Liisa Peri püstitab jõutõstmises rekordeid: olen väike, aga hingelt suur

Liisa Peri (Foto Argo Erit) (3)

23. ja 24. oktoobril Tartus peetud Eesti meistrivõistlustel klassikalises jõutõstmises tehti mitte ainult naiste osavõturekord, vaid ka tõstmisrekordeid. Üheks rekordite sooritajaks oli Liisa Peri.

Liisa Perile kuulub kolm Eesti rekordit, kõik kuni 57-kiloste naiste avatud klassis: lamades surumises (varustusega) rekord 80,5 kilo, kolmevõistluses kogusummarekord 335,5 kilo ja kolmevõistluses lamades surumise rekord 77,5 kilo. Kolmevõistluse kogusummarekordi sooritas ta  23. oktoobril. Seejärel õnnestus Elisabeth Suitsul sama kogusumma sooritada ja kergem kehakaal andis kulla Suitsule, kuid kuna Peri sooritas kogusumma esimesena, läks rekord temale. Absoluutarvestuses oli Peri 29 naise seas kolmas.

Ligi kaks kuud tagasi, 12. septembril tuli Peri Eesti meistriks varustusega lamades surumises rekordiga 80,5 kilo ja sai absoluutarvestuses hõbeda. Hetkel on tal kaks meistritiitlit – esimese võitis ta varustuseta lamades surumises 2019. aastal.

Peri ütleb, et ükski võistlus pole kerge ning need medalid on pidanud ta välja võitlema. „Võistlushetkel olin muidugi närvis, aga võitlus oli nauditav. Konkurendid motiveerivad rohkem pingutama ja ka medalitel on suurem isiklik väärtus,” sõnab ta. „Kuid hooaeg on veel poolik – teen tööd selle nimel, et mõni tiitel veel nimekirja lisada.”

Milline jõutõstmisaladest teile enim sobib? Ilmselt surumine, kui selles tulid meistritiitlid. Olete varustusega surumises sama tugev kui varustuseta?

Surumistulemuste põhjal võib väita, et sobib kõige paremini. Kui eelmisel aastal oli see mu kõige nõrgem ala, siis sellel aastal keskendusin tehnika parandamisele ja surumisest sai minu tugevaim ala.

Meie tiim treenib suhtumisega, et meile sobivad kõik alad. Kui mõne üksikalaga tekib ebakindlus, ei ole see põhjus loobumiseks või ala vältimiseks, vaid see tuleb eriti jõuliselt ette võtta. Jõudu arendades peab ikka oma tehniliselt nõrgad kohad üle vaatama ja pidevalt eksperimenteerima. Isiklikuks lemmikuks on siiski kükk, kus tuleb näidata nii jõudu kui ka tehnikat. Eks raskus kangil on ka suurem ja sedavõrd suurem on ka põnevus.

Mis vahe on varustusega ja varustuseta sooritusel?

Varustusega jõutõstmine tähendab seda, et lamades surumises kasutatakse spetsiaalseid tugevast materjalist tugisärke ning kükis ja jõutõmbes trikood. Kükis kasutatakse lisaks põlvede ümber mässitavaid tugevaid põlvesidemeid ja tugisärki. Varustust õigesti kasutades võib tõstja saada juurde isegi mitukümmend kilo, sest varustus toimib justkui kummipael, mis pingesse tõmbudes raskust tagasi viskab, kuid paraku ei ole korrektse tehnika omandamine lihtne.

Varustusega surumist olen teinud alates käesolevast aastast ja alles õpin seda, kuid on tore, et olles alles alustanud, sain kohe meistritiitli.

Varustuseta ja varustusega surumise tulemuse vahe on hetkel ainult kolm kilo ja eks see räägib enda eest, et särgiga surumine on minu jaoks alles keeruline.

Liisa Peri (Foto Argo Erit) (3)

Mis aastast tõstate ja mitu kilo areng on olnud?

Alustasin 2019. aasta alguses. Esimesel võistlustel sain kükitulemuseks kirja 90 kilo, hiljuti suutsin viia selle numbri aga 120,5 kiloni. Surumises sain kirja esimene kord 55 kilo. Jõutõmbes tegin mullu 110 kilo ja tänavu 137,5 kilo.

Miks tegite valiku tegeleda just jõutõstmisega? 

Jõutõstmise juurde suunas mind eelmine treener Taavi Koovit. Esialgu treenisin peamiselt fitnessisuunitlusega. Heade jõunäitajate tõttu otsustasime mais 2019 osaleda jõutõstmise võistlustel. Peale esimest võistlust andsin südame sellele alale.

Jõutõstmine võimaldab mitmekülgset eneseteostust, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samuti on see hea pingemaandaja peale stressirohkeid tööpäevi. Jõutõstmine õpetab süsteemselt pingutama ja ennast vajalikul hetkel kokku võtma. See on õpetanud mind mitte alla andma ja otsima enda seest jõudu ka väga rasketel hetkedel. Kui saan hakkama rohkem kui kahekordse kehakaaluga kükiga, siis millega ma hakkama ei saaks? (Naerab.)

Kuidas näevad välja treeningud? 

Treenin kuus korda nädalas jõusaalis. Treeningutes keskendume nii põhialadele, kuid teeme lisaks abiharjutusi, mis võimaldavad keha mitmekülgsemalt treenida. Suurte raskuste tõstmiseks peab heas vormis ja tugev olema terve keha, sealhulgas tugilihased, aga üllatuslikult ka randmed.

Kuidas on võimalik üha suuremaid ja suuremaid raskusi tõsta? 

Tahtejõuga – olen väike, aga hingelt suur. Oluline on uskuda endasse ja eesmärkide nimel vaeva näha. Tähtis on ka igapäevaselt trennis ettenähtud töö ära teha. Niisama, lootuse pealt, raskus kangil ei kasva – tööd tuleb teha, vaeva on vaja näha ja siis tulevad ka tulemused.

Kuidas vigastusi vältida? 

Kehale tuleb anda piisavalt puhkust. Olulisel kohal on ka lihashooldus. Peab jälgima, et ei tekiks ületreeningut. Samuti tuleb treenida pisikesi lihaseid, mis abistavad keha. Need ei taha nii kiiresti järele jõuda kui suured lihased.

Milline on teie menüü? 

Hetkel ma punktuaalse täpsusega toitumist ei jälgi. Katsun eelkõige valkude osakaalu silmas pidada. Süsivesiku ja rasva saan tarbitava toiduga kätte. Üldpildis proovin teha võimalikult palju tervislikke valikuid, kuid kui parasjagu dieedil ei ole, siis eksib sekka mõni toit, mis vaimustab rohkem meelt kui keha. Toitumine peab olema tasakaalus. On täiesti normaalne ja tore endale aeg-ajalt head ja paremat lubada. Minu toitumises on kindel see, et hommikuid alustan alati pudruga.

Olete Elisabethiga Sparta liikmed. Kui suured konkurendid või sõbrannad olete?

Mul on trennis päris mitu sõbrannat, kellega võistlustel konkureerime. Üks ei välista teist. Elisabeth ei treeni sama treeneri käe all ja temaga esimest korda kohtusin võistlustel. Saime hästi läbi.

Miks Sparta? 

Tulin Spartasse, et treenida Margus Silbaumi käe all. Sparta spordiklubi eelistan seetõttu, et seal leidub spetsiaalne jõutõsteala ja toetav tiim, kes on mulle teekonnal toeks. Meie tiim koosneb neljast mehest ja neljast naisest. Omavahel oleme üksteist paaridesse jaganud, et kõigil oleks abistaja. Varustusega treeninguid hea tiimita läbi viia ei saaks, ülesandeid on mitmeid. Üksi polegi võimalik korrektselt trikoosid ja särke selga saada või põlvi piisavalt tugevalt siduda. Üksinda varustusega treenimine pole ohutu, kuna raskused on mitmeid kilosid raskemad ja vigade tagajärjed võivad olla raskemad.

Minu abiliseks on saanud Argo Erit, kes mind alatasa küll treeningutel närvi ajab, aga temata ka enam hakkama ei saaks. Tema ülesandeks on mind trikoodesse riietada, kangi kätte anda ja olla vaimseks toeks. Teine abiline on Marek Keerand, kes minu põlvi põlvesidemetesse seob. Suured tänud neile! Eks meil tiimis ole kõik omamoodi isiksused, üheskoos moodustame omapärase terviku.

Tüdrukutetiimi kutsume PowerBuffideks. Tiim sai nime multikakangelaste järgi ja sellest, et oleme tugevad naised, kes ei karda murda stereotüüpe. Naisjõutõstjad oleksid vast miljonärid, kui lause „see on nii mehine spordiala” eest saaks iga kord euro. Tegelikult pole soorollidel saalis mingit tähtsust ja olgugi, et naistena näitame emotsioone rohkem välja ja oleme aeg-ajalt meestest tiimikaaslastele peavaluks, hoiame omavahel palju rohkem kokku: koos nutame, kui välja ei tule ja koos rõõmustame saavutuste üle. Kes huvi tunneb, saab meie tegemistele kaasa elada Instagramis kasutaja @powerbuffs alt.

Kuidas treenerit iseloomustate?

Minu treener Margus Silbaum panustab igapäevaselt oma treeneritöös järelkasvu aitamisele. Selle juures on ta ise hea sportlane ja eeskuju meile kõigile. Ta usub minusse kohati rohkem kui ma ise ning annab mulle jõu ja enesekindluse uskuda endasse veelgi rohkem. Ta innustab mind igapäevaselt olema veel parem kui eile. Margus leiab aega kõigile grupiliikmetele isiklikult pühenduda ja seetõttu saame kõik tunda ennast erilistena. Ma usun, et ta on andnud väga suure panuse Eesti jõutõstmise arengusse.

Kuivõrd erinevalt treenivad näiteks kulturistid ja jõutõstjad, et ilus lihas saada? Eelistate väikest või suurt kordustearvu?

Olen mõlemat ala harrastanud. Võrreldes fitnessisuunitlusega treeningutega panen praegu

rohkem tähelepanu kükile, lamades surumisele ja jõutõmbele. Selline baasharjutustele keskendumine on parandanud ka vormi.

Kulturistid treenivad peamiselt suuremas kordusevahemikus, jõutõstjatel on kordustearv madalam, kuid raskused suuremad. Eelistan rohkem madalamat kordustearvu – treening on põnevam ja raskem kui fitnesskavade treening.

Millist muusikat trennis kuulda sooviksite ja millist mitte?

Mina trennis muusikat ei kuula. Kuna treenime grupiga, siis on oluline osa üksteise jälgimisel, üksteise pealt õppimisel ja eelkõige õpetussõnade kuulamisel. Muusikat kuulan mõnikord harva jõutõmbetrennis, kui on tarvis natuke rohkem energiat saada. Erilist žanrieelistust mul ei ole, playlist’ist leiab muusikat EDM-ist klassikaliseni. Mulle ei meeldi trennis ballaadid või aeglased lembelood. Vabal ajal miks mitte, aga trennis käima ei tõmba.

Noortele – miks ja millal valida jõutõstmine?

Jõutõstmist soovitan kindlasti noortele, aga mitte ainult. See sobib nii noortele kui ka vanadele, meestele ja naistele. Jõutõstmise harjutused on baasharjutused, mis tagavad tugeva füüsise ja ka eeldused teistel spordialadel õnnestumiseks. Jõutõstmine on hea koht, kust alustada.

Mulle teeb eelkõige heameelt, et hiljuti on liitunud jõutõstmisega palju naisi. Naised sageli pelgavad jõutreeninguid ekslikus hirmus kasvatada liiga palju lihast. Seda kindlasti kartma ei pea, jõutõstmine voolib keha ilusaks ja vabastab pingeid. Samuti on tore, et kuna võisteldakse kaaluklassides, siis leiab igaüks endale sobiva koha.

Liisa tegemisi saab jälgida Instagramis

Tekst: GoodNews

Fotod: Argo Erit