Eestist pärit maailmarändur Artti Sammalpärg on mees, kelle kireks on surfamine. Ta on sellega tegelenud juba 11 aastat, millest viimased kaheksa ka teisi õpetanud. Hiljuti avas ta surfimaja Portugalis. Rääkisime Arttiga lähemalt, kuidas surf tema südame võitis ning kellel ja miks tasuks surfireisi planeerides Portugali poole vaadata.
Kuidas sa surfamise juurde jõudsid?
See oli tegelikult suur juhus. Üksteist aastat tagasi olin oma teisel rännuaastal. Hääletasin õhtul Hispaanias, et saada Portugali. Tavaliselt olin hääletades seisnud alati peale tolli ja enne kiirtee algust, sest seal on autodel aeglasem käik ning aega hääletajat märgata. Tol õhtul aga ei lubatud mul tavapärases kohas olla ja pidin hääletama enne tollipunkti.
Lähenes valge kaubik, tavaline road-trip’i auto, kuid vastu minu ootusi sõitis mööda. Siis, 100 meetri pärast, ta ikkagi peatus, kuid mitte minu pärast, vaid seetõttu, et mees roolis ei sõitnud kunagi mööda teed, mille eest peab maksma. Minu rõõmuks otsustasid autos olnud Roland Austriast ja Joel Inglismaalt ümber ja pakkusid mulle küüti. Roland rääkis hiljem, et küsis Joelilt, kas peaks mu peale võtma, et mees kindlasti külmetab, kuna seisab öösel lühikeste pükstega tee ääres. Sain teada, et nemad olid teel Marokosse ning mõtlesin Portugali mineku osas ümber ja kauplesin ennast kaasa.
Igatahes, kui ma oleks seisnud seal, kus ma tahtsin, poleks ma kunagi selle auto peale saanud ja kui nemad poleks ära eksinud, siis poleks me kunagi kohtunud.
Mis siis edasi sai?
Neli päeva hiljem jõudsime Maroko keskossa Taghazouti, mis on kohalik surfimeka. Tuli välja, et Rolandil oli seal surfimaja.
Ühel päeval olime surfimaja külalistega rannas ning Roland küsis, kas ma tahaksin surfamist proovida. Ta selgitas, et lähed lauaga vette, aerutad oma kätega (paddling ingl k), pöörad end ümber ja siis püüad valget lainevahtu. Läksin. Rand oli kive täis, mu jalad veritsesid veidi ja sain kriimustatud. Ma ei osanud ookeanis olla, eriti lainelauaga. Ujusin sellega, aga enne kui midagi püüdsin, hakkasid käed ja kael valutama. Ma pole tegelikult suur vihkaja tüüp, aga mõtlesin, et kui see on surfamine, siis juba vihkan seda.
Teisel päeval läksin aga surfimaja külalistega Panorama randa, kus oli kõikjal liiv, olukord oli palju mahedam ja mul oli tore. Nõnda veetsin kaks kuud Marokos pea iga päev neli tundi surfates. Viimastel päevadel enne lahkumist mainis Roland, et kui surfaksin ühe kuu iga päev, siis võiksin kindlasti surfiinstruktor olla. Sealt saigi minu surfiteekond alguse.
Milline on su kõige lahedam surfikogemus?
Mäletan erksalt mitmeid kordi, mis vaevalt kunagi ununevad. Näiteks kord surfasin nädala Prantsusmaal ning kogu aeg oli vihmane ja tuuline, ühtegi head lainet polnud. Viimasel päeval surfasin hommikul, täitsa jama oli, aga siis püüdsin ühe kummalise laine, mis oli võrratult pikk. See oli kihvt moment. Olin nii rõõmus. Õhtul läksin tagasi ja terve rand oli nagu suvel. Inimesed istusid ja vaatasid päikeseloojangut, jõid veini ja nautisid ilma ning lained olid nagu filmis. Jooksin nagu väike laps vette lainetega mängima ja surfama.
Teine kord surfasime Marokos Rolandiga neljameetriseid lained kohas nimega Killers (Tapja). Kedagi teist polnud. Roland selgitas, mis plaan on. Tähtis oli endas kindel olla, sest terve rannik märatses. Ootasime õiget hetke, kui laineid ei tulnud ja ujusime välja. Olime olukorras, kus ees on avar ookean ja seljataga, 100 meetrit eemal, on kaljud. Me ei tohtinud lasta end laintel kaljudesse uhtuda, vaid pidime valima õige laine, millel surfata. Roland püüdis ühe, siis teise ja oli kadunud. Mina püüdsin ühe, kuid kaotasin tasakaalu ja seejärel veetsin tükk aega lainetega võideldes. Sellises olukorras on tähtis mitte paanitseda, tuleb rahu säilitada ja rahulikult hingata. Ookeaniga pole tarvis võidelda. Ootasin õiget hetke, mil vesi oli taas vaikne ja ujusin tagasi line-up’ile (piir, kus umbes-täpselt lained murduvad). Püüdsin ilmselt oma elu kaks kõrgeimat lainet. Laine oli nii pikk, et jalad väsisid surfilaua kontrollimisest. Olin uhke, et suutsin Killersi tol päeval vallutada.
Lahedaid lained on, ja võib olla, iga päev. Isegi 10 minutit vees veetes võid sa kogeda midagi, millest hiljem aastaid rääkida. Näiteks saatsin ühel päeval oma tulevase abikaasa Isabella vihmase ilmaga vette, öeldes, et proovi vähemalt kümme minutit. Ta saabus paari tunni pärast nägu naerul. Vihma sadas, aga näe, tuli hüljes, kes tema ümber vees ujus ja mängis.
Mis on sinu jaoks surfamise suurim võlu?
Mulle meeldib surfi lihtsus ja igapäevane uudsus. Sul on vaja ainult lainelauda ja laineid. Samas on iga laine unikaalne ja võib tuua harukordse kogemuse. Vees on kõik võrdsed, vahet pole, kas oled ema või teadlane, õpilane või töötad pangas. Mustas surfiülikonnas näevad kõik ühtemoodi välja. Surfamine toimub looduses, kus ookean ja päike annavad palju energiat, samas vees olemine lõdvestab ja rahustab hinge. Lisaks on surfamine sport, mis hoiab vormis.
Kuidas juhtus, et avasid Portugalis surfimaja?
Olen aastaid töötanud surfilaagrites ja pidevalt on toimunud areng. Esmalt olin vabatahtlik, siis tegin midagi rohkem, olin kokk, õpetasin teisi surfama, läbisin surfiinstrukuri kursuse ja õpetasin Prantsusmaal täies mahus inimesi surfama. Aga 2021. aastal tegin sama, mis aasta varem. Ainus võimalik samm edasi oligi enda surfimaja. Siiski, üksi poleks ma seda kunagi avanud. Õnneks kohtasin kolm aastat tagasi Maroko surfilaagris Isabellat, kellele meeldib ka surfata. Minu maailma eluplaan kattus tema plaanidega ja otsustasime, et võiks plaani koos lihvida. Veetsime kaks surfihooaega Prantsusmaal ning unistasime oma koha avamisest.
Euroopas on kolm riiki, kus laine kvaliteet on hea – Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal. Prantsusmaa ja Portugal on kõrgklass, kuna Atlandi ookeanilt sirgjooneliselt tulevad lained kohtuvad täpselt rannikuga. Prantsusmaa on tore, kuid elu on seal kallis. Hispaania meeldiks mulle keele ja eluviisi tõttu, kuid surf ei pruugi olla kõige kvaliteetsem. Nii jäigi üle Portugal ning juba teine maja, mida Portugalis vaatamas käisime osutus meie jaoks täiuslikuks.
Kirjelda natuke oma surfimaja.
Majas on viis tuba, kaks vannituba, avatud köök, söögituba, kamin ja teise korruse elutuba. Väljas on päikese- ja jooga terrass ning väliterrass, kus asuvad grillinurk ja välidušš. Väliterrassi kõrvalt algab roheala, kus kasvavad eri sorti viljapuud. Aias on põhjaveega täidetud öko bassein, tiik, võrkpalliväljak, kaks puidust terrassiga glämpingu telki ning imeline tünnisaun. Lisaks on krundil väike korter, kus Isabellaga elame.
Maja asub Lourinhãs, mis on 50 minuti kaugusel Lissaboni lennujaamast, 30 minutit Ericeirast (hea surfikoht ja imeline linn), 20 minutit Penichest (seal toimub üks maailmameistrivõistluste etapp surfamises) ja viis kilomeetrit rannast. Kohalikud rannad on mitmeid kilomeetreid pikad ning täis erinevaid võimalusi surfamiseks ja surfama õppimiseks.
Milliseid teenuseid pakute?
Pakume surfitunde, kas grupis või privaatseid, seda nii lastele kui ka täiskasvanutele. Samuti joogat, sest surfamine ja jooga käivad käsikäes. Pakume hommikusöögilauda koos pudruga, lõuna võikusid ja õhtusööki.
Saame vajadusele külalistele lennujaama vastu minna ja soovi korral teeme erinevaid väljasõite vastavalt kohalikele sündmustele. Näiteks MM-ile või Nazare randa, kus on maailma suurim laine – 22 meetrit.
Saab nautida kohalikku veini ning naabruskonnas hobusega ratsuda, kui keegi surfata ei taha.
Surfamise võimalused on aga piiramatud, kuna autoga saab kõikjale sõita. Algajad saavad surfata kohalikus rannas, edasijõudnud või veel oskuslikumad võivad proovida kas Supertubos, Peniches või Ericeiras.
Milline on Portugalis surfamiseks parim aeg?
Portugalis saab surfata aasta läbi. Sügisel ja talvel on veidi külmem, kuid kui on vastav veeülikond, siis pole probleemi. Kogenud surfajatele ongi parim aeg alati sügisest kevadeni ehk septembrist aprillini, kuna lained on sel ajal suuremad.
Suvel on ookean rahulikum, lained väiksemad ning ilm soojem. Päris algajad saavad alati surfama õppida, nii kaua, kuni laineid tuleb ja need liiga suured pole. Keskpärastele surfajatele sobib arvatavasti suvi paremini.
Miks võiks just Portugali surfama tulla?
Portugali kliima on 300 päeva aastas päikseline. Näiteks novembris, kui Prantsusmaal on juba külmem, on siin ikka veel suvetunne. Vähemalt eestlase vaatepunktist. Lisaks on elu üldiselt odavam.
Kui oled juba vastava surfikursuse läbinud, võid iseseisvalt autoga ringi sõita ja laineid otsida. Siinkohal tahan märkida, et kõik kursused pole samasugused. On selliseid, kusaidatakse palju, on tore ja sind lükatakse lainetesse, aga tegelikult sa ei õpi iseseisvalt ookeani tundma. Teine meetod on väga tehniline, kus selgitatakse, miks ookean käitub nõnda, miks lained on just sellised, kuidas ja millal ookeanihoovus on tugevaim ja kuidas ennast ohtude eest hoida. Viimane variant annab piisavalt teadmisi, et iseseisvalt valida ohutu surfamise moment. Ookean ei ole ohtlik, kui olukorda õigesti hinnata.
Portugali rannik on võimalusi täis ning sa kohtad nii palju teisi surfajaid, et pole kunagi ookeanis üksi. Võimalusi on kõigile. Algajatele on õppimiseks palju ruumi. Maailmameistrivõistluste üks etapp ei toimu asjata Portugalis. Isegi mind sunnib siin surfamine ennast arendama ja paneb oskusi proovile.
Kui tahaks Portugali sinu juurde surfama tulla, siis millised on reisimiseks kõige mugavamad võimalused? Kas on midagi, millega peaks kindlasti reisi planeerides arvestama?
Tallinnast või Riiast saab lennata otse Lissaboni. Portugali sisenemisel on kõikide lendude puhul kohustuslik PCR test ja öömaja korral kohustuslik ka vaktsiinipass. Suveks võivad sisenemise regulatsioonid muidugi muutuda. Autoga võib samuti tulla või lennata Hispaaniasse ja sealt bussi või rongiga edasi sõita.
Meditsiinilisi piiranguid enamasti pole. Isegi, kui oled erivajadustega, siis oskusliku surfiinstruktori abil saavad kõik ookeani nautida. Seda siis, kui julged vähemalt puusadeni vette minna.
Teadaolevalt oled maailmas hetkel ainus eestlane, kellel on ISA serftifikaat. Mida see tähendab ja mida selle saamiseks pidid tegema?
ISA on International Surfing Association. See on surfiinstruktorite ohutuse, kvaliteedi ja tõhususe rahvusvaheline standard. ISA saamiseks pead läbima kümnepäevase kursuse, mille jooksul õpid, kuidas õpetada inimesi grupis surfama; kuidas oma teadmisi edasi anda; kuidas tegeleda grupiga ja tagada nii igaühe enda kui ka kõrvalolevate inimeste turvalisus.
Kursuse jooksul pead näitama oma surfioskuseid, läbima teooriatesti ning tõestama, et oled võimeline teisi õpetama. Teadmised ja oskused peavad aga olema omandanud juba enne. Usun, et minimaalselt kuuekuulise surfikogemusega peaks inimene olema võimeline kursuse esimese osa edukalt läbima.
Teine osa koosneb ookeani ohutuse kursusest. See on põhimõtteliselt vetelpääste, aga surfiinstruktoritele. Seal omandatakse esmaabi, põhiline elutoetus (life support CPR etc), päästeoskusi ja päästelaudade kasutamise oskus patsiendi hooldamiseks. Sa pead suutma päästa inimesi lainetest ja suutma ujuda ookeanis 400 meetrit. Sul peab olema vastupidavust, et seda kõike veeülikonnas sooritada. Samuti pead ära tundma erinevad ohud ja olukorrad ning olema valmis kõigeks, mis rannas võib juhtuda. Näiteks dehüdratsioon, päikesepõletus, väsimus, külmetamine, ilmaolude muutus või inimeste ootamatu käitumine – kui juhtub õnnetusi, siis tehakse sageli iseendale või teistele haiget. Instruktori ülesanne on hoida inimesi igasuguste riskide eest, kusjuures mitte ookean pole ohtlik, vaid inimeste teadmatus, kuidas käituda või kuidas ohuolukorda ära tunda.
ISA sertifikaadi hoidmiseks peab ookeani ohutuse kursuse läbima iga kahe aasta tagant.
