel alal tekkis peataolek ja möödus ka teine öö. Küsisime satelliidi kaudu, kus me kontrollpunkti suhtes asume. Startis umbes 30 võistkonda, aga tegemist oli nii ekstreemse olukorraga, et etapi läbis vaid viis. Meie saime ajalise trahvi, aga olime selle etapi läbinud.”

Brasiilias oli ka jaaguarioht, tuli läbida veekogusid, mille põhjas olid raid, ning alligaatoritest ja püütonitest ümbritsetud radasid.

Silver ütleb, et kõik läbitud võistlused on tema maailmapilti oluliselt avardanud. Seiklussport on omamoodi haigus ja võistlusreisid pakuvad võimalust tunda end kui varajane maadeavastaja. Veel on palju käimata maid ja Silver ei suuda nimetada ühtegi senistest reisipaikadest, mis ei saaks, nagu Eestigi, uhkustada ilusa või puutumata loodusega. „Meie võistkonnas on neid, kes unistavad rohkem võidust, aga mina pean teel olekut sama oluliseks.”

Silver meenutab: Üks hetk …

„2016. aasta Austraalia MM-il tõusime teisel ööl pärast pooleteisetunnist uinakut võistluse liidriks. Valitsevad maailmameistrid Uus-Meremaalt magasid meist kauem ja asusime eufooriliselt öisele teekonnale 45 km etapile üle Budawangsi mägismaa. Vihma kallas, olemine oli kõle. Meil tuli tõusta mööda matkarada platoo servale, kuid peagi kaotasime tihedas metsas raja ja liikusime edasi kompassi abil. Meeletult raske minek järskudel nõlvadel, tormimurrus ja rinnuni heinas, kõik veest leemendamas. Kui koiduvalguses mäest üles saime, nägime ehmatusega, et enamik võistkondi olid rajaotsa kätte saanud ja meist selle lõigu 3–4 tundi kiiremini läbinud. Eufooriast sai hetkeks masendus, kuid kogusime ennast ja lõpetasime võistluse kaks ööpäeva hiljem siiski tubli 6. kohaga.”

ACE Adventure Teami kuuluvad:

Silver Eensaar, Rain Eensaar, Timmo Tammemäe, Reeda Tuula (varasemalt Mariann Sulg)

Loe lisa ACE Adventure tiimi ja nende tegemiste kohta facebook.com/acesalomonteam/ ja Silveri blogist tpmv.blogspot.com.ee.

Oma võistlusreiside finantseerimiseks korraldab ACE Adventure Team Eestis seikluslikke spordiüritusi. Nende eesmärk on pakkuda osalejaile lihtsamas vormis seiklusspordiga sarnaseid emotsioone – mõnusat pingutust ilusas looduses. Meeskond korraldab Tallinna linnarogaini, Eesti maastiku maratoni, Tallinn City Traili ja Expedition Estonia spordiüritusi. (Võistluste kohta leiad lisainfot: wilderness.ee/et/.)

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: erakogu