Üle Bosporuse väina ujumine on avaveeujujate jaoks oodatud väljakutse. Ei saa ju iga päev ujuda Aasiast Euroopasse, nimelt asub võitsluse stardipaik Kanlica sadamas Aasias ja finiš Kurucesme pargis juba Euroopas. Käesoleva aasta 22. augustil tegi selle katsumuse läbi harrastussportlane Jelena Bondarchuk.
Kuidas tekkis mõte Bosporuse väina ujumisel osaleda?
Kõik algas huvitavast traditsioonist minu triatloniklubis. Kord aastas, tavaliselt jõulupeol, seavad nii väikesed kui suured klubiliikmed järgmise aasta eesmärke. Aasta hiljem kohtume uuesti ja kõik räägivad, kas nad said oma sihid saavutatud.
Esimest korda võtsin endale eesmärgiks ujuda avavees 5 km. Seda ma küll ei suutnud kohe täita, kuid järgmisel aastal valmistusin paremini ja sain hakkama. Siis juba seadsin eesmärgiks osaleda Ironman Tallinnal, kuid pärast põlveoperatsiooni tekkisid mul tõsised probleemid jooksmisega ja mõistsin, et triatlon on sel hetkel vaid unistus. Oli isegi oht, et pean sportimise täiesti lõpetama. Olin väga pahane, aga siis leidsin väljapääsu. Mõtlesin, et ma ei saa joosta, aga saan ujuda. Samuti otsustasin, et ei taha lihtsalt ujuda, vaid teha midagi ebatavalist ja võtsin sihiks ujumise üle Bosporuse väina.
Esialgu tundus 6,5 km natuke liiga palju, kuid uskusin siiski, et suudan selleks valmistuda ja kandideerisin. Kui siis pool aastat hiljem sain korraldajatelt vastuse, et mul on võimalus üle Bosporuse ujuda, olin jõudnud vahepeal juba unustada, et ennast kirja olin pannud. Nüüd aga oli vastus käes ja pidin hakkama reaalselt valmistuma.
Kuidas seda tegite?
Kohe pärast kutse saamist hakkasin treenima. Kui varem ujusin iseseisvalt, siis nüüd otsustasin, et pean võtma treeneri ja panin end kirja ujumistrenni. Pärast esimest korda soovitas treener mul õppida ujumist individuaalselt teise juhendaja käe all. Nii ka tegin. Selle 15 korra jooksul parandasin oluliselt oma ujumistehnikat ja sain enesekindluse. Pidasin ka mõistlikuks osaleda kõigil Eestis peetavatel avavee võistlustel. See oli kahtlemata õige otsus, sest sain tohutult mitmekesise kogemuse, mis aitas mind hiljem Bosporusel palju.
Milliste raskustega kokku puutusite?
Bosporuse ujumist korraldab Türgi olümpiakomitee ja nende jaoks vajalike dokumentide kogumine oli üsna keeruline, kuid tänu hoolivatele inimestele sain sellega hakkama. Samuti pidin peaaegu kolm kuud valmistuma ainult kodus, sest basseinid olid Covid-19 tõttu suletud. Mul on väga hea meel, et suutsin rasketes tingimustes hakkama saada ja treeninguid jätkata.
Millised olid esimesed muljed Türgist ja Istanbulist?
Istanbulis on palju autosid, väga tuuline ja palju koeri, kes lihtsalt lebavad kõnniteedel. Inimesed on väga sõbralikud. Mulle jäi Türgist väga meeldiv mulje, tundsin igal pool hoolt ja osavõtlikkust.
Kuidas korraldajad ujumiseks valmistusid?
Kuna ujumine üle Bosporuse väina toimus juba 33. korda, oli korraldajatel sündmuse läbiviimiseks hulga kogemusi. Arvesse võeti Covid-19 põhjustatud erinõudeid, samuti oli palju infot marsruudi iseloomu ja raskuste kohta. Osalejad said võistlusele eelneval päeval laeval kogu marsruudi algusest lõpuni läbi sõita.
Meile räägiti erinevatest „lõksudest“ ja ohtudest. Näidati, millele ujumise ajal keskenduda ja anti palju kasulikke nõuandeid.
Kas enne võistlust ja võistluspäeval olite närvis?
Imelik, aga õhtul enne ujumist olin täiesti rahulik, magasin normaalselt. Alles hommikul tundsin mõningat närvilisust, kuid suureks pabistamiseks polnud aega. Kõik toimus kindlas graafikus: rikkalik hommikusöök, lahkumine võistluspaika. Ka seal käis kõik üsna kähku – vahetasin riided, andsin seljakoti hoiule ja oligi aeg laevale minna. Kohe, kui kõik osalejad olid esimesel laeval, sõitis see stardipaiga poole. Esimesele alusele järgnesid veel kaks. Laeval olin rahulik, tegin soojendust ja vestlesin kogenumate osalejatega, kes jagasid erinevaid nõuandeid.
Kuidas läks start?
Start on selles mõttes eriline, et vette peab hüppama laevalt – 1,5 meetri kõrguselt. Peab olema väga ettevaatlik, et mitte teisele ujujatele pähe maanduda. Kuna osalejate arv on üle 2000, siis on start kohati päris keeruline. Hüppasin laeva lähedale vette ja järgmine osaleja lendas mulle ohtlikult kõrvale, kuid õnneks midagi ei juhtunud. Siis tuligi juba ujuma hakata.
Kuidas ujumine läks?
Distants osutus raskemaks kui arvasin. Bosporusel peab pidevalt jälgima hoovusi. Tuleb veenduda, et kõrvalhoovused ei tõmbaks vales suunas.
Vee temperatuur oli muidu +24 kraadi, kuid väina keskel, merehoovuste osas oli jahedam, + 20-21 kraadi.
Kõige raskem on õiges finišipaigas lõpetada ja seda samuti veevoolu tõttu. Kuna mul puudusid varasemad kogemused ja tuul oli sel päeval tavapärasest tugevam, ei osanud ma õigel ajal finišisse pöörduda. Vesi kandis kaugemale. Olles seetõttu veidi kannatanud, tegin õige otsuse – ma ei läinud ujuma vastuvoolu, et finišisse jõuda, vaid võtsin suuna kalda poole, teades, et rannikulähedane hoovus liigub teisele poole ja lootes, et see aitab mul finišisse jõuda. Rannikule ujudes hakkasin finišijoonele lähenema, kuid ranna lähedal oli suurte lainete tõttu väga raske ujuda. Siis tulid appi kogemused Eesti võistlustelt. Eriti suur kasu oli üle Väikese Väina, Muhu saarelt Saaremaale ujumisest, sest tookord olid ilmastikuolud väga rasked ja tuli võidelda lainetusega.
Minu lõpuaeg oli 1 tund, 2 minutit ja 45 sekundit. Jäin sellega väga rahule, sest olin olnud pisut mures, kas ikka jõuan kahetunnise ajapiirangu sisse.
Mis veel meelde jäi?
Üle Bosporuse väina ujumises osales 2181 ujujat 45 riigist, neist 11 ei suutnud lõpetada ja 35 diskvalifitseeriti. Eestist oli kohal kaks inimest, kuid teisel osalejal ei õnnestunud kahjuks ametlikult lõpetada.
Sain kaasa unustamatud emotsioonid. Tänan Istanbuli külalislahkuse, maitsva toidu ja erakordsete vaadete eest! Suur tänu perele toetuse eest, treenerile Slava Sadikovile, Kristiina Arusoole, Bruno Nopponenile, Pavel Narõškinile, Priit Ailtile ja kõigile, kes minu saavutusi jälgivad ja mind toetavad. Suur tänu Teile kõigile!
Mis on Teie järgmine eesmärk?
Püüan oma unistuse teoks teha ja valmistun järgmisel aastal osalema Ironman Tallinn triatlonil. Loodan, et tervis alt ei vea.
